Mis see on?

...nelja silma, nelja seina peod
pihkudesse püütud kõrgepinge...

Ei ole täna mul teile sõnumit. Kes seda ootab, ei pruugi edasi lugedagi. Mu elus on etapp, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid. Wilkerson on surnud. And it was no accident, nagu ta oma viimases blogipostituses ette kirjutas. (accident=juhus; liiklusõnnetus) Mida see tähendab USA-le, maailmale, usurahvale? Mida see tähendab meile? Ma ei tea. Sest ma EI KUULE Jumalat. Jah, ma tajun ta õnnistusi oma elu üle, jah, ma tajun ta armsat ligiolu, aga ma ei kuule Tema HÄÄLT. Ja ilma selleta on kõik tühine.

Või nii ma arvan. Kusjures ma olen seda öeldes täiesti teadlik, et eristun enamikest kristlastest. Teistele tundub piisavat teadmisest, et nad kord taeva saavad või teadmisest, et Jeesus kogu aeg nende kõrval on. Nagu sõber, kellelt võib alati tuge saada, aga kes mind aeg-ajalt ka nänniga varustab. Ja kusjuures, kaalukeeleks ja tõe kriteeriumiks saab see, kas asi "töötab" või "ei tööta".

Jah, tõepoolest, Jeesus on nii laiapõhjaline, et pea igaüks võib leida mõne seiga, kus ta end Jeesusega samastada suudab ja tunda võib, et kogu maailm nende kahe vastu on. Aga probleemiks jääb minu jaoks sel puhul, et mida sa kogu Tema ülejäänud õpetusega teed? --Lisati inimeste poolt hiljem juurde, loomulikult. Jah, loomulikult. Või tõlgendatakse valesti.

Mu meelest viga kõigis nendes modernistlikes süsteemides (levitagu neid siis evangelikaalsed antikarismaatikud, kelle arvates vaimuannid jäid algkoguduse dispensatsiooni või karismaatilised heigeniidid, kelle jaoks usu and töötab külmkappe ja autosid endale kuulutades, (neile asjadele) käte pealepanemise kaudu) on selles, et need keskenduvad inimesele ja tema vajadustele. Inimene oli, on ja jääb keskmeks, mille ümber tants nö käib.

Jumala plaanid, igatsused, Suur Agenda ja need väiksemad meie igaühe elus ei ole ehk nii olulised. Ja kuidas saaksidki asjad siis muutuda? Ega saagi vist. Mitte enne, kui me nende modernistlike süsteemidega pankrotti pole jõudnud. Kui kuskilt midagi vastu hakkab tiksuma. Olgu selleks vanus või pangaarve, füüsiline või emotsionaalne.

Mind enam see modernism oma kinnise süsteemi ja "mul-on-vastus-igale-küsimusele" ei rahulda. Ei rahulda see taust, kuhu Jumala auhiilgusel asja pole, kus Temale ruumi ega aega ei anta. Ja kusjuures huvitav on see, et ise ei saa ennast ühest süsteemist teise paigutada, see on raskem veel kui Tallinnas esimesse klassi saamine.

On aegu, kus kõik nagu voolab ja sa lähed sellega kaasa ja sa TUNNED, et sa mõistad Teda, keda Su hing armastab. Ja siis on need teised ajad, kus kõik on kinni, tunned, et lähed justkui läbi "pudru" või et tee on täis loobitud oksaraage ja roikaid. Ja muidugi nende aegade vahel on aeg, kus tunnetus oli veel olemas (selline kõrgendatud valmisolekus), aga viitsimist justkui enam ei olnud... kõik on ju käes niikuinii. Ja edasi tuleb aeg, kus reputatsioon möödanikust on veel olemas, aga reaalsust enam ei ole. Ja see on üks ohtlik aeg, kui sellest iseendale aru ei anta...

Mida siis teha, kui on sinna teisele poole jõutud? Ei midagi vist. Lihtsalt istuda kotiriides ja tuhas ja oodata Jumala armu. Võib-olla on Jumala hääl kusagil kuulmata jäänud, mingid asjad ajamata, mingid asjad üle andmata. Oodata, et Jumal oma armus neid uuesti näitaks...

Sest ponnistamine ei aita. Ponnistamine on see, kui teed "hea näo pähe" ja lähed edasi selles, mis sul kunagi oli, "uskudes" (st korrutades endale), et kõik on endiselt hästi. Jumal hakkab siis su ümber kaost külvama, aga ka selle annab "ära uskuda"-- see on vaid hingevaenlase rünnak, mis omakorda ärgitab veel suuremale "usule". Ja omaõigusele.

Mul on tuttav, kes väidab, et ta oma lihane tädi tahab teda "surnuks palvetada" ja on teda põrguga hirmutades sundinud usklikuks lapsest peale, mis alguses töötas päris hästi ja ta väliselt innuka kristlasena kõigest osa võttis, mida pakuti, kuid mis teda lõpuks on kristlusest eemale tõuganud muid vaimseid väärtusi omandama. Tuttav ise on kinnimajas. Ja jääb sinna ilmselt nii kaua, kuni oma uuest usust loobub. Mille märke aga silm küll veel kaugeltki ei tuvasta. Tädi aga on tõepoolest ustav eestpalvetaja.

Läksin minagi siis tädiga rääkima ja neid asju arutama. Ja avaldasin talle, et minagi tunnen hoopis rohkem vastupanu vaimuilmas sellest ajast saadik, kui meie rohkem suhtlema hakkasime ja tädi ka minu eest hoogsalt palvetama asus. Ja palusin, kas ta võiks mõneks ajaks lõpetada minu eest palvetamise. Tädi polnud nõus, sest "selleks ta ju elab". Ja samas, võib-olla on selline palvetav vanamemm üldsegi parim, mis meil kogudusena Jeesusele ette näidata on.

Ja mina? Mis mul üle jääb, kui see palvekingitus tänuga vastu võtta. Ja paluda, et Jumal avaks selle sõna sügavused, kus öeldakse, et ei surm ega elu ega inglid, peainglid ega miski muu loodu või meid lahutada Kristuse armastusest. Aga küsimus muidugi jääb. Kui palju peab tulema tagasilööke, et me mõistaksime, et Jumal igatseb me tähelepanu, mitte ei ajaks kõike toimuvat hingevaenlase rünnakute kaela. Aga see on vist juba individuaalne õpirada.

Olles kord juba lennanud, ei taha enam maa peale tagasi. Aga kui tiivad on katki, tuleb kannatlikult arsti oodata. Konsultatsiooniaeg kinni panna ning kurta talle oma mure. Ja eks ta siis vaatab, mis ta minuga teeb... Kas saab seda astjat veel kasutada või peab kasutuna minema viskama. Kõik on meistri käes. Ja tema tarkus ja armastus on piiritud.