Loe eelnevalt 33. peatükk.
Jeremija on endiselt vangis, ilmselt on aeg veel pisut edasi läinud eelmise peatüki prohveteeringutest. Hävitus on veel lõplikult toimumata, kuid juba antakse detailselt pilte taastamisest.
Sa pead hüüdma. Ja jääma ootama, mida Tema vastab. 'Hääli' me ümber on mitmesuguseid. Üks kuulutab rahu, teine hävingut, kolmas ärkamist... Kuidas nendest 'sotti' saada? Kas mõistusega 'pusletükke' kokku pannes, et siis võiks 'oma tõde' kuulutada!? Siin on vastus: HÜÜA MIND! Ja küll Tema vastab. Ainult nii võid olla kindel, mida kuulsid ja mitte ainult--kindel ka selles, mida edasi peaksid tegema.
Lugedes salme 4-12 torkab silma see, et Jumal vaatab asjadele hoopis teisiti. Inimlikust vaatenurgast ilmselt ei lohutaks küüditatuid teadmine, et 70 aasta pärast on kodumaal taas kuulda peigmehe ja pruudi lustihäält (s 11). Neile, kes sellise karistuse ja kohtumõistmise alla sattuvad, nende jaoks on valu väga isiklik ja väga sügav. Meie saame neist osa lugedes nende inimeste kirjapandut või vaadates filme. Ühtäkki on kõik neilt võetud ja alustada tuleb päris algusest, kus juures hakkama tuleb saada ränkades tingimustes.
Jumala jaoks on aga tähtis vaid üks... kuidas saada inimesed nii kaugele, et tal oleks võimalik neid puhastada süüst ja neile andestada (33:8), et tuua neile tervist, rahu ja tõde (33:6); kuidas saada nad nii kaugele, et nad vabatahtlikult pöörduksid Tema poole, et kartuse ja värinaga võtta vastu headust ja õnne, mida tema annab (33:9). Rahva heaolu ja hea käekäik on omakorda tunnistuseks Jumala ustavusest ja vägevusest neile, kes on väljaspool.
Lõpliku lahenduse kurjuse probleemile (33:5) toob rahuvürst, Taaveti õiguse võsu (33:15), kes teeb maal õigust ja õiglust. Igaühele, kes teda vastu võtab, annab ta meelevalla saada Jumala lapseks (Jh 1:12). Küllap on aga 'vastuvõtmine' midagi hoopis muud, kui nn 'nelja tõsiasja' ja 'patuse palve' järeleütlemine ja mõistusega jaatamine. Kui kurjuse probleem inimese südames ei lahene, kui ei teki janu Jumala sõna järele ega igatsust palvetada, on Kristuse ohver kasutu ja me pole teda endiselt 'vastu võtnud'. Jumal on õiglane, täielikult püha ja täielikult õige. Tema ei saa lasta pattu oma ligiollu ning peab seda karistama (33:5). Ta on meile valmistanud 'tagavaraväljapääsu', karistades Jeesust surmaga ning teda siis surnuist üles äratades deklareerinud, et patt on võidetud ja ligipääs tagasi Jumala juurde avatud! Kui aga meie seda südamest, kõike muud hüljates, vastu ei võta, tuleb meil endiselt nii isiklikult kui rahvana oma patud ise 'lunastada', makstes nende eest mistahes hinda, ajuti ka kõrgeimat. Ja kusjuures mistahes hoone, kus vabal päeval koos käiakse, ei päästa (Jr 7:10).
18. salm ütleb, et Jumala palge ees ei puudu preester, kes ohverdaks põletus-, tapa- ja roaohvrit iga päev. Vana Testamendi ohvritalitus nagu me seda teama, on lõppenud, sest Jeesus, veatu ohvritall viis iseenese vere kõige pühamasse paika (Hb 9:11-12). Mida siis tähendab ohverdamine 'iga päev'? Teame, et Jeesus ohverdas oma maise elu päevil 'palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast (Hb 5:7). Nii et Jumala silmis on see ohver. Nüüd on maa peal Kristuse ihu, kogudus, kes samuti on kutsutud 'ohverdama' (Hb 13:15 ), palves ja Jumala sõna tunnitamises neile, kes Teda veel ei tunne. Niisiis, meist igaühest sõltub, kuidas see tõotus/prohveering (s18) täituda saab.
Viimane osa räägib sellest, et Jumala asjad on püsivad. Tema tõotused on 'jah' ja 'aamen'. Kui kõik ei lähe nii nagu loodeti, on 'viga' alati meis ja mitte selles, et Jumal oleks tujukas või muudaks käigupealt oma plaane. Tema on ustav, nii nagu on kindel päeva ja öö vaheldumine. Seegi on Jumala leping (33: 20) ning ööpäeva vaheldumine peaks meile igal päikesetõusul ja -loojangul meelde tuletama Jumala headust, ustavust ja vägevust.
Kallis Taevane Isa, me täname Sind selle eest, kes Sa oled. Täname, et oled loonud, taeva ja maaa, päikese ja kuu ning tähed taevasse. Täname Sind Sinu lepingu eest päeva ja ööga, mille kaudu Sa meid lased tegutseda päeval ning annad kosutust öösel. Täname Sind Su lepingu eest Su sulase Taavetiga, kellel ei puudu 'võsu' Sinu palge ees. Täname Sind, Jeesus, et Sina oled see rahuvürst, Issand, meie õigus, kes pidi tulema. Täname Sind Sinu igavese lepingu eest. Täname, et me võime uskuda Sinusse ja Sinu vere väesse, mis tänagi veel puhastab, tervendab ja vabastab, kõiki, kes Sinu poole pöörduvad. Tänu Sulle, et ka meie võime ohverdada palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega, teenides Sind oma palvekambrites. Aita meil hüüda Sinu poole kõigega, mis meis on, et Sina võiksid meile ilmutada oma suuri ja salajasi asju. Anna armu, et eesti rahvas võiks vastu võtta Sinu vereohvri ning südamest pöörduda Sinu poole. Puuduta südameid homsete pühade ajal, kui tavalisest rohkem inimesi on kirikutes, puuduta meid oma Vaimuga, anna igatsust, mida miski ega ükski kustutada ei saaks.
Jeremija on endiselt vangis, ilmselt on aeg veel pisut edasi läinud eelmise peatüki prohveteeringutest. Hävitus on veel lõplikult toimumata, kuid juba antakse detailselt pilte taastamisest.
HÜÜA mind, SIIS ma vastan sulle.
HÜÜA mind, SIIS ma ilmutan sulle suuri asju.
HÜÜA mind, SIIS ma ilmutan sulle salajasi asju, mida sa ei tea. (33:3)
Lugedes salme 4-12 torkab silma see, et Jumal vaatab asjadele hoopis teisiti. Inimlikust vaatenurgast ilmselt ei lohutaks küüditatuid teadmine, et 70 aasta pärast on kodumaal taas kuulda peigmehe ja pruudi lustihäält (s 11). Neile, kes sellise karistuse ja kohtumõistmise alla sattuvad, nende jaoks on valu väga isiklik ja väga sügav. Meie saame neist osa lugedes nende inimeste kirjapandut või vaadates filme. Ühtäkki on kõik neilt võetud ja alustada tuleb päris algusest, kus juures hakkama tuleb saada ränkades tingimustes.
Jumala jaoks on aga tähtis vaid üks... kuidas saada inimesed nii kaugele, et tal oleks võimalik neid puhastada süüst ja neile andestada (33:8), et tuua neile tervist, rahu ja tõde (33:6); kuidas saada nad nii kaugele, et nad vabatahtlikult pöörduksid Tema poole, et kartuse ja värinaga võtta vastu headust ja õnne, mida tema annab (33:9). Rahva heaolu ja hea käekäik on omakorda tunnistuseks Jumala ustavusest ja vägevusest neile, kes on väljaspool.
Lõpliku lahenduse kurjuse probleemile (33:5) toob rahuvürst, Taaveti õiguse võsu (33:15), kes teeb maal õigust ja õiglust. Igaühele, kes teda vastu võtab, annab ta meelevalla saada Jumala lapseks (Jh 1:12). Küllap on aga 'vastuvõtmine' midagi hoopis muud, kui nn 'nelja tõsiasja' ja 'patuse palve' järeleütlemine ja mõistusega jaatamine. Kui kurjuse probleem inimese südames ei lahene, kui ei teki janu Jumala sõna järele ega igatsust palvetada, on Kristuse ohver kasutu ja me pole teda endiselt 'vastu võtnud'. Jumal on õiglane, täielikult püha ja täielikult õige. Tema ei saa lasta pattu oma ligiollu ning peab seda karistama (33:5). Ta on meile valmistanud 'tagavaraväljapääsu', karistades Jeesust surmaga ning teda siis surnuist üles äratades deklareerinud, et patt on võidetud ja ligipääs tagasi Jumala juurde avatud! Kui aga meie seda südamest, kõike muud hüljates, vastu ei võta, tuleb meil endiselt nii isiklikult kui rahvana oma patud ise 'lunastada', makstes nende eest mistahes hinda, ajuti ka kõrgeimat. Ja kusjuures mistahes hoone, kus vabal päeval koos käiakse, ei päästa (Jr 7:10).
18. salm ütleb, et Jumala palge ees ei puudu preester, kes ohverdaks põletus-, tapa- ja roaohvrit iga päev. Vana Testamendi ohvritalitus nagu me seda teama, on lõppenud, sest Jeesus, veatu ohvritall viis iseenese vere kõige pühamasse paika (Hb 9:11-12). Mida siis tähendab ohverdamine 'iga päev'? Teame, et Jeesus ohverdas oma maise elu päevil 'palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast (Hb 5:7). Nii et Jumala silmis on see ohver. Nüüd on maa peal Kristuse ihu, kogudus, kes samuti on kutsutud 'ohverdama' (Hb 13:15 ), palves ja Jumala sõna tunnitamises neile, kes Teda veel ei tunne. Niisiis, meist igaühest sõltub, kuidas see tõotus/prohveering (s18) täituda saab.
Viimane osa räägib sellest, et Jumala asjad on püsivad. Tema tõotused on 'jah' ja 'aamen'. Kui kõik ei lähe nii nagu loodeti, on 'viga' alati meis ja mitte selles, et Jumal oleks tujukas või muudaks käigupealt oma plaane. Tema on ustav, nii nagu on kindel päeva ja öö vaheldumine. Seegi on Jumala leping (33: 20) ning ööpäeva vaheldumine peaks meile igal päikesetõusul ja -loojangul meelde tuletama Jumala headust, ustavust ja vägevust.
Kallis Taevane Isa, me täname Sind selle eest, kes Sa oled. Täname, et oled loonud, taeva ja maaa, päikese ja kuu ning tähed taevasse. Täname Sind Sinu lepingu eest päeva ja ööga, mille kaudu Sa meid lased tegutseda päeval ning annad kosutust öösel. Täname Sind Su lepingu eest Su sulase Taavetiga, kellel ei puudu 'võsu' Sinu palge ees. Täname Sind, Jeesus, et Sina oled see rahuvürst, Issand, meie õigus, kes pidi tulema. Täname Sind Sinu igavese lepingu eest. Täname, et me võime uskuda Sinusse ja Sinu vere väesse, mis tänagi veel puhastab, tervendab ja vabastab, kõiki, kes Sinu poole pöörduvad. Tänu Sulle, et ka meie võime ohverdada palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega, teenides Sind oma palvekambrites. Aita meil hüüda Sinu poole kõigega, mis meis on, et Sina võiksid meile ilmutada oma suuri ja salajasi asju. Anna armu, et eesti rahvas võiks vastu võtta Sinu vereohvri ning südamest pöörduda Sinu poole. Puuduta südameid homsete pühade ajal, kui tavalisest rohkem inimesi on kirikutes, puuduta meid oma Vaimuga, anna igatsust, mida miski ega ükski kustutada ei saaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar