Igavese elu retsept

^{Jh 17:3}Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. Peatükk varem julgustab Jeesus oma jüngreid, ^{Jh 16:2} Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat. Ja seda nad teevad, sest nad ei ole ära tundnud ei Isa ega mind.

Minge täna kuskile kogudusse, kes prohveteid vastu ei võta ja nad kõrvale tõrjub ning püüdke mõista anda, et nad ei ole Jumalat ära tundnud. Öelge, et vaadake ometi, SÕNA ütleb teie kohta nii. Ei õnnestuks. Ma vähemalt arvan nii. Sest kõik on paigas, liturgia toimib kui kellavärk ja tegevusi on otsatult. Ja lootus on nendes samades tegevustes. Et küllap Jumal näeb meie vaevanägemist ja halastab. Sest me ju nii  väga püüame.

Aga igavene elu on see, et inimesed tunneksid Jumalat, mitte lihtsalt ei tunneks ÄRA, mis on vaid esimene samm tundmaõppimisel, vaid "tunneksid", oleksid sellises pidevas tundmise seisundis. Ja tundmine peab kasvama, sest paigalolek on juba tagasiminek, mistahes koosluses.

Ja siis muutuvad tegutsemispõhimõtted teiseks. Sk 7:9-10 "Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: Mõistke kohut tões, osutage heldust ja halastust igaüks oma vennale! 10Ärge tehke liiga lesknaisele ja vaeslapsele, võõrale ja viletsale, ning ärge kavatsege südames üksteisele kurja!

See on siis see uus kvaliteet, mis tuleb mu suhetesse. Ma valin selle, et ma teen head ja järgin Jumalat, olgu hind kui kõrge tahes. Ma valin Jumala tee, kuigi mul oleks voli teha kurja ja jõudu nõdrematest üle olla. Ja kui keegi tahab mulle kurja teha, siis tulgu ja tehku... Mina tunnen Jumalat ja mulle sellest täiesti piisab. Küll Tema mu eest hoolitseb ja ükskord mulle ka õiguse toob. Ma võin kõiges TEDA usaldada.

Kusjuures, inimeste juures, kes tunnevad Jumalat, muutub ka omavaheline suhtlemisdünaamika. Seda võiks siis nimetada evangelismi retseptiks. See ühtsus, mis Jumalat tundva Kristuse ihu ellu tuleb, on tunnistuseks maailmale, ehk Jeesuse sõnul:  ^{Jh 17:21}et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.

Aga praegu veel nii ei ole. Meil on oma õpetused ja oma lojaalsused ning oma võitlused võiduka (või vähem võiduka) lõpuni vaja võidelda. Ja me ei saa järele anda, ei saa minna kompromissile, ei saa teist isegi lõpuni ära kuulata, sest minu tõde on ikka see ülim ju.  Ja kuidagimoodi on see mind siitsaadik kandnud, kui ma selle ära annan, äkki ma siis ei saagi midagi asemele ja pean täiesti tühjalt kohalt alustama?! Ja mis siis, kui Jumal mu siis hoopis maha jätab?!

Samas ei saa ka Jumal midagi Sulle juurde anda, kui su oma tass on pilgeni seda vana asja täis. Või kui natuke mahukski, ei saaks sa ikkagi aru, kust see muutus tuli. Arvad, et pisut hingamist tuli sellest, et oma vanas asjas ikka ustav olid. Ja ega vist kõrvaltvaataja palju aidata ei saa. Ta ei saa minna inimese pea sisse ja püüda seal midagi korrigeerida (mitmed küll üritavad, aga pigem ehk seepärast, et nad oma palkide tagant suuremat välja ei näe).

Mida siis ikkagi teha? Tulebki ilmselt lasta inimestel oma valikutes nö lõpuni minna, et saabuks selline "lõõg on täis" olukord. Lõõg on vist loomadele pandud kett või muu asi, mis neid piirab ära jooksmast. Et tuleb minna nii kaugele kui vähegi võimalik ja siis veel pisut edasi, nii et pooma hakkaks. Ja kui pooma hakkab, saame vähemalt aru, et oleme kellegi lõa otsas. Sest Jumal tahab meid ju igasugu orjustest ja ahelatest vabastada.

Ja kahjuks nii kaua, kui me vaid räägime oma uhkeid teooriaid, kuidas asjad tegelikult on/peaksid olema, aga ühtki neist praktikasse ei pane, ei saa me ka aru, kas on lõõg või mitte. Olukord, kus püüame kõike "head" iseenda sees integreerida selliseks kompotiks, kus igast asjast midagi, ei tööta lõpuni. Sest isegi see kategooria "töötab/ei tööta" pole pädev. Tuletagem meelde, tähtis on vaid see, kas sa oled Jumal-Isa ja Tema poja ära tundnud ning selles tundmises edasi liigud. Kõik. Muu pole oluline. Parafernaalia lihtsalt.

Johannese 17. peatükis on Jumala tundmine, temaga üks olemine ja kristlaste omavaheline ühtsus lahutamatud eeldused jumalikuks eluks. samuti räägitakse Sõna vastu võtmisest ja selle pidamisest ehk selle järgi elamisest. Ainult nii tuleb usk ja tuleb Jumala tundmine, mis paratamatult ka usklike ühtsuseni viib. Ei mitte füüsilisest kuulumisest ega paljudest askeldustest. Niiviisi kirja panduna tundub see isegi liigse enesestmõistetavusena. Miks meil see tõde aga argielu askeldustes siis käest läheb?!

Meie suurimaks igatsuseks on saada kord austatud Jumala poolt. Et Jumal meid oma lastena vastu võtab ja ausse tõstab. Aga taas annab Jeesus eeskuju, kuidas selle kirkuseni jõuda. Jh 17:4Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetanud töö, mille sa mulle andsid teha,5ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures! Mäletame ju hästi neid tähendamissõnu talentidest ja mis selle mahamatjaga juhtus.

Samas on täiesti selge, et me ei saa mingit tööd Jumala riigis tehagi, kui kogu ärkveloldud aeg kulub lõa otsas ringiratast jooksmisele ja oma territooriumi märgistamisele. Meie vastane on kaval ning ta leiab meie seest endale liitlasi--meie haavunud iseteadlikkuse ja meie moondunud mina-pildi. Ning me vabatahtlikult teeme temaga koostööd, sest tundub, et siis olen ma vähemalt oma maailma valitseja! See, et Jumala eesmärgid meie sees sealjuures täitmata jävad, see ei tule nagu meeldegi. Ja õnneks ei ole Sõna ka nii elavalt meeles/südames, et see meie üle kohut mõistaks. Ja kui süda hukka ei mõista, siis on ju julgus ka Jumala ees.

Veelkord väike mõttepaus Sakarjalt siinkohal. 7:12Ja nad tegid oma südame teemandi sarnaseks, et mitte kuulda Seadust ja sõnu, mis vägede Issand oli läkitanud oma Vaimuga endiste prohvetite läbi; seepärast tuli see vägede Issanda suur viha. 13Ja samuti kui mina hüüdsin ja nemad ei kuulnud, hüüavad nemad, aga mina ei kuule, ütleb vägede Issand. Nii et võibolla pole see Jumala hääle summutamine pikemas perspektiivis ikkagi parim kaitseliin.

Küsimus on tänasel päeval niisiis see, et mida see tähendab, et ma TUNNEN Jumalat. Mida see tähendab, kui see ei ole kirikussse kuulumine, ega isegi ka mitte Tema nimel prohveteerimine ega kurjade vaimude välja ajamine ega tema nimel paljude vägevate tegude tegemine?!(vt ^{Mt 7:22}). Ja teine küsimus, kas ja mil viisil muudab see tundmine mind, minu siseilma, seda, kuidas ma ennast näen ja minu välisilma, kuidas ma teistega suhtlen/neisse suhtun. Õnnistatud Vaikse Nädala jätkumist!