Loe eelnevalt läbi 43. peatükk.
Vaevalt jõuab Jeremija prohveteerimise lõpetada, kui teda hakatakse süüdistama valetamises ja konspiratsioonis. Olles küll Jeremijat eelmises peatükis nii härdalt ja tõsimeelselt palunud, ei suuda nad nüüd ühtäkki uskuda, et Jumal neil nende omal maal elada tahab lasta. Jumala Sõna nimetab neid 'ülbeteks meesteks', mõned tõlked vihjavad, et ka Asarja ja Joohanan oli ülbed (...ja teised ülbed mehed). Seega, tähtsaim omadus (Jumala, aga ilmselt ka iga) rahva juhtimiseks, alandlikkus, oli neil puudu. Seetõttu juhivad nad rahva hukatusse. Joohanan, kes oli olnud nii vapper, et rahva Ishmaeli käest ära päästis, osutub nüüd ise inimröövijaks, võttes kaasa kogu rahva, kes oli Gedalja hoolde jäetud.
Kaasa võetakse ka Jeremija ja Baaruk, ilmselt vastu tahtmist. Meile pole jäetud siin mingit nendevahelist vestlust, kas ja kui palju neil selles otsuses sõnaõigust oli. Mõnes mõttes oli see justkui jõudemonstratsioon sundida jumalamehi käituma nende oma sõnumite vastaselt. Teisalt võib-olla mõtlesid liidrid, et kui need mehed kaasas on, aitab see kuidagi Jumala kaitset ära teenida.
Püüdes panna ennast nende meeste olukorda, siis millised olid nende valikud? Nad olid uhked mehed ning kuidagimoodi pääsenud eelmisest küüditamiselainest. Lahkumine pani neid ehk tundma, et nad saavad ise oma saatust juhtida, samas kui paigale jäämine oleks tähendanud passiivset ootamist ja ebakindlust... mine tea, kas Jumal ikka tõesti meid siin kaitseb... Arvatakse ka, et osa neist sõjapealikest olid olnud Sidkija-aegsed 'kabinetliikmed', kes Jeremiat taga olud kiusanud ning olid seetõttu põhimõtteliselt tema kuulutuste vastu. Nii lähevadki nad kõik Egiptusesse.
Jumala sõna loomulikult ei ole ahelais ning Jeremija prohveteerib sealgi. Mitmed kommentaatorid näevad sillutises(1Jr 43:9), mis pidavat koosnema telliskividest, viidet sellele, et Egiptuse häving algas peale hetkest, kui Jumal nende ebajumalate üle Moosese ajal kohut mõistis. Olid ju Iisraeli lapsed omal ajal orjuses just telliskive valmistanud. Nüüd karistab Jumal Egiptust taas, seekord Nebukadnetsari läbi. Sel korral on Juuda lapsed need, kelle üle koos egiptlastega kohut mõistetakse. Kuidas küll on rollid muutunud! Keegi Charles Lee Feinberg on öelnud: "Mõelge ometi sellele! Aabrahami järglased pöörduvad tagasi Egiptusesse kaua aega pärast seda, kui neid sealt vabastatud oli. Suurte kannatustega oli neid päästetud Egiptuse orjusest ainult selleks, et sinna lüüasaanud lootusetu jäägina tagasi pöörduda!"
Võib-olla on siin paralleel ka meie vaimuliku elu jaoks? Olles kogenud imelist päästet 'Egiptusest' püüame teinekord sinna tagasi pöörduda, kui elu 'tõotatud maal' liiga riskantne ja paljunõudev tundub. 'Egiptuse lihapotid' pakuvad käegakatsutavat lohutust, selmet küll tõotatud, kuid 'muutliku kliimaga' maal (st rasketes tingimustes) Jumalat lõpuni usaldada?
Vaevalt jõuab Jeremija prohveteerimise lõpetada, kui teda hakatakse süüdistama valetamises ja konspiratsioonis. Olles küll Jeremijat eelmises peatükis nii härdalt ja tõsimeelselt palunud, ei suuda nad nüüd ühtäkki uskuda, et Jumal neil nende omal maal elada tahab lasta. Jumala Sõna nimetab neid 'ülbeteks meesteks', mõned tõlked vihjavad, et ka Asarja ja Joohanan oli ülbed (...ja teised ülbed mehed). Seega, tähtsaim omadus (Jumala, aga ilmselt ka iga) rahva juhtimiseks, alandlikkus, oli neil puudu. Seetõttu juhivad nad rahva hukatusse. Joohanan, kes oli olnud nii vapper, et rahva Ishmaeli käest ära päästis, osutub nüüd ise inimröövijaks, võttes kaasa kogu rahva, kes oli Gedalja hoolde jäetud.
Kaasa võetakse ka Jeremija ja Baaruk, ilmselt vastu tahtmist. Meile pole jäetud siin mingit nendevahelist vestlust, kas ja kui palju neil selles otsuses sõnaõigust oli. Mõnes mõttes oli see justkui jõudemonstratsioon sundida jumalamehi käituma nende oma sõnumite vastaselt. Teisalt võib-olla mõtlesid liidrid, et kui need mehed kaasas on, aitab see kuidagi Jumala kaitset ära teenida.
Jumala sõna loomulikult ei ole ahelais ning Jeremija prohveteerib sealgi. Mitmed kommentaatorid näevad sillutises(1Jr 43:9), mis pidavat koosnema telliskividest, viidet sellele, et Egiptuse häving algas peale hetkest, kui Jumal nende ebajumalate üle Moosese ajal kohut mõistis. Olid ju Iisraeli lapsed omal ajal orjuses just telliskive valmistanud. Nüüd karistab Jumal Egiptust taas, seekord Nebukadnetsari läbi. Sel korral on Juuda lapsed need, kelle üle koos egiptlastega kohut mõistetakse. Kuidas küll on rollid muutunud! Keegi Charles Lee Feinberg on öelnud: "Mõelge ometi sellele! Aabrahami järglased pöörduvad tagasi Egiptusesse kaua aega pärast seda, kui neid sealt vabastatud oli. Suurte kannatustega oli neid päästetud Egiptuse orjusest ainult selleks, et sinna lüüasaanud lootusetu jäägina tagasi pöörduda!"
Võib-olla on siin paralleel ka meie vaimuliku elu jaoks? Olles kogenud imelist päästet 'Egiptusest' püüame teinekord sinna tagasi pöörduda, kui elu 'tõotatud maal' liiga riskantne ja paljunõudev tundub. 'Egiptuse lihapotid' pakuvad käegakatsutavat lohutust, selmet küll tõotatud, kuid 'muutliku kliimaga' maal (st rasketes tingimustes) Jumalat lõpuni usaldada?
Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Euroopat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar