Loe eelnevalt Jeremija 36.
Tänane peatükk viib meid ajas tagasi, kui Joosija teine poeg oli vaarao Neko poolt kuningaks pandud 1Aj 3:15. Joosija oli see kuningas, kes oli läbi viinud usupuhastuse ja tema ajal leiti tööde käigus Jumala kojast Moosese seaduse raamat (2 Aj 34). Kui Joosija kuulis selle raamatu sõnu, siis käristas ta oma riided lõhki (2 Aj 34:19), sest ta mõistis, et Jumala viha on jumalatuse pärast tulemas (2 Aj 34:21). Ta küsis nõu prohvet Huldalt (2 Aj 34:23-28). Kuigi ta kuulis, et tema meeleparandus on hävingu mõneks ajaks edasi lükanud, kutsus ta kokku vanemad (2 Aj 34:29), luges kogu rahvale Issanda kojas ette kõik selle raamatu sõnad (2 Aj 34:30), uuendas rahva lepingut Jumalaga (2 Aj 34:32), kõrvaldas kõik jäledused maakondadest, sundis neid teenima Jumalat (2 Aj 34:33) ning pidas üle hulga aja paasapüha (2 Aj 35). Sellises vaimulikus õhkkonnas kasvas üles Joojakim, Joosija poeg. Nagu tänasest peatükist selgub, on tema reaktsioon Jumala sõnale risti vastupidine.
Peatüki alguses käsib Jumal Jeremijal kirjutada rullraamatusse need prohveteeringud, mida ta on saanud (Jr 36:2). Järgmine salm (Jr 36:3) valmistab mulle kimbatust: Võib-olla nad pöörduvad, kui kuulevad selllest õnnetusest, mida ma saata kavatsen... Kas tähendab see seda, et Jumal ei teadnud, kuidas nad reageerivad?! Seda, et meeleparandus ka Jumala meelt võib muuta, sellest on Jeremija ka rohkem kirjutanud. Aga ometi Jumal oma kõiketeadvuses näeb sedagi ju ette?! Või on see temapoolne veel üks võimalus inimlapsele, et ei saaks hiljem öelda: aga sa ei andnudki mulle võimalust pöörduda?! Igal juhul tahab Jumal, et inimesed pöörduksid oma kurjadelt teedelt ning elaksid Tema õnnistuse all. A.W. Tozer olevat öelnud, et Jumal hoolib palju rohkem inimese südame olukorrast kui tema tunnete olukorrast.
Niisiis Jeremija saadab oma prohvetijüngri Baaruki selle rullraamatuga Jumala kotta. Paast oli juba välja kuulutataud, arvatakse, et seoses Paabeli sõjakäiguga. Vürstid kutsuvad Baaruki neile ette lugema, jätavad seejärel raamatu kuninga kotta ning käsivad Baarukil ja Jeremijal end ära peita (s 19). Ehk tekitavad loetud sõnad neis aukartust, võib-olla nostalgilist taasavastuse rõõmu, sest nemadki on ilmselt selles samas Joosijaaegses ärkamises kasvanud. Kui aga kuningas kuuleb neid sõnu, käsib tuua raamatu ning hävitab selle tules (s 23). Vürstid, kes olid küll olnud sõnumist puudutatud, ei hakka kuningale vastanduma ega seda tegu hukka mõistma (s 24), olles küll eelnevalt kuningat palunud seda mitte teha (s 25). Joojakim saadab seejärel oma minjonid prohveteid otsima, aga Issand on need ära peitnud (s 26). Meenutame, et prohvet Uurija oli kuningas Joojakim juba mõrvanud (Jr 26:23).
Ma arvan, et teema, mis meie jaoks siin kõige teravamalt kerkib, on see, et kuidas saab inimene, kes on üles kasvanud väga heas vaimulikus õhkkonnas, väga eeskujuliku isa hoole all, olla nii tömp? Kas ta arvas, et prohveteid tappes ja rullraamatuid põletades suudab ta Issandaga võistelda? Arvas ta, et niiviisi suudab ta sõnumi tühjaks teha? Kui Jumal on juba sinu tegude vastu, ei aita ju veel suurem vastupanu?! Ta oli ka näinud, kuidas Joosija meeleparandusteod olid maale toonud hingamist. Või oligi ehk hoopis selles probleem, et ta oli vaimulike asjadega liiga ära harjunud? Mõtles ta põlgusega oma isale ning arvas ta, et see kõik oli olnud meelepete?! Kõik oleks korraks olnud ka ilma selle usupuhastuse tingel-tanglita?! Need igasugused 'sõnumid' ainult teevad olukordi keerulisemaks?!
Paar aastat tagasi tuli välja Hollywoodi film 'Eli raamat', mida ma peale treileri näinud ei olegi. Mind köitis aga juba treilergi. Katastroofi tagajärjel on maailma ainsaks lootuseks ainuke säilinud eksemplar 'Eli raamatust' ja 'nii mõnedki tapaksid, et seda endale saada' ja peategelane väidab, et tema tapaks vajadusel kindlasti, et seda kaitsta (The only hope is in my hands and some would kill to have it and I will kill to protect it). Meie ajal on raamatute trükkimine nii laialdane, et mõne eksemplari hävitamisel poleks mingit mõtet. Samas aga väljendame samasugust Sõna-vastalist vaimsust kasvõi sellega, kui jätame oma Piibli riiulisse tolmu koguma või kui loeme küll, kuid selle raamatu sõnumit tähele ei pane.
Mu kodukoguduses Eestis on väga sagedasti kuulda pühapäevahommikuses alguspalves õhkamisi 'ühe armsa vana õe eest, kelle poeg on alkohoolik ja ...'. Ma muidugi ei tea, võib-olla on see üks ja sama õde, kellel on eriline ja püsiv usk koguduse palvesse, kuid detailidest jääb mulje, et need on ikkagi eri inimesed, kelle eest pidevalt palvetatakse. Sellised eestpalved on äärmiselt kurvad ja minule kui mittekristlikus peres kasvanule on see müstika, kuidas see probleemide kontsentratsioon koguduses nii kõrge võib olla. Miks see vanemate usk lastele 'külge' pole hakanud? Ma näen oma poja pealt, et laps on nagu 'svamm' ning tema vaimulik seisund sõltub lausa silmnähtavalt minu innukusest ja minu suhtest Jumalaga.
Metodismi rajaja John Wesley kasvas peres, kus oli 14 last, neist tuntud on veel ka Charles Wesley, kes kirjutas laule, millest mõned ka meie pruunis laulikus on. Nende ema Susanna Wesley, keda abikaasa majapidamises väga ei toetanud ('Mother of Methodism'), leidis kõigi oma lastega (19st lapsest 10 jõudsid täisikka) aega keskendunud palveks. Me ilmselt ei tohiks ka tänapäeval alahinnata seda vaimulikku mõju, mida me oma laste üle omame ning peaksime kasutama kõiki võimalusi, mis meil on (kui nad meid veel kuulavad), et neid juhtida Jumala juurde.
Kallis Issand, me täname Sind Sinu sõna eest. Tänu Sulle, et Sinu sõna jääb igavesti. 1Pt 1:25 Tänu Sulle, et kui Su sõnad avanevad, annavad need valgust ja teevad kohtlase targaks (Ps 19:8, Ps 119:130 ). Aita meil Sinu sõna kalliks pidada, selle üle mõtiskleda ning sellest toituda. Issand, tee oma Sõna elavaks, et see läbistaks me liikmed ja üdi ning oleks meie südame meelsuse ja mõtete hindaja. Aita, et ka meie võiksime oma 'kultuurkihi' alt Sinu sõna rullraamatu 'üles leida' ning selle sõnu tõsiselt südamesse võtta.
Anna meile tarkust oma lapsi kasvatada ja juhtida jumalakartuses. Tänu Sulle, et Sa oled nad meie hoolde usaldanud, et võiksime oma elusid nendega jagada ning õpetada neile Sinu teid. Palume, et Sa hoiaksid neid eemal kurjadelt teedelt, puhasta nende südamed, anna armu, et nad õpiksid Sind ja Sinu sõna kalliks ja oluliseks pidama. Tõsta üles üks põlvkond noori, kelle süda põleb Sinule. Juhi neid, suuna neid, õpeta ja kasvata. Issand, me palume jätkuvalt meie maa ja rahva eest. Pööra meie südamed Sind kartma ja austama. Tõsta üles eestpalvetajad kogudustes. Anna visioone, nägemusi, tunnetust! Palume, et paljud võiksid pöörduda Sinu poole, otsides Sind kogu südamest.
Otsisin siit blogist midagi muud, kuid sattusin ühe ammuse blogipostituse peale, mis mitmeski mõttes puudutab tänast teemat http://armuaken.blogspot.gr/2011/12/valmistage-issandale-teed.html
Tänane peatükk viib meid ajas tagasi, kui Joosija teine poeg oli vaarao Neko poolt kuningaks pandud 1Aj 3:15. Joosija oli see kuningas, kes oli läbi viinud usupuhastuse ja tema ajal leiti tööde käigus Jumala kojast Moosese seaduse raamat (2 Aj 34). Kui Joosija kuulis selle raamatu sõnu, siis käristas ta oma riided lõhki (2 Aj 34:19), sest ta mõistis, et Jumala viha on jumalatuse pärast tulemas (2 Aj 34:21). Ta küsis nõu prohvet Huldalt (2 Aj 34:23-28). Kuigi ta kuulis, et tema meeleparandus on hävingu mõneks ajaks edasi lükanud, kutsus ta kokku vanemad (2 Aj 34:29), luges kogu rahvale Issanda kojas ette kõik selle raamatu sõnad (2 Aj 34:30), uuendas rahva lepingut Jumalaga (2 Aj 34:32), kõrvaldas kõik jäledused maakondadest, sundis neid teenima Jumalat (2 Aj 34:33) ning pidas üle hulga aja paasapüha (2 Aj 35). Sellises vaimulikus õhkkonnas kasvas üles Joojakim, Joosija poeg. Nagu tänasest peatükist selgub, on tema reaktsioon Jumala sõnale risti vastupidine.
Peatüki alguses käsib Jumal Jeremijal kirjutada rullraamatusse need prohveteeringud, mida ta on saanud (Jr 36:2). Järgmine salm (Jr 36:3) valmistab mulle kimbatust: Võib-olla nad pöörduvad, kui kuulevad selllest õnnetusest, mida ma saata kavatsen... Kas tähendab see seda, et Jumal ei teadnud, kuidas nad reageerivad?! Seda, et meeleparandus ka Jumala meelt võib muuta, sellest on Jeremija ka rohkem kirjutanud. Aga ometi Jumal oma kõiketeadvuses näeb sedagi ju ette?! Või on see temapoolne veel üks võimalus inimlapsele, et ei saaks hiljem öelda: aga sa ei andnudki mulle võimalust pöörduda?! Igal juhul tahab Jumal, et inimesed pöörduksid oma kurjadelt teedelt ning elaksid Tema õnnistuse all. A.W. Tozer olevat öelnud, et Jumal hoolib palju rohkem inimese südame olukorrast kui tema tunnete olukorrast.
Niisiis Jeremija saadab oma prohvetijüngri Baaruki selle rullraamatuga Jumala kotta. Paast oli juba välja kuulutataud, arvatakse, et seoses Paabeli sõjakäiguga. Vürstid kutsuvad Baaruki neile ette lugema, jätavad seejärel raamatu kuninga kotta ning käsivad Baarukil ja Jeremijal end ära peita (s 19). Ehk tekitavad loetud sõnad neis aukartust, võib-olla nostalgilist taasavastuse rõõmu, sest nemadki on ilmselt selles samas Joosijaaegses ärkamises kasvanud. Kui aga kuningas kuuleb neid sõnu, käsib tuua raamatu ning hävitab selle tules (s 23). Vürstid, kes olid küll olnud sõnumist puudutatud, ei hakka kuningale vastanduma ega seda tegu hukka mõistma (s 24), olles küll eelnevalt kuningat palunud seda mitte teha (s 25). Joojakim saadab seejärel oma minjonid prohveteid otsima, aga Issand on need ära peitnud (s 26). Meenutame, et prohvet Uurija oli kuningas Joojakim juba mõrvanud (Jr 26:23).
Ma arvan, et teema, mis meie jaoks siin kõige teravamalt kerkib, on see, et kuidas saab inimene, kes on üles kasvanud väga heas vaimulikus õhkkonnas, väga eeskujuliku isa hoole all, olla nii tömp? Kas ta arvas, et prohveteid tappes ja rullraamatuid põletades suudab ta Issandaga võistelda? Arvas ta, et niiviisi suudab ta sõnumi tühjaks teha? Kui Jumal on juba sinu tegude vastu, ei aita ju veel suurem vastupanu?! Ta oli ka näinud, kuidas Joosija meeleparandusteod olid maale toonud hingamist. Või oligi ehk hoopis selles probleem, et ta oli vaimulike asjadega liiga ära harjunud? Mõtles ta põlgusega oma isale ning arvas ta, et see kõik oli olnud meelepete?! Kõik oleks korraks olnud ka ilma selle usupuhastuse tingel-tanglita?! Need igasugused 'sõnumid' ainult teevad olukordi keerulisemaks?!
Paar aastat tagasi tuli välja Hollywoodi film 'Eli raamat', mida ma peale treileri näinud ei olegi. Mind köitis aga juba treilergi. Katastroofi tagajärjel on maailma ainsaks lootuseks ainuke säilinud eksemplar 'Eli raamatust' ja 'nii mõnedki tapaksid, et seda endale saada' ja peategelane väidab, et tema tapaks vajadusel kindlasti, et seda kaitsta (The only hope is in my hands and some would kill to have it and I will kill to protect it). Meie ajal on raamatute trükkimine nii laialdane, et mõne eksemplari hävitamisel poleks mingit mõtet. Samas aga väljendame samasugust Sõna-vastalist vaimsust kasvõi sellega, kui jätame oma Piibli riiulisse tolmu koguma või kui loeme küll, kuid selle raamatu sõnumit tähele ei pane.
Mu kodukoguduses Eestis on väga sagedasti kuulda pühapäevahommikuses alguspalves õhkamisi 'ühe armsa vana õe eest, kelle poeg on alkohoolik ja ...'. Ma muidugi ei tea, võib-olla on see üks ja sama õde, kellel on eriline ja püsiv usk koguduse palvesse, kuid detailidest jääb mulje, et need on ikkagi eri inimesed, kelle eest pidevalt palvetatakse. Sellised eestpalved on äärmiselt kurvad ja minule kui mittekristlikus peres kasvanule on see müstika, kuidas see probleemide kontsentratsioon koguduses nii kõrge võib olla. Miks see vanemate usk lastele 'külge' pole hakanud? Ma näen oma poja pealt, et laps on nagu 'svamm' ning tema vaimulik seisund sõltub lausa silmnähtavalt minu innukusest ja minu suhtest Jumalaga.
Metodismi rajaja John Wesley kasvas peres, kus oli 14 last, neist tuntud on veel ka Charles Wesley, kes kirjutas laule, millest mõned ka meie pruunis laulikus on. Nende ema Susanna Wesley, keda abikaasa majapidamises väga ei toetanud ('Mother of Methodism'), leidis kõigi oma lastega (19st lapsest 10 jõudsid täisikka) aega keskendunud palveks. Me ilmselt ei tohiks ka tänapäeval alahinnata seda vaimulikku mõju, mida me oma laste üle omame ning peaksime kasutama kõiki võimalusi, mis meil on (kui nad meid veel kuulavad), et neid juhtida Jumala juurde.
Kallis Issand, me täname Sind Sinu sõna eest. Tänu Sulle, et Sinu sõna jääb igavesti. 1Pt 1:25 Tänu Sulle, et kui Su sõnad avanevad, annavad need valgust ja teevad kohtlase targaks (Ps 19:8, Ps 119:130 ). Aita meil Sinu sõna kalliks pidada, selle üle mõtiskleda ning sellest toituda. Issand, tee oma Sõna elavaks, et see läbistaks me liikmed ja üdi ning oleks meie südame meelsuse ja mõtete hindaja. Aita, et ka meie võiksime oma 'kultuurkihi' alt Sinu sõna rullraamatu 'üles leida' ning selle sõnu tõsiselt südamesse võtta.
Anna meile tarkust oma lapsi kasvatada ja juhtida jumalakartuses. Tänu Sulle, et Sa oled nad meie hoolde usaldanud, et võiksime oma elusid nendega jagada ning õpetada neile Sinu teid. Palume, et Sa hoiaksid neid eemal kurjadelt teedelt, puhasta nende südamed, anna armu, et nad õpiksid Sind ja Sinu sõna kalliks ja oluliseks pidama. Tõsta üles üks põlvkond noori, kelle süda põleb Sinule. Juhi neid, suuna neid, õpeta ja kasvata. Issand, me palume jätkuvalt meie maa ja rahva eest. Pööra meie südamed Sind kartma ja austama. Tõsta üles eestpalvetajad kogudustes. Anna visioone, nägemusi, tunnetust! Palume, et paljud võiksid pöörduda Sinu poole, otsides Sind kogu südamest.
Otsisin siit blogist midagi muud, kuid sattusin ühe ammuse blogipostituse peale, mis mitmeski mõttes puudutab tänast teemat http://armuaken.blogspot.gr/2011/12/valmistage-issandale-teed.html
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar