reede, 3. aprill 2015

Jeremija 32/52. Tehing

32. peatükk. Jeremija on vangis. Tema süü seisneb selles, et ta on kuulutanud, et linn langeb Paabeli kuninga kätte ja kuningas Sidkija ei pääse (32:3-4). Tähelepanuväärne on aeg, millal see kõik toimub. Sidkija valitses 11 aastat, tegevus toimub 'Sidkija kümnendal aastal', seega aasta enne õudset lõppu. Just sellisel ajal tuleb Jeremija juurde onupoeg ja pakub müüa põldu, mille suhtes Jeremijal ostueesõigus oli. Ja Jeremija ostabki. Iseenesest majanduslikult täiesti kahjulik otsus, kui tead, et varsti pole kõigest sellest midagi järel. Kuna prohvet oli aga Jumalale sõnakuulelik, siis ta tegi seda prohvetliku teona, et näidata, et häving ei ole lõplik ja seda ostukirja võib tulevikus veel vaja minna (32:13-14). Kummatigi närib teda ennast küsimus, et mis selle kõige mõte oli? Ja Jeremija pöördub Jumala poole ning palvetab ülivõimsalt:

17 „Oh Issand Jumal! Vaata, sina oled teinud taeva ja maa
oma suure rammu ja väljasirutatud käsivarrega: ükski asi ei ole
võimatu sinul, 

18 kes osutad heldust tuhandeile, aga tasud vanemate süü
nende laste sülle pärast neid; sina oled suur, vägev Jumal,
kelle nimi on vägede Issand, 

19 suur nõu ja vägev teo poolest, sina, kelle silmad on lahti
inimlaste kõigi teede kohal, et anda igaühele tema teede ja
tegude vilja järgi, 

20 sina, kes oled teinud tunnustähti ja imetegusid
Egiptusemaal ning teed neid tänapäevani Iisraelis ja muude
inimeste seas, ja kes oled teinud enesele nime, nõnda nagu see
tänapäeval on. 

21 Sina tõid ära oma Iisraeli rahva Egiptusemaalt
tunnustähtede ja imetegudega, vägeva käe ja väljasirutatud
käsivarrega ning suure hirmu abil 

22 ja andsid neile selle maa, mille sa vandega olid tõotanud
anda nende vanemaile, maa, mis voolab piima ja mett. 

23 Aga kui nad tulid ja võtsid selle omaks, siis nad ei
võtnud kuulda su sõna ega käinud su Seaduse järgi, nad ei
teinud midagi kõigest sellest, mida sa neid olid käskinud teha;
seepärast lasksid sa tulla neile kogu selle õnnetuse. 

24 Vaata, piiramisvallid ulatuvad linnani, et seda vallutada,
ja linn antakse mõõga, nälja ja katku abil kaldealaste kätte,
kes sõdivad selle vastu. Millest sa oled rääkinud, see on
sündinud, ja vaata, sa ise näed seda. 

25 Aga sina, Issand Jumal, ütlesid mulle ometi: Osta raha
eest enesele põld ja võta tunnistajad, ehk küll linn antakse
kaldealaste kätte!” 


Enamik palvest on ülistus ja Jumala suuruse ning vägevuse tunnistamine. Kuidagi möödaminnes mainib ta lõpuks, mis teda häirib. Ja Jumal vastab talle. Otse. Alguses küsib ta justkui, kas prohvet siis ei usu, et miski pole Jumalale võimatu? (32:27, vrdl. s 17). Samas selgitab ta veelkord olukorda, andes seeläbi selgust, turvalisust, aga ka lootust. See palve on üks suurepärane näide, kuidas esmalt Jumala riiki ning tema õigust otsides kõik muu sellele pealekaubaks antakse.

Selle peatüki põhjal võiksime mõtelda kolmele teemale:
1) Vangistuses viibimine Jumala sõna ehk Kristuse pärast... Lihtsalt seetõttu, et sõnum oli 'vale'. Selle sama pärast löödi risti Jeesuski...
2) Meie suhted materiaalsete väärtustega. Kas nõustuksime, kui Jumal käsiks mingi täiesti kahjuliku tehingu teha; kas teeksime seda puhtalt sellepärast, et Tema seda palus; Tema, kes oma poegagi ei säästnud meie eest. Kas annaksime oma 'eesli' lihtsalt sellepärast, et 'Issand vajab teda'. (Lk 19:30-31). 
3) Soovitaksin võtta see palve (s. 17-25) ning uuesti lugeda/ümber kirjutada, kohendades selle vastavaks Jumala uuele päästetööle ning meie oma/riigi olukorrale. Ja oodakem ja vaadakem, kuidas Jumal seejärel rääkima hakkab.

Samas on siin ka vägagi Suure Reedega seotud viide Jumala päästele Egiptusest, kui Tema nad väljasirutatud käe ja imetähtedega välja tõi. Viimasel ööl, valveööl, pidi iga pere tapma ühe lambatalle ning verega määrima uksepiidad, et surmaingel nende kojast mööduks ega tooks esmasündinutele surma nagu Egiptlaste kodades (2 Mo 12). Nüüd on Kristus, Jumala Tall, tapetud ja Tema veri on toonud pääste kõigile, kes oma 'uksepiidad' sellega tähistavad ning selle vere varju all kaitset otsivad; ta on meie patud ise kandnud üles ristipuule oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele; see on Jumala Tall, kelle vermete tõttu me olete terveks saanud (1 Pt 2:21-25). Teine viide Suure reede sündmustele on põllu ostmine. Teatavasti ostsid ülempreestrid verepõllu raha eest, mille Juudas oli tagastanud, kui oli oma Issanda ära andnud (Mt 27:6-9)

Peatüki lõpuosa räägib taas sellest, kuidas Jumal toob tagasi oma rahva, kellega ta tahab teha igavese lepingu, mille tagajärjel tuleb jumalakartus inimeste südamesse (32:40). Ta annab neile ühesuguse südame ja tee (32:39). Sel ajal muutub väärtuslikuks ka Jeremija ostetud põld ja selle ostukiri, õnnistuseks järeltulevatele põlvedele (32:43-44). See on ka omamoodi meeldetuletus, et mitte kõik teod ja ohvrid ei too käegakatsutavat 'tulu' koheselt, mõnedel ohvritel on väärtus alles tulevaste põlvede jaoks.

Kallis Jeesus! Täname Sind Sinu surma eest. Tänu Sulle Su vere eest, mis voolas, et vabastada meid. Täname Sind, et see ei ole nagu sikkude ega vasikate veri, vaid Sinu kui püha Talle veri, millega Sa läksid kõige pühamasse paika ja saavutasid igavese lunastuse. Palume Sind, et mõistaksime Su ohvri suurust ja oskaksime seda kalliks pidada. Puhasta meie südametunnistus surnud tegudest teenima elavat Jumalat. Jumal, me täname, et Sina paljastad pimeduse viljatuid tegusid meie sees ja meie ümber. Täname, et mitmed kuriteod on saanud avalikuks. Õnnista eriliselt politseid ning too veel enam päevavalgele seda meie ümber, mis sind ei austa. Las Sinu õiglus valitseda me maal. Anna armu, et mõtleksime ka vaestele, anna tunda, kuidas Sa tahad meid näha teiste inimeste olukordade lahendusena. Kõige enam me palume aga, et me võiksime üks olla, nagu Sinu Jeesus, Ketsemani aias Isa poole palusid, palume, et Sinu ihu, Su kogudus võiks Sinu vaimus ühiselt ellu viia Sinu plaane ja tegusid. Jeesus, Sa kunagi ütlesid, et suurim tegu on see, et me usume Sinusse. Issand, kasvata meie usku, vii meid sügavamale Sinu sisse, et me armastus võiks kasvada; me tunnetus võiks kasvada ja Sina võiksid saada suureks meie sees ning seeläbi saada avalikuks maailmale. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Käsk rõõmustada

     Katkend raamatust:   Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".  Tõlkinud Kõrberoos UY.  Copyright  © 2023, by OneKing...