Jeremija 44/52. Murduda? Või mitte?

Loe eelnevalt Jeremija 44. peatükk.

Siin räägib Jeremija taas rahvale ning selgitab, miks on kõik läinud valesti. Ta kordab põhilisi tõdesid, mida ka meie võiksime tänapäeval tähele panna. Kostab küll protestihääli, et justkui Vana Testament enam ju ei kehti ja meil on nüüd Jeesuse rist ja veri kaitseks. Loomulikult on, kuid need kaks ei toimi automaatselt, vaid ainult olukordades, kus Jeesuse vere ohver on isiklikult vastu võetud ning inimsüda(med) patust puhastatud. Kus seda ei ole, kehtib ikka Vana Testament ehk 'retributiivne õigus' (s.t silm silma ning hammas hamba vastu). Sel eesmärgil oli Jumal Iisraeli lastele ohverduste süsteemi andnud--et oleks võimalik oma pahategude eest andeks saada, selle eest sümboolset hinda makstes (kui kuritegu surmanuhtlust ei nõudnud). Meenutagem, et ka Jeesuseaegne Jeruusalemm ei võtnud Jumala andi Kristuses vastu ning hävides vajus pikkadeks aastateks unustusse.

Tagantjäreletarkuses on meil kerge neid lugusid lugeda ja olla n.ö 'võitja poolel' ehk näha asju justkui Jumala vaatevinklist. Samas, kas oleksime sama vastuvõtlikud ja mõistvad, kui keegi esitaks väljakutse meie kivistunud arusaamadele ning kutsuks üles oma tõekspidamisi revideerima?! Ka meil on sarnaselt Jeremija kuulajaskonnale hulk uskumusi, milline Jumal on või (enam) ei ole ning mida ta teeb ja (enam) ei tee. Alanduda Jumala sõna alla ning lasta prohvetil paljastada minu enda südame kurjad kavatsused, selline võime on tõeline and ülevalt ning ainus, mis meid meie mugavustsoonist välja saab tuua--seda muidugi vaid siis, kui me ise juhuslikult (Jumalastki?) 'paremini' ei tea, kuidas asjad 'tegelikult' on.

Ebajumalateenistuse teema on siin taas üles tõstetud. See on jõledus Jumala silmis, ta vihkab seda. Teistele jumalatele suitsutamine hävitab rahva sisemiselt ning ähmastab nende arusaamist tõelisest Jumalast. Huvitav on siin see, et me kuuleme rahvast Jeremijale vastu rääkimas ning nad kuulutavad oma uskumusi ja arusaamist. -- Kui me suitsutasime taevavägedele, siis oli leivaküllus ja hea põli (44:17). Nüüd, kus me pole seda enam teinud, on tulnud nälg ja mõõk (s 18). Eks ta ole, selline südamehoiak, kus vaimulikke tegevusi tehakse selleks, et Jumalalt midagi saada, pole kindlasti Talle meelepärane, samuti pole seda 'pooleterane' pöördumine-- kuna sa oled leige, mitte külm ega kuum, tahan ma su välja sülitada oma suust, ütles ju ülestõusnud Jeesuski oma kogudusele (Ilm 3:16).

10. salmi algus: 'Nad ei ole murdunud tänapäevani...'  on vist selle peatüki võtmesõna. Kui hoiame Kristuse õiguse juures alal oma õiguse, siis pole ju sellest esimesest mingit kasu. Psalmides on kirjakohad:
Ps 34:19 Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.

Ps 51:19 Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal. 

Ps 147:3 Ta parandab need, kelle süda on murtud, ja seob kinni nende valusad haavad.

ning õpetussõnades:

Õp 29:1 Kes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks, murtakse äkitselt ja paranemist ei ole.

Olen veidi mures kõigi nende vaimulike tehnoloogiate pärast, mida viimasel ajal harrastatakse. Ikka kuidasmoodi end positsioneerida ja mida ütelda ning mida mõtelda. Ilmselt on sellised kunstlikud moodustised seda vägevamad, mida suuremad on hirmud ning mida väiksem tegelik, osadusel põhinev usaldus Jumala vastu.  Sellest me aga väga ei kuule, kuidas saada sellist murtud südame hoiakut, mis Jumalale meelepärane on; kuidas vabaneda 'inimeste kartusest', et jõuda välja sinna, kus mind ei huvita, mida teised mõtlevad ning ütlevad ja kas kõik (ka võhivõõrad) mind ikka 'armastavad' ('laigivad', kiidavad, tunnustavad) ning mulle minu enda mõtteid tagasi söödavad, et ma ei heituks...

Oh oleks meil tarkust:

1. 'väriseda tema sõna ees' (Js 66:2);
2. tühjaks saada kõigest ballastist, mida mõistusesse aastatega korjatud on, kus iga vähegi potentsiaalselt häirivat mõtet/kirjakohta saab tühjaks teha mõeldes: aga see käib ju hoopis millegi/kellegi muu kohta;
3. vaikseks jääda Sõna 'sees' (lugedes, mõtiskledes ja palvetades) ning oodata, kuni Tema ise meiega rääkima hakkab.

Kui me niimoodi teeksime, ei oleks meil vaja importida väljamaiseid tehnoloogiaid ega 'varastada üksteiselt Jumala sõna' (vt Jr 23). Siis ilmselt saaks ka Jeesuse ihu--kogudus-- ilmutada suuremat ühtsust ning lõpuks ometi 'ühes rütmis' toimima hakata, kui Koguduse Issand ise oma rahva südamed kätte saab. Sellel 'kurjal päeval' (Ef 6:13), kui meil kogu vaimulikku sõjavarustust vaja läheb, oleneb kõik ainult kogutud õli hulgast ning tegelikust osadusest, mitte sellest, kui hästi me igasugused tehnoloogiad omandanud oleme.

Jumal otsib meiega osadust. Ta on seda teinud aegade algusest peale. Siis, kui Aadam ja Eva olid end ära peitnud, tegi Jumal neile esimese ohvrilooma nahast nahksed kehakatted ning valmistas inimkonnale tee tagasi Tema juurde. Osadus Sõnaga on ilmselt kõige kindlam viis teada, kus ma oma suhtes Jumalaga olen. Corey Russell IHOPist küsis kunagi, et 'Millal Sa viimati Sõna lugedes nutsid?' ehk see võis tähendada umbes seda: 'Millal Sa viimati olid nii tundlik, et Jumala Sõna Sinu südant sai puudutada?' Meenub teinegi tsitaat samalt mehelt, et 'küsimus pole mitte, kas sina tunned Jumala sõna vaid kas Jumala sõna tunneb sind?' (Arvan, et see tähendab küsimust, et kas see sõna on sind ennast ka näinud, või tead sa temast vaid kuulujutu tasemel?) Lk 7:23 ja õnnis on see, kes minust iial ei pahandu! Kas meie tunneme Jeesuse ära, kui ta end meile mistahes viisil või olukordades ilmutab, eriti siis, kui ta meie mõttekõrgistusi, mis end Jumala tunnetuse vastu üles on ehitunud, murda püüab?! Meenutagem, et maa pealgi käinud Jeesust ei tundnud enamik temaga kohtunutest ära. Kas meie tunneksime, kui ta ette hoiatamata meie kogudust või meid ennast külastaks? Või saadaks meie teele ingleid, ilma et me seda mõistaksime (Hb 13:2)?

Lõpuks kuulutab Jeremija kaotust vaarao Hofrale (Jr 44:30). See sõnakuulmatu Jumala rahva jääk on justkui prohvet Joona, kelle pärast laev hukkumas oli. Jumala tahet kas meelega või 'kogemata' trotsivad usklikud ei ole head reisikaaslased, sest nad veavad ka ümberkaudsed kuristikku. Sama kehtib ka vastupidi. Õnnistus, mida Jumal oma järgijatele ülivoolavalt annab, levib...

Kallis Issand Jeesus, me täname Sind selle eest, kes Sa oled. Täname Sind, Jeesus, et Sa oled oma vere valanud Kolgatal ning toonud suurima pääste oma kalli vere läbi. Tee meid tundlikuks Sinu Sõnale, elusta oma Sõna oma Vaimu läbi ning anna igatsust seda lugeda ja uurida ning selle üle mõtiskleda ja seda oma ellu rakendada. Aita, et me vaataksime kummargil vabaduse täiusliku käsu sisse ning ei oleks unustavad kuuljad. Tänu Sulle, et Sa otsid osadust ning täidad meie astjad õliga. Tänu Sulle, et Sa oled meile andnud vaimuliku sõjapidamise riistad, mis aitavad meil jääda seisma 'kurjal päeval'. Palume ebajumalateenistuse pärast meie maal. Sina tead, Issand, kui paljud uurivad horoskoope või käivad nõidade juures oma elule valgustust otsimas. Ma palun, et Sa murraksid kõik köidikud, mis on sidunud rahvast nende ja mistahes muude jäleduste külge. Aita, et otsiksime selgust ja valgust üksnes Sinult, Issand. Anna meile üks murtud süda, Sina, kes sa oled murtud eluleib. Aita meil jääda vaikseks Sinu ees, et võiksime kuulda, mida Sina täna kogudusele ütled. Juhi meid ja suuna Sinu teedel. Ehita meid üles pühaks preesterkonnaks, tooma Sulle Sinule meelepäraseid ohvreid...     

Igapäevased palveteemad:

1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:

2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;

3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;

4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;

5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Euroopat