Loe eelnevalt Jeremija 48. peatükk.
Moab oli Iisraeli sugulusrahvas, kuigi midagi aulist sellises põlvnemises ei olnud (Vt. 1 Mo 19:30-38). Ka Taavetis voolas moabiidi verd---oli ju üks tema esiemadest (Rutt) olnud moabi rahva hulgast (Rt 1:4; Mt 1:5-6). Teatud ajal otsis Taavet oma vanematele varjupaika Moabi kuninga juures (1Sm 22:3). Ta alistas selle rahva oma võimu alla (1Sm 22:3), kuid hiljem nad taganesid Iisraelist (2Kn 1:1). Saalomoni naiste hulgas oli ka moabe (1Kn 11:1), ning seetõttu oli ta Jeruusalemmas püstitanud ohvrikünka moabide ebajumalale (2Kn 23:13). Jeremija ajal oli osa rahvast Moabi juures pelgupaika otsinud (Jr 40:11 ).
Selles peatükis kuulutatakse Moabile hävingut kaldealaste (Paabeli) käe läbi. Nende vägevasti kindlustatud linnad, mille poolest nad kuulsad oli, ei päästa neid (48:8). Parem on need kindlused hüljata ja olla nagu kadakas kõrbes (48:6). Jumal ei vaata imetlusega meie jõupingutustele ennast kaitsta, kui see on tehtud selleks, et Jumala kaitse alt vabaneda. Vastupidi! Nii nagu Moabile, saab nii tulevastele riikidele, ühingutele kui ka üksikisikutele saatuslikuks ülemeelsus--sellepärast, et sa loodad oma tegude ja varanduste peale, vallutatakse ka sind (48:7).
Neetud olgu, kes Issanda tööd teeb loiult (48:10). Ka siin võime ära tunda manitsuse iseendale. Hesekieli 3:16-21 räägib sellest tohutust vastutusest, mis meil on meie kodakondsete suhtes. Meie käest nõutakse kord nende inimeste verd (Hs 3:18). Kui me oma suud lahti ei tee, nõutakse meiltki kord aru inimeste kohta, kellega Jumal meid just selleks kokku viis, et me neile Jumala kohtust ja päästest räägiksime. Kui arvame, et Hesekiel enam Uue Testamendi ajal ei kehti, siis tegelikult räägib Paulus sama ka Apostlite tegudes--ta on kuulajatele Jumala kogu tahtmist kuulutanud, et ta oleks süütu nende verest (Ap 20:25-27). Mõtisklegem oma valikute üle täna, et me ei peaks ehmuma siis, kui midagi enam muuta ei saa.
Moab on olnud muretu oma noorusest alates (48:11). Jumala tegutsemine iga inimese/rahvaga on isiklik, kuid nõuab sellelt inimeselt/rahvalt siiski maksimumi. See, et mul on parajasti hea aeg, ei ole põhjuseks iseendale elada (2 Kr 5:12). See, et mul on halb aeg ja palju raskusi, ei tähenda, et Jumal minust ei hooli või seda ei märka. Pigem vastupidi! (Mt 12:20). Tähtis on see, et oleksin igas olukorras avatud, mitte kibestunud ning laseksin Suurel Meistril ennast vormida kui savi, tähele pannes, kuidas Tema mu elus tahab toimetada. 'Vaikselt oma pärmi peal seismine' (48:11) ei ole sel juhul siis võimalik. Samas on see üdini inimlik, et me otsime rahu, et keegi, ka Jumal mitte, meid ei 'segaks'. See aga on vägagi ohtlik olukord, sest Meistri igatsuseks on meid kujundada Tema poja näo sarnaseks (Rm 8:29). See eesmärk nõuab aga meiltki maksimaalset pühendumist ja alistumist Tema plaanidele.
Talle on jäänud alles ta maitse ja ta lõhn ei ole muutunud (48:11). Huvitav, kas seda kujundit võiks kasutada ka siis, kui kuuleme kantslist aastast aastasse samu mõtteid ning näiteid. Ka siis pole ju vaimulik toit grammigi muutunud. Põhjus saab olla vaid üks--see on kunsttoit, nagu McDonaldsi kartulifriikad, mis aastaid säilib, mitte elav leib. Aga muutused on tulemas, ka Moab (ja teised muretud), neid saab sõelutud ja 'ümber valatud' (48:12). Moabi saatus õpetab meile ehk veel ka seda, et hea põli võib igal hetkel pöörduda ning siis on vaja kindlat alust, et väljakutsetega toime tulla ning mitte loota oma piiratud ressursside peale, kui väga kindlad nad meile ka ei tunduks.
Moabi nuheldakse peamiselt tema üleoleku pärast. Ta ei tundnud kaasa vennasrahvale, kui see hädas oli, pigem näitas näpuga ja osatas (48:27). Selle käigus suurustas ta ka ilmselt Iisraeli Jumala vastu (48:26, 48:2), pidades oma ebajumalat kindlamaks kaljuks. Hooplemine ja upsakus pole aga taevastes sfäärides kunagi väärtust omanud (48:29). Ainsaks võimaluseks veel osaliseltki pääseda on oma rikkus ja kõrkus hüljata ning põgeneda (48:28). Põllumajanduslik rikkus, mille üle nad nii uhked olid, saab hävitatud (48:32). Karistusaasta on tulemas ning sellest ei ole pääsu. Häving ei ole lõplik, viimseil päevil lubatakse taastamist (48:47)
Taevane Isa, me täname Sind selle eest, kes Sa oled. Tänu Sulle, et Sinu sõna on tõde ja Sinu käsud on head. Tänu Sulle, et Sa oled meid armastanud igavese armastusega ning oled meile andnud kõik, mida vajame eluks ja jumalakartuseks. Jeesus, me täname Sind Sinu ohvrisurma eest. Aita, et me ei 'seisaks oma pärmi peal', vaid läheksime välja ja kuulutaksime Sinu surma ja ülestõusmist. Anna armu, et veel paljud Eestimaal ja kogu maailmas võiksid kuulda Sinu armu sõnumit ja pöörduda Sinu poole. Aita, et me õpiksime Sinust, et Sina oled tasane ja südamelt alandlik. Näita meile meie kõrkuse meeletust. Anna armu, et me ei loodaks iseenese peale, vaid usaldaksime Sind kõiges. Muuda meid, vormi meid, kujunda meid nii, nagu Sina tahad. 'Võta mu elu, võta mu soovid ka. Vormi neist endale pruut, keda armastad!' --pruut, kellega Sina tahad ja saad koostööd teha oma plaanide elluviimiseks. Õnnista kantslikuulutust täna igas paigas. Las Sinu värske, lõhnav, toitev eluleib olla täna jagatud igal vaimulikul pidusöögil, kus Sinu lapsed kokku tulevad. Ole kiidetud ja ülistatud, kõige armu Jumal!
Moab oli Iisraeli sugulusrahvas, kuigi midagi aulist sellises põlvnemises ei olnud (Vt. 1 Mo 19:30-38). Ka Taavetis voolas moabiidi verd---oli ju üks tema esiemadest (Rutt) olnud moabi rahva hulgast (Rt 1:4; Mt 1:5-6). Teatud ajal otsis Taavet oma vanematele varjupaika Moabi kuninga juures (1Sm 22:3). Ta alistas selle rahva oma võimu alla (1Sm 22:3), kuid hiljem nad taganesid Iisraelist (2Kn 1:1). Saalomoni naiste hulgas oli ka moabe (1Kn 11:1), ning seetõttu oli ta Jeruusalemmas püstitanud ohvrikünka moabide ebajumalale (2Kn 23:13). Jeremija ajal oli osa rahvast Moabi juures pelgupaika otsinud (Jr 40:11 ).
Selles peatükis kuulutatakse Moabile hävingut kaldealaste (Paabeli) käe läbi. Nende vägevasti kindlustatud linnad, mille poolest nad kuulsad oli, ei päästa neid (48:8). Parem on need kindlused hüljata ja olla nagu kadakas kõrbes (48:6). Jumal ei vaata imetlusega meie jõupingutustele ennast kaitsta, kui see on tehtud selleks, et Jumala kaitse alt vabaneda. Vastupidi! Nii nagu Moabile, saab nii tulevastele riikidele, ühingutele kui ka üksikisikutele saatuslikuks ülemeelsus--sellepärast, et sa loodad oma tegude ja varanduste peale, vallutatakse ka sind (48:7).
Neetud olgu, kes Issanda tööd teeb loiult (48:10). Ka siin võime ära tunda manitsuse iseendale. Hesekieli 3:16-21 räägib sellest tohutust vastutusest, mis meil on meie kodakondsete suhtes. Meie käest nõutakse kord nende inimeste verd (Hs 3:18). Kui me oma suud lahti ei tee, nõutakse meiltki kord aru inimeste kohta, kellega Jumal meid just selleks kokku viis, et me neile Jumala kohtust ja päästest räägiksime. Kui arvame, et Hesekiel enam Uue Testamendi ajal ei kehti, siis tegelikult räägib Paulus sama ka Apostlite tegudes--ta on kuulajatele Jumala kogu tahtmist kuulutanud, et ta oleks süütu nende verest (Ap 20:25-27). Mõtisklegem oma valikute üle täna, et me ei peaks ehmuma siis, kui midagi enam muuta ei saa.
Moab on olnud muretu oma noorusest alates (48:11). Jumala tegutsemine iga inimese/rahvaga on isiklik, kuid nõuab sellelt inimeselt/rahvalt siiski maksimumi. See, et mul on parajasti hea aeg, ei ole põhjuseks iseendale elada (2 Kr 5:12). See, et mul on halb aeg ja palju raskusi, ei tähenda, et Jumal minust ei hooli või seda ei märka. Pigem vastupidi! (Mt 12:20). Tähtis on see, et oleksin igas olukorras avatud, mitte kibestunud ning laseksin Suurel Meistril ennast vormida kui savi, tähele pannes, kuidas Tema mu elus tahab toimetada. 'Vaikselt oma pärmi peal seismine' (48:11) ei ole sel juhul siis võimalik. Samas on see üdini inimlik, et me otsime rahu, et keegi, ka Jumal mitte, meid ei 'segaks'. See aga on vägagi ohtlik olukord, sest Meistri igatsuseks on meid kujundada Tema poja näo sarnaseks (Rm 8:29). See eesmärk nõuab aga meiltki maksimaalset pühendumist ja alistumist Tema plaanidele.
Talle on jäänud alles ta maitse ja ta lõhn ei ole muutunud (48:11). Huvitav, kas seda kujundit võiks kasutada ka siis, kui kuuleme kantslist aastast aastasse samu mõtteid ning näiteid. Ka siis pole ju vaimulik toit grammigi muutunud. Põhjus saab olla vaid üks--see on kunsttoit, nagu McDonaldsi kartulifriikad, mis aastaid säilib, mitte elav leib. Aga muutused on tulemas, ka Moab (ja teised muretud), neid saab sõelutud ja 'ümber valatud' (48:12). Moabi saatus õpetab meile ehk veel ka seda, et hea põli võib igal hetkel pöörduda ning siis on vaja kindlat alust, et väljakutsetega toime tulla ning mitte loota oma piiratud ressursside peale, kui väga kindlad nad meile ka ei tunduks.
Moabi nuheldakse peamiselt tema üleoleku pärast. Ta ei tundnud kaasa vennasrahvale, kui see hädas oli, pigem näitas näpuga ja osatas (48:27). Selle käigus suurustas ta ka ilmselt Iisraeli Jumala vastu (48:26, 48:2), pidades oma ebajumalat kindlamaks kaljuks. Hooplemine ja upsakus pole aga taevastes sfäärides kunagi väärtust omanud (48:29). Ainsaks võimaluseks veel osaliseltki pääseda on oma rikkus ja kõrkus hüljata ning põgeneda (48:28). Põllumajanduslik rikkus, mille üle nad nii uhked olid, saab hävitatud (48:32). Karistusaasta on tulemas ning sellest ei ole pääsu. Häving ei ole lõplik, viimseil päevil lubatakse taastamist (48:47)
Taevane Isa, me täname Sind selle eest, kes Sa oled. Tänu Sulle, et Sinu sõna on tõde ja Sinu käsud on head. Tänu Sulle, et Sa oled meid armastanud igavese armastusega ning oled meile andnud kõik, mida vajame eluks ja jumalakartuseks. Jeesus, me täname Sind Sinu ohvrisurma eest. Aita, et me ei 'seisaks oma pärmi peal', vaid läheksime välja ja kuulutaksime Sinu surma ja ülestõusmist. Anna armu, et veel paljud Eestimaal ja kogu maailmas võiksid kuulda Sinu armu sõnumit ja pöörduda Sinu poole. Aita, et me õpiksime Sinust, et Sina oled tasane ja südamelt alandlik. Näita meile meie kõrkuse meeletust. Anna armu, et me ei loodaks iseenese peale, vaid usaldaksime Sind kõiges. Muuda meid, vormi meid, kujunda meid nii, nagu Sina tahad. 'Võta mu elu, võta mu soovid ka. Vormi neist endale pruut, keda armastad!' --pruut, kellega Sina tahad ja saad koostööd teha oma plaanide elluviimiseks. Õnnista kantslikuulutust täna igas paigas. Las Sinu värske, lõhnav, toitev eluleib olla täna jagatud igal vaimulikul pidusöögil, kus Sinu lapsed kokku tulevad. Ole kiidetud ja ülistatud, kõige armu Jumal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar