Loe eelnevalt Jeremija 35. peatükk.
Reekablased olid keenlased (1Aj 2:55), kes olid Moosese äia suguvõsast (Km 1:16). Nad polnud Iisraeli soost, kuid elasid nende keskel ning olid nende suhtes sõbralikud ning mõnikord aitasid ka vaenlase vastu, nagu keenlase Heberi naine Jael kohtumõistjate päevil (Km 4:17 jj). Saul manitseb neid tulema välja amalekkide linnast, et ta neid ei hävitaks (1Sm 15:6 ). Jehu, Iisraeli kuningas oli maksnud kätte Ahabi soole, esiisa Reekab oli talle seal abiks olnud (2Kn 10:15 ). Esiisa Joonadab oli neile andnud kummalised keelud ja piirangud (mitte juua veini, külvata seemet, istutada viinamägesid ega ehitada kodasid, vaid elada telkides) (Jr 35:6-7) ning tema järglased olid neid 300 aastat pidanud (35:8-10) ning tulnud Jeruusalemma ainult sõjapakku (35:11), kuid sealgi jätkasid elamist telkides. Oletan, et need keelud pidid nende head põlve võõrastena seal maal pikendama seepärast, et nad ei peaks maaküsimuste üle vaidlema hakkama iisraellastega, kellele maa oli tõotatud Jumala poolt ning muutunud justkui osaks nende identiteedist.
Kogu peatüki mõte on selles, et see grupp inimesi austab oma esiisa korraldusi jäägitult ning ei astu neist üle, samal ajal kui usklikud (iisraellased) mõtlevad ise endale välja vabandusi, kuidas Jumala valitsuse alt pääseda, samal ajal kutsudes teda edasi Isaks ja noorepõlve sõbraks (Jr 3:4-5). Malaakia raamatus on küsimus: Kui mina olen Isa, kus on siis mu au?! Ja kui mina olen Issand, kus on siis mu kartus?! (Ml 1:6) Tundub, et nagu Jeesus ütles, on selleski olukorras 'selle ajastu lapsed oma sugupõlve suhtes targemad kui valguse lapsed?' (Lk 16:8)
Nii neil kui ka meil oli/on Elav Jumal, kes oma rahvast piiritult armastab ning nendega südamest südamesse suhelda igatseb. Miks küll ajuti siis näime arvavat, et me seda ei vaja või et suudame ilma hästi hakkama saama. Kui Jumal räägib ja saadab prohveteidki, aga rahvas ei kuule ega pane tähele, on sellel ülirängad tagajärjed (Jr 35:15-17). Peaksime olema valvel märkamaks, kui Jumala pale on meist pöördunud ning ta enam ei suhtle meiega--Sõna on igav, palvetada 'ei viitsi' ning nii mõnedki möödalaskmised, mille kohta Jumala Vaim muidu ehk märku annaks, annab ära õigustada, et 'ah mis see ka ära pole' ... Kui nii on juhtunud, aitab just meie püsiv, järelejätmatu palve meid 'rajale tagasi', sest see avab muuhulgas Jumalale võimaluse me teekonda korrigeerida. Ja üleüldse on meil kõigil veel oh kui pikk tee minna... Andku Issand armu, et oskaksime Teda tähele panna ja järgida nii, nagu Tema seda väärib.
Kallis Issand, anna meile armu, et Sa ei peaks ükskord meile ütlema, et me ei ole Sinu häält kuulnud ega Sind järginud. Anna armu tähele panna Sinu vaimu märguandeid ning teha seda, mida Sina meile südamele paned. Tänu Sulle, et isegi see, kuidas Sa meid korrigeerid ja kasvatad, on imeline. Palume, et Sa tõstaksid Eestimaal üles eestpalvetajate armee, kes teenib Sind vaimus ja tões. Anna armu uuele riigikogule ja loodavale valitsusele, muuda inimeste südameid, anna visioone, ilmutusi, Sinu tarkust, kingi kaastunnet vaeste suhtes ning õigluse tunnetust. Palume, et jumalakartus võiks tulla kõigi üle, kes avalikus ruumis sõna võtavad. Too oma kartus ka kogudusse, puhasta seda ja pühitse oma Pruut, et ta võiks Sind, kallis Jeesus, kogu südamest armastada ja järgida. Kaitse meie maad ja rahvast; täname, et veel on armuaeg. Sinu tahe sündigu Eestimaal! Ole ülistatud ja kiidetud, Auline Kuningas!
Reekablased olid keenlased (1Aj 2:55), kes olid Moosese äia suguvõsast (Km 1:16). Nad polnud Iisraeli soost, kuid elasid nende keskel ning olid nende suhtes sõbralikud ning mõnikord aitasid ka vaenlase vastu, nagu keenlase Heberi naine Jael kohtumõistjate päevil (Km 4:17 jj). Saul manitseb neid tulema välja amalekkide linnast, et ta neid ei hävitaks (1Sm 15:6 ). Jehu, Iisraeli kuningas oli maksnud kätte Ahabi soole, esiisa Reekab oli talle seal abiks olnud (2Kn 10:15 ). Esiisa Joonadab oli neile andnud kummalised keelud ja piirangud (mitte juua veini, külvata seemet, istutada viinamägesid ega ehitada kodasid, vaid elada telkides) (Jr 35:6-7) ning tema järglased olid neid 300 aastat pidanud (35:8-10) ning tulnud Jeruusalemma ainult sõjapakku (35:11), kuid sealgi jätkasid elamist telkides. Oletan, et need keelud pidid nende head põlve võõrastena seal maal pikendama seepärast, et nad ei peaks maaküsimuste üle vaidlema hakkama iisraellastega, kellele maa oli tõotatud Jumala poolt ning muutunud justkui osaks nende identiteedist.
Kogu peatüki mõte on selles, et see grupp inimesi austab oma esiisa korraldusi jäägitult ning ei astu neist üle, samal ajal kui usklikud (iisraellased) mõtlevad ise endale välja vabandusi, kuidas Jumala valitsuse alt pääseda, samal ajal kutsudes teda edasi Isaks ja noorepõlve sõbraks (Jr 3:4-5). Malaakia raamatus on küsimus: Kui mina olen Isa, kus on siis mu au?! Ja kui mina olen Issand, kus on siis mu kartus?! (Ml 1:6) Tundub, et nagu Jeesus ütles, on selleski olukorras 'selle ajastu lapsed oma sugupõlve suhtes targemad kui valguse lapsed?' (Lk 16:8)
Nii neil kui ka meil oli/on Elav Jumal, kes oma rahvast piiritult armastab ning nendega südamest südamesse suhelda igatseb. Miks küll ajuti siis näime arvavat, et me seda ei vaja või et suudame ilma hästi hakkama saama. Kui Jumal räägib ja saadab prohveteidki, aga rahvas ei kuule ega pane tähele, on sellel ülirängad tagajärjed (Jr 35:15-17). Peaksime olema valvel märkamaks, kui Jumala pale on meist pöördunud ning ta enam ei suhtle meiega--Sõna on igav, palvetada 'ei viitsi' ning nii mõnedki möödalaskmised, mille kohta Jumala Vaim muidu ehk märku annaks, annab ära õigustada, et 'ah mis see ka ära pole' ... Kui nii on juhtunud, aitab just meie püsiv, järelejätmatu palve meid 'rajale tagasi', sest see avab muuhulgas Jumalale võimaluse me teekonda korrigeerida. Ja üleüldse on meil kõigil veel oh kui pikk tee minna... Andku Issand armu, et oskaksime Teda tähele panna ja järgida nii, nagu Tema seda väärib.
Kallis Issand, anna meile armu, et Sa ei peaks ükskord meile ütlema, et me ei ole Sinu häält kuulnud ega Sind järginud. Anna armu tähele panna Sinu vaimu märguandeid ning teha seda, mida Sina meile südamele paned. Tänu Sulle, et isegi see, kuidas Sa meid korrigeerid ja kasvatad, on imeline. Palume, et Sa tõstaksid Eestimaal üles eestpalvetajate armee, kes teenib Sind vaimus ja tões. Anna armu uuele riigikogule ja loodavale valitsusele, muuda inimeste südameid, anna visioone, ilmutusi, Sinu tarkust, kingi kaastunnet vaeste suhtes ning õigluse tunnetust. Palume, et jumalakartus võiks tulla kõigi üle, kes avalikus ruumis sõna võtavad. Too oma kartus ka kogudusse, puhasta seda ja pühitse oma Pruut, et ta võiks Sind, kallis Jeesus, kogu südamest armastada ja järgida. Kaitse meie maad ja rahvast; täname, et veel on armuaeg. Sinu tahe sündigu Eestimaal! Ole ülistatud ja kiidetud, Auline Kuningas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar