Loe eelnevalt Jeremija 38.
Selles peatükis võime muude sündmuste taustal heita pilgu kuningas Sidkija hinge. Avaneb pilt nõrgast juhist, kes on vaid formaalselt liider. Asju otsustab 'tagatuba' ning kuningas kas ei viitsi nendega maid jagada või kardab oma positsiooni pärast (Jr 38:5). Kui mustanahaline etiooplane Ebed-Melek osutatud ebaõiglusele viitab, otsustab kuningas siiski lubada Jeremija päästa, -- osalt võib-olla ka seepärast, et ta ei tahtnud prohveti verd oma kätele (Jr 38:10), kuna vend Joojakimi elu ja selle lõpp olid talle hoiatuseks. kuigi vürstidele oli ta tapatööks täiesti vabad käed andnud.
Selleks, et kurjust heastada, on vaja pea kaheksa korda rohkem mehi kui selleks, et kurja teha. Parandustööd nõuavad alati rohkem, kui algne rikkumine--mõtleme näiteks kasvõi sellele, kui lihtsalt tuli patt maailma esimese Aadama kaudu ja kui palju läks maksma selle mõju kõrvaldamine 'viimsel Aadamal' 1Kr 15:45 . Samamoodi on patu tagajärgede kõrvaldamisega meie oma elus.
Olles lubanud Jeremijal 'kaevust' (mida NIV Study Bible kirjeldab kui pealt kitsamat kellukesekujulist tsisterni) välja tulla, küsib kuningas temalt nõu. Jeremija tahab enne kindlust, kas tal üldse on mõtet rääkida (Jr 38:15-16). Seejärel pakub ta kuningale valikuid, mida ükski prohvet varem kunagi pakkunud polnud ning mis polnud üldse mõistusepärased. Alistumine vaenlasele oli siiani alati kindlat hukku tähistanud. Seekord aga oli kõik teisiti. Kuningal, kui ta oleks otsustanud järgida Jumalat ning tegutseda n.ö 'terve mõistuse' vastaselt, oleks võimalus olnud päästa iseend ja ümbritsev--linn mahapõlemisest ning inimesed, kelle eest ta vastutab, hävingust (38:17-18). Ometi tundus see soovitus kuningale liiga riskantne ja turvalisem oli jääda äraootavale seisukohale: 'elame-näeme', ehk mitte midagi ette võtta. Nagu siit näha, on ka mitte midagi tegemine otsus ja valik ning toob kaasa oma tagajärjed.
Loeme, et kuningas on ka hirmul oma elu pärast, kartes ülejooksikuid (s 19). Hirm inimeste ees on jumalakartusestki tugevam (s 20). Huvitav on viide mudale (vrdl s 6 ja s 22), mis psalmides on tõlgitud sõnaga 'pori', mis tähistas suurt masendust ja meeleheidet (vrdl Ps 69:15, 40:3) ning laulik toob Jumalale tänu, et teda sellest päästetud on. Jeremija, kuna ta lootis Jumalale, vajus küll porisse, kuid päästeti. Sidkija vajub varsti ja päästet ei ole. Ilmselt on Sidkija põhjendamatute hirmudega seoses paslik meenutada ka Jeesuse sõnu Mt 6:25: kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.
Sidkija on 'kaksipidise meelega mees, ebakindel kõigil oma teedel' (Jk 1:8). Ta palub küll Jumalalt sõna, kuid ei kavatsegi seda millekski pidada ega seda järgida. Samuti polnud ärkamisaegses atmosfääris üles kasvamine teda 'ära rikkunud'. Ta ei olnud karastunud eluraskustes, võim oli alati olnud käeulatuses; talle võis tunduda, et kõik on lubatud ning et ta on oma seisundi tõttu Jumala poolt eriliselt eelistatud. Ümbritsenud oli ta ennast mõttekaaslastega, kes talle lõpuks püüdepaelaks said (38:22b). Kartuses vürstide ees, lihtsalt viitsimatusest vastutust võtta või kapitaalsest otsustamatusest keelab ta Jeremijal surma ähvardusel seda äraspidist ja tavatut sõnumit vürstidele edastada. Ka vürstid püüavad prohvetilt surma ähvardusel sõnumi siiski kätte saada, kuid Jeremija suu on suletud. Ta ei hakka 'trügima' oma juhi ja Jumala vahele, vaid laseb juhil olla juht ning vastutada oma valikute eest. Oli Jeremija tegu inimestekartusest tulenev kompromiss? Pigem oli see ehk hoopis üks usutegu--jätta kohus Jumalale ja vastutus juhile. Kujutan ette, et temagi jaoks polnud see kerge valik. Kui teaks, et midagi sellist on tulemas, tahaks ju pigem hirmsasti sebida ning ikka veenda kõiki ümberkaudseid, et nad samamoodi asjadest aru saaksid...
Ja nii ongi. Ka meie praegustest (koguduste ja ilmalikest) juhtidest sõltub, milliseks kujuneb meie riigi ja rahva homne päev. Kas võetakse prohveteid kuulda? Või visatakse nad 'kaevu'? Või tuuakse nad küll 'tagasi', kuid kuulda ikka ei võeta? Kõik oleks väga palju lihtsam olnud, kui Sidkija oleks ka ise seisnud Jumala ees ning kogu südamest otsinud osadust, mitte vaid oma hinge heaolu ning oma võimu säili(ta)mist...
Kallis Taevane Isa! Me täname Sind Sinu suuruse ja vägevuse eest! Issand, tänu Sulle, et Sina liigutad rahvaste rajasid, tõstad neid üles ning paiskad põrmu. Me täname oma maa ja rahva eest sellel pisikesel maalapil. Juhi meie rahva ja juhtide südameid, et võiksime Sinu häält kuulda ning Sind järgida. Aita, et me otsiksime Sind, mitte seda, mida Sa meile anda võid. Kaitse ja varja meid ahnuse, kadeduse, andestamatuse, isekuse eest. Anna, et võiksime kõik oma patud ja mured panna Sinu risti alla, Jeesus. Tänu Sulle, et Sinu veri puhastab ja pühitseb veel tänagi. Puhasta ja pühitse oma kogudus, anna üks uus armastus Sinu vastu, et võiksime kogu südamest Sind kiita ja ülistada. Täname, et oled ka meid välja tõmmanud paksust porist ning asetanud me jalad kaljule. Tõsta üles prohvetid oma kogudustes Eestimaal, anna kuulda, mida Vaim kogudusele ütleb. Anna vaimulikele juhtidele sügav tunnetus Sinust, anna igatsust Sinuga aega veeta palves, Sõnas ja Sinu rahva osaduses. Anna tarkust vastsele valitsusele ning meelekindlust teha seda, mis on õige ja õiglane. Me palume, et Sinu tahe võiks sündida me maal.
Selles peatükis võime muude sündmuste taustal heita pilgu kuningas Sidkija hinge. Avaneb pilt nõrgast juhist, kes on vaid formaalselt liider. Asju otsustab 'tagatuba' ning kuningas kas ei viitsi nendega maid jagada või kardab oma positsiooni pärast (Jr 38:5). Kui mustanahaline etiooplane Ebed-Melek osutatud ebaõiglusele viitab, otsustab kuningas siiski lubada Jeremija päästa, -- osalt võib-olla ka seepärast, et ta ei tahtnud prohveti verd oma kätele (Jr 38:10), kuna vend Joojakimi elu ja selle lõpp olid talle hoiatuseks. kuigi vürstidele oli ta tapatööks täiesti vabad käed andnud.
Selleks, et kurjust heastada, on vaja pea kaheksa korda rohkem mehi kui selleks, et kurja teha. Parandustööd nõuavad alati rohkem, kui algne rikkumine--mõtleme näiteks kasvõi sellele, kui lihtsalt tuli patt maailma esimese Aadama kaudu ja kui palju läks maksma selle mõju kõrvaldamine 'viimsel Aadamal' 1Kr 15:45 . Samamoodi on patu tagajärgede kõrvaldamisega meie oma elus.
Olles lubanud Jeremijal 'kaevust' (mida NIV Study Bible kirjeldab kui pealt kitsamat kellukesekujulist tsisterni) välja tulla, küsib kuningas temalt nõu. Jeremija tahab enne kindlust, kas tal üldse on mõtet rääkida (Jr 38:15-16). Seejärel pakub ta kuningale valikuid, mida ükski prohvet varem kunagi pakkunud polnud ning mis polnud üldse mõistusepärased. Alistumine vaenlasele oli siiani alati kindlat hukku tähistanud. Seekord aga oli kõik teisiti. Kuningal, kui ta oleks otsustanud järgida Jumalat ning tegutseda n.ö 'terve mõistuse' vastaselt, oleks võimalus olnud päästa iseend ja ümbritsev--linn mahapõlemisest ning inimesed, kelle eest ta vastutab, hävingust (38:17-18). Ometi tundus see soovitus kuningale liiga riskantne ja turvalisem oli jääda äraootavale seisukohale: 'elame-näeme', ehk mitte midagi ette võtta. Nagu siit näha, on ka mitte midagi tegemine otsus ja valik ning toob kaasa oma tagajärjed.
Loeme, et kuningas on ka hirmul oma elu pärast, kartes ülejooksikuid (s 19). Hirm inimeste ees on jumalakartusestki tugevam (s 20). Huvitav on viide mudale (vrdl s 6 ja s 22), mis psalmides on tõlgitud sõnaga 'pori', mis tähistas suurt masendust ja meeleheidet (vrdl Ps 69:15, 40:3) ning laulik toob Jumalale tänu, et teda sellest päästetud on. Jeremija, kuna ta lootis Jumalale, vajus küll porisse, kuid päästeti. Sidkija vajub varsti ja päästet ei ole. Ilmselt on Sidkija põhjendamatute hirmudega seoses paslik meenutada ka Jeesuse sõnu Mt 6:25: kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.
Sidkija on 'kaksipidise meelega mees, ebakindel kõigil oma teedel' (Jk 1:8). Ta palub küll Jumalalt sõna, kuid ei kavatsegi seda millekski pidada ega seda järgida. Samuti polnud ärkamisaegses atmosfääris üles kasvamine teda 'ära rikkunud'. Ta ei olnud karastunud eluraskustes, võim oli alati olnud käeulatuses; talle võis tunduda, et kõik on lubatud ning et ta on oma seisundi tõttu Jumala poolt eriliselt eelistatud. Ümbritsenud oli ta ennast mõttekaaslastega, kes talle lõpuks püüdepaelaks said (38:22b). Kartuses vürstide ees, lihtsalt viitsimatusest vastutust võtta või kapitaalsest otsustamatusest keelab ta Jeremijal surma ähvardusel seda äraspidist ja tavatut sõnumit vürstidele edastada. Ka vürstid püüavad prohvetilt surma ähvardusel sõnumi siiski kätte saada, kuid Jeremija suu on suletud. Ta ei hakka 'trügima' oma juhi ja Jumala vahele, vaid laseb juhil olla juht ning vastutada oma valikute eest. Oli Jeremija tegu inimestekartusest tulenev kompromiss? Pigem oli see ehk hoopis üks usutegu--jätta kohus Jumalale ja vastutus juhile. Kujutan ette, et temagi jaoks polnud see kerge valik. Kui teaks, et midagi sellist on tulemas, tahaks ju pigem hirmsasti sebida ning ikka veenda kõiki ümberkaudseid, et nad samamoodi asjadest aru saaksid...
Ja nii ongi. Ka meie praegustest (koguduste ja ilmalikest) juhtidest sõltub, milliseks kujuneb meie riigi ja rahva homne päev. Kas võetakse prohveteid kuulda? Või visatakse nad 'kaevu'? Või tuuakse nad küll 'tagasi', kuid kuulda ikka ei võeta? Kõik oleks väga palju lihtsam olnud, kui Sidkija oleks ka ise seisnud Jumala ees ning kogu südamest otsinud osadust, mitte vaid oma hinge heaolu ning oma võimu säili(ta)mist...
Kallis Taevane Isa! Me täname Sind Sinu suuruse ja vägevuse eest! Issand, tänu Sulle, et Sina liigutad rahvaste rajasid, tõstad neid üles ning paiskad põrmu. Me täname oma maa ja rahva eest sellel pisikesel maalapil. Juhi meie rahva ja juhtide südameid, et võiksime Sinu häält kuulda ning Sind järgida. Aita, et me otsiksime Sind, mitte seda, mida Sa meile anda võid. Kaitse ja varja meid ahnuse, kadeduse, andestamatuse, isekuse eest. Anna, et võiksime kõik oma patud ja mured panna Sinu risti alla, Jeesus. Tänu Sulle, et Sinu veri puhastab ja pühitseb veel tänagi. Puhasta ja pühitse oma kogudus, anna üks uus armastus Sinu vastu, et võiksime kogu südamest Sind kiita ja ülistada. Täname, et oled ka meid välja tõmmanud paksust porist ning asetanud me jalad kaljule. Tõsta üles prohvetid oma kogudustes Eestimaal, anna kuulda, mida Vaim kogudusele ütleb. Anna vaimulikele juhtidele sügav tunnetus Sinust, anna igatsust Sinuga aega veeta palves, Sõnas ja Sinu rahva osaduses. Anna tarkust vastsele valitsusele ning meelekindlust teha seda, mis on õige ja õiglane. Me palume, et Sinu tahe võiks sündida me maal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar