Täiesti ette teatamata ja enamasti märkamatult on tänapäeval evangeelsetes ringkondades populaarseks muutunud uue aja rist. See on nagu vana-aja rist, kuid erinev. Sarnasused on pindmised; erinevused aga fundamentaalsed.
Sellest uue aja ristist on kerkinud uus kristlik elufilosoofia ja sellest uuest filosoofiast on võrsunud uus evangelikaalne tehnika, uut tüüpi koosolekud ja uutmoodi jutlustamine. See uus evangelism kasutab sama sõnavara kui vana, kuid selle sisu ei ole sama ja rõhuasetus on varasemast erinev.
Vana-aja rist sümboliseerib surma. Ta seisab inimese järsu, vägivaldse lõpu eest. Inimene roomlaste ajal, kes võttis oma risti ja hakkas mööda teed minema, oli juba öelnud hüvasti oma sõpradele. Ta teadis, et ei tule enam tagasi. Ta oli minemas kuhugi, kus kõik lõppeb. Rist ei teinud mingeid kompromisse, ei kohandanud ega säästnud midagi; see tappis inimeses kõik, täielikult ja jäädavalt. Rist ei üritanud oma ohvriga häid suhteid hoida. Risti tabamus oli julm ja raskekujuline, ja kui ta oli oma töö lõpetanud, ei olnud seda inimest enam.
Aadama sugu on surma käsu all. Ei ole olemas pehmendavaid asjaolusid ja mitte ükski ei pääse. Jumal ei saa heaks kiita ühtegi patu vilja, ükskõik kui süütu see võib tunduda või ilusana paista inimsilmadele. Jumal päästab üksikisiku tema likvideerides ja siis äratab jälle üles uude ellu.
Jumal pakub elu, kuid mitte tuunitud vana elu. Elu, mida Tema pakub, on elu, mis tuleb surmast läbi minnes, see asub teisel pool risti. Kes seda tahab omada, peab ristist läbi minema. Ta peab ennast salgama ja nõustuma Jumala õige otsusega tema suhtes.
Mida see tähendab üksikisikule, hukkamõistetud inimesele, kes leiab elu Kristuses Jeesuses? Kuidas seda teoloogiat ellu rakendada? Lihtsalt, ta peab parandama meelt ja uskuma. Ta peab hülgama oma patud ja seejärel hülgama iseenda. Ärgu püüdku ta midagi kinni katta, ennast kaitsta ega õigustusi otsida. Ärgu ta püüdku Jumalaga kaubale saada, vaid langetagu oma pea, mõistes Jumala tõsist meelepaha tema suhtes ja tunnistagu, et on surma väärt.
Sellest uue aja ristist on kerkinud uus kristlik elufilosoofia ja sellest uuest filosoofiast on võrsunud uus evangelikaalne tehnika, uut tüüpi koosolekud ja uutmoodi jutlustamine. See uus evangelism kasutab sama sõnavara kui vana, kuid selle sisu ei ole sama ja rõhuasetus on varasemast erinev.
Vana-aja rist ei tee maailmaga mingit tegemist. Aadama uhkele vanale loomusele tähendas see teekonna lõppu. Selles rakendus ellu Siinai mäe õiguse karistus. Uue aja rist ei ole inimsoo vastu; pigem on ta sõbralik semu ja õigesti mõistes on ta hea puhta lõbu ookeani ja süütu naudingu allikaks. See rist võimaldab Aadamal elada ilma teda häirimata. Tema elu motivatsioon ei muutu; ta elab ikka veel enda rõõmuks, kuid nüüd meeldib talle laulda ülistuslaule ja vaadata usulisi filme rõvedate laulude laulmise ja kange alkoholi joomise asemel. Rõhuasetus on endiselt naudingul, kuigi lõbustused on nüüd kõrgemal tasemel moraalselt ning mõnikord ka intellektuaalselt.
Uue aja rist soodustab uut ja täiesti erinevat evangeelset lähenemist. Evangelist ei nõua lahtiütlemist vanast elust enne uue elu vastuvõtmist. Ta kuulutab mitte kontrastidest, vaid sarnasustest. Ta püüab avalikku huvi äratada, näidates, et kristlus ei esita ebameeldivaid nõudmisi; pigem pakub seda sama asja, mida maailm, ainult kõrgemal tasemel. Ükskõik mida patuhulluses maailm juhtub parasjagu taga ajama, näidatakse osavalt, et sedasama pakub ka evangeelium, ainult et usuline toode on parem.
Uue aja rist ei tapa patust, vaid suunab teda ümber. Ta juhib teda puhtama ja lõbusama eluviisi poole ja jätab talle alles tema eneseväärikuse. Enesekindlale öeldakse: "Tule ja kinnita end Kristuses." Egoistile öeldakse: "Tule ja tee oma kiitlemist Issandale." Elamusteotsijale öeldakse: "Tule ja naudi kristliku osaduse põnevust." Kristlik sõnum on kaldu praeguste moevoolude suunas, et muuta rist üldsusele vastuvõetavamaks. Filosoofia sellise asja taga võib olla siiras, kuid tema siirus ei kaitse teda vale olemise eest. See on vale, sest see on pime, sest risti tähendusest saadakse täiesti valesti aru.Vana-aja rist sümboliseerib surma. Ta seisab inimese järsu, vägivaldse lõpu eest. Inimene roomlaste ajal, kes võttis oma risti ja hakkas mööda teed minema, oli juba öelnud hüvasti oma sõpradele. Ta teadis, et ei tule enam tagasi. Ta oli minemas kuhugi, kus kõik lõppeb. Rist ei teinud mingeid kompromisse, ei kohandanud ega säästnud midagi; see tappis inimeses kõik, täielikult ja jäädavalt. Rist ei üritanud oma ohvriga häid suhteid hoida. Risti tabamus oli julm ja raskekujuline, ja kui ta oli oma töö lõpetanud, ei olnud seda inimest enam.
Aadama sugu on surma käsu all. Ei ole olemas pehmendavaid asjaolusid ja mitte ükski ei pääse. Jumal ei saa heaks kiita ühtegi patu vilja, ükskõik kui süütu see võib tunduda või ilusana paista inimsilmadele. Jumal päästab üksikisiku tema likvideerides ja siis äratab jälle üles uude ellu.
Evangelism, mis tõmbab sõbralikke paralleele Jumala viisi ja inimeste viisi vahele on Piibli alusel vale ja julm oma kuulajate hingede vastu. Usk Kristusesse ei ole maailmaga paralleelne, vaid lõikab sellest ristipidi läbi. Tulles Kristuse juurde ei too me oma vana elu kõrgemale tasemele, vaid jätame selle risti juurde. Nisuiva peab langema mullasse ja surema.
Meie, kes me evangeeliumi kuulutame, ei tohi mõelda endast kui avalike suhete spetsialistidest, keda on saadetud selleks, et luua häid suhteid Kristuse ja maailma vahel. Me ei tohiks näha enda ülesannet selles, et teha Kristust vastuvõetavaks suurele ärile, ajakirjandusele, spordimaailmale või tänapäeva haridussüsteemis. Me ei ole diplomaadid, vaid prohvetid ja meie sõnum ei ole kompromiss, vaid ultimaatum. Jumal pakub elu, kuid mitte tuunitud vana elu. Elu, mida Tema pakub, on elu, mis tuleb surmast läbi minnes, see asub teisel pool risti. Kes seda tahab omada, peab ristist läbi minema. Ta peab ennast salgama ja nõustuma Jumala õige otsusega tema suhtes.
Mida see tähendab üksikisikule, hukkamõistetud inimesele, kes leiab elu Kristuses Jeesuses? Kuidas seda teoloogiat ellu rakendada? Lihtsalt, ta peab parandama meelt ja uskuma. Ta peab hülgama oma patud ja seejärel hülgama iseenda. Ärgu püüdku ta midagi kinni katta, ennast kaitsta ega õigustusi otsida. Ärgu ta püüdku Jumalaga kaubale saada, vaid langetagu oma pea, mõistes Jumala tõsist meelepaha tema suhtes ja tunnistagu, et on surma väärt.
Olles seda teinud, las ta vaatab lihtsas usalduses ülestõusnud Päästja peale ja Tema käest tulevad siis elu ja uuestisünd, puhastumine ja vägi. Rist, mis lõpetas Jeesuse maise elu, lõpetab nüüd patuse inimese elu; ja vägi, mis tõstis Kristuse surnuist üles, tõstab ta nüüd uude ellu koos Kristusega.
Kõigile, kes võib-olla siinkirjutatule vastu vaidlevad või peavad seda vaid kitsarinnaliseks isiklikuks tõeks, lubatagu mul öelda, et Jumal on sellele sõnumile oma heakskiidu märgi seadnud Pauluse ajast tänapäevani. Kas kasutatud on täpselt samu sõnu või mitte, on just see olnud sisuks kõikidele jutlustele, mis on toonud elu ja väge maailma läbi sajandite. Müstikud, reformaatorid, äratajad on pannud oma rõhuasetuse sellele ning tunnustähed, imed ja vägevad Püha Vaimu ilmingud on andnud tunnistust Jumala heakskiidust.
Kas julgeme meie, sellise väe ja meelevalla pärijad, võltsida tõde? Julgeme me oma töntside pliiatsitega kustutada ridu plaanilt või muuta mustrit, mida meile näidati mäe peal? Jumal hoidku selle eest! Jutlustagem vana-aja risti ja me saame kogeda vana-aja väge.
http://www.awtozerclassics.com/articles/article/4938678/86407.htm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar