Loe eelnevalt Jeremija 46. peatükk.
Peatükid 46-51 sisaldavad prohveteeringuid rahvaste kohta. Neid on raske lugeda, veel raskem neist kirjutada. Tekst sisaldab palju viiteid ajaloosündmustele ja tollasele olustikule, selle tundmiseks oleks vaja põhjalikult süveneda. Viiteid on ka Karkemise lahingule, mis toimus praeguse Türgi ja Süüria piiril. Selliseks viiteks peetakse näiteks "Kiidukukk, kes laskis silmapilgu mööda" (46:11).
Egiptus oli Iisraeli täielik vastand. Tugev elusoon, Niiluse jõgi, toitis neid ning oli majandust elavdavaks transiiditeeks. Elu oli etteaimatav, nad ei pidanud ootama varajast ega hilist vihma ning neist sõltuma. Eks etteaimatavus ja võimupositsioonide kindlus toidab ka enesekindlust (s 8), mis, nagu me siin näeme, üsna alusetu võib olla (s 5). Egiptuses oli ka palju jumalaid, igal ühel oma roll ja vastutusala. Iisraelil, sellel tillukesel rahval kitsal maaribal oli vaid üks Jumal, kes see eest oli Taeva Vägede Issand. Jumalate suurust tavatseti mõõta rahvaste vägevuse kaudu. Ometi näeme siin, et härg Apis, üks Egiptuse ebajumalatest, sunnitakse Iisraeli Jumala poolt põgenema (s 15).
Salmides 20-21 näidatakse kujundlikult, kuid samas humoorikalt, kui vähe on vaja, et see, mis paistab tugev ja ilus, enam toimida ei saaks. Egiptus on kui ilus õhvake (vasikas), aga pisike parm võib ta ajada 'kiini jooksma' (s 20) ning siis pole sellisest loomast enam mingit kasu. Muide, see väljend 'kiini jooksma' EKI kodulehelt kontrollides tähendab: ’1. (loomade kohta:) kiinide ja parmude eest arutult joostes põgenema; 2. (inimeste kohta:) rumalast peast, arutult, pimesi jooksma v. tormama’. Eks me peame ka jälgima, et mistahes 'parmud' või 'sääsed' meid ei 'hammustaks' (inimesed, kes meid ärritavad), nii et me kaotame kui pea ning tormame pimesi edasi. Egiptus võib olla kuitahes rikas ja edukas, kuid Jumalal on kerge teda kõigutada.
'Tema hääl on kui vingerdava ussi sisin' (s 22)--suursugused maod olid vaaraode ülemvõimu sümboliks. 'Vingerdavas ussis' pole aga suursugususest midagi järele jäänud.
Egiptuse tütar jääb häbisse. Hesekiel kuulutab samuti Egiptusele hävitust, kujutades teda suure krokodillina (Hs 29), kes lamab jõgede keskel ning ütleb: "Niilus on minu päralt" (Hs 29). Ka mitmetes muudes kirjakohtades on Jumala kohus tabanud neid valitsejaid, kes oma ülbuses kõigutamatud olid ning Jumala teid ning märguandeid tähele ei pannud (vt nt Tn 4; Apt 12:20-23)
Lõpuks korratakse tõotusi Jaakobile (võrdle Jr 30). Jumal ei tee vahet inimeste (ega rahvaste) vahel. Kellelgi ei saa olla mingi pailapse rolli. Ka Jumala omandrahvas saab õiglaselt karistada.
Kallis Issand, me täname, et sa oled meid toonud välja 'Egiptusest' ning kõigest, mida see iidne riik sümboliseeris: toetumist iseendale ning iseenda upitamine. Sa oled meid kõigest sellest vabastanud, maksnud ühe imeliselt kalli hinna. Aitameil käia uus elus ja et Sinu rist, Jeesus, püsiks meil iga päev silme ees. Anna armu, et me ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleksime nõnda, et me saaksime arukaks sedamööda, kuidas Sina, Jumal, igaühele usu mõõdu oled jaganud (Rm 12:3). Me täname, et Sina oled igavene. Tänu Sulle, et Sina oled ainus, kelle peale me loota saame. Tänu Sulle, et Sa tahad meile avada taevased rikkused, kui me jääme püsivalt eestpalvesse ja Su taevariigile 'peale käime'. Anna armu, et me otsiksime vaid Sind, Issand, mitte seda, mida Sina meie eest teha saaksid. Me täname Sind ka alanduste eest, sest Sinu alandus teeb meid suureks 2Sm 22:36. Aita meil õppida sinust, kes sa oled tasane ja südamest alandlik. Ma palun alandlikkust ja üksteisega arvestamist nii endale kui ka oma maale ja rahvale. Õnnista eriliselt meie valitsejaid, aita, et ka nemad võiksid oma pilgud Nebukadnetsari kombel taevasse tõsta ning mõista, et Taevas valitseb.
Peatükid 46-51 sisaldavad prohveteeringuid rahvaste kohta. Neid on raske lugeda, veel raskem neist kirjutada. Tekst sisaldab palju viiteid ajaloosündmustele ja tollasele olustikule, selle tundmiseks oleks vaja põhjalikult süveneda. Viiteid on ka Karkemise lahingule, mis toimus praeguse Türgi ja Süüria piiril. Selliseks viiteks peetakse näiteks "Kiidukukk, kes laskis silmapilgu mööda" (46:11).
Egiptus oli Iisraeli täielik vastand. Tugev elusoon, Niiluse jõgi, toitis neid ning oli majandust elavdavaks transiiditeeks. Elu oli etteaimatav, nad ei pidanud ootama varajast ega hilist vihma ning neist sõltuma. Eks etteaimatavus ja võimupositsioonide kindlus toidab ka enesekindlust (s 8), mis, nagu me siin näeme, üsna alusetu võib olla (s 5). Egiptuses oli ka palju jumalaid, igal ühel oma roll ja vastutusala. Iisraelil, sellel tillukesel rahval kitsal maaribal oli vaid üks Jumal, kes see eest oli Taeva Vägede Issand. Jumalate suurust tavatseti mõõta rahvaste vägevuse kaudu. Ometi näeme siin, et härg Apis, üks Egiptuse ebajumalatest, sunnitakse Iisraeli Jumala poolt põgenema (s 15).
Salmides 20-21 näidatakse kujundlikult, kuid samas humoorikalt, kui vähe on vaja, et see, mis paistab tugev ja ilus, enam toimida ei saaks. Egiptus on kui ilus õhvake (vasikas), aga pisike parm võib ta ajada 'kiini jooksma' (s 20) ning siis pole sellisest loomast enam mingit kasu. Muide, see väljend 'kiini jooksma' EKI kodulehelt kontrollides tähendab: ’1. (loomade kohta:) kiinide ja parmude eest arutult joostes põgenema; 2. (inimeste kohta:) rumalast peast, arutult, pimesi jooksma v. tormama’. Eks me peame ka jälgima, et mistahes 'parmud' või 'sääsed' meid ei 'hammustaks' (inimesed, kes meid ärritavad), nii et me kaotame kui pea ning tormame pimesi edasi. Egiptus võib olla kuitahes rikas ja edukas, kuid Jumalal on kerge teda kõigutada.
'Tema hääl on kui vingerdava ussi sisin' (s 22)--suursugused maod olid vaaraode ülemvõimu sümboliks. 'Vingerdavas ussis' pole aga suursugususest midagi järele jäänud.
Egiptuse tütar jääb häbisse. Hesekiel kuulutab samuti Egiptusele hävitust, kujutades teda suure krokodillina (Hs 29), kes lamab jõgede keskel ning ütleb: "Niilus on minu päralt" (Hs 29). Ka mitmetes muudes kirjakohtades on Jumala kohus tabanud neid valitsejaid, kes oma ülbuses kõigutamatud olid ning Jumala teid ning märguandeid tähele ei pannud (vt nt Tn 4; Apt 12:20-23)
Lõpuks korratakse tõotusi Jaakobile (võrdle Jr 30). Jumal ei tee vahet inimeste (ega rahvaste) vahel. Kellelgi ei saa olla mingi pailapse rolli. Ka Jumala omandrahvas saab õiglaselt karistada.
Kallis Issand, me täname, et sa oled meid toonud välja 'Egiptusest' ning kõigest, mida see iidne riik sümboliseeris: toetumist iseendale ning iseenda upitamine. Sa oled meid kõigest sellest vabastanud, maksnud ühe imeliselt kalli hinna. Aitameil käia uus elus ja et Sinu rist, Jeesus, püsiks meil iga päev silme ees. Anna armu, et me ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleksime nõnda, et me saaksime arukaks sedamööda, kuidas Sina, Jumal, igaühele usu mõõdu oled jaganud (Rm 12:3). Me täname, et Sina oled igavene. Tänu Sulle, et Sina oled ainus, kelle peale me loota saame. Tänu Sulle, et Sa tahad meile avada taevased rikkused, kui me jääme püsivalt eestpalvesse ja Su taevariigile 'peale käime'. Anna armu, et me otsiksime vaid Sind, Issand, mitte seda, mida Sina meie eest teha saaksid. Me täname Sind ka alanduste eest, sest Sinu alandus teeb meid suureks 2Sm 22:36. Aita meil õppida sinust, kes sa oled tasane ja südamest alandlik. Ma palun alandlikkust ja üksteisega arvestamist nii endale kui ka oma maale ja rahvale. Õnnista eriliselt meie valitsejaid, aita, et ka nemad võiksid oma pilgud Nebukadnetsari kombel taevasse tõsta ning mõista, et Taevas valitseb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar