Loe eelnevalt Jeremija 39.
Kuningas Sidkija jääb lõpuni ootama oma imet. Ehk läheb see segadus mööda kui mingi paha unenägu.... Ma ju palvetan ja usun ja loodan, et meid kõige hirmsamast päästetakse. Jah, südameasjad pole päris korras, aga kes see jaksab lõpuni Jumalale kuulekas olla. Viljakustulbad ja ebajumalateenistust on ka maal, aga no inimesed vajavad ju midagi käegakatsutavat... Ja Jumal on ju suur ja armuline, küll tema andestab... Ennegi seda nähtud... Kerge on libiseda kindlalt aluselt, kui seame iseenda või mistahes inimese oma arutluste algus- ja keskpuntiks ning Jumala vaid selleks, kes eksisteerib, et meil hea oleks. Tegelikult on hoopis vastupidi. Tema on Looja ja Meister. Meie vaid vormitav (või mitte nii väga vormitav) savi. Issand on tõeline Jumal, ta on elav Jumal ja igavene kuningas. Tema vihast väriseb maa ja tema sajatust ei suuda rahvad taluda. (Jr 10:10)
Ps 29:8 Issanda mürina hääl paneb kõrbe värisema; Issand paneb Kaadesi kõrbe värisema.
Ps 33:8 Kartku Issandat kogu ilmamaa, tema ees värisegu kõik maailma elanikud!
Ps 46:4 Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest! Sela.
Ps 99:1 Issand on kuningas! Värisegu rahvad! Ta istub keerubite peal. Vabisegu maa!
Kuidas võiksime sellise Jumala ees veel 'oma asja' ajada?! See on võimalik vaid siis, kui meil ei ole ilumutust Tema suurusest, vägevusest, ilust, hiilgusest ja aust; või siis, kui oleme korduvalt otsustanud oma sisemuse Tema puudutustele sulgeda. Ta on hea karjane, kes jätkab meie otsimist ja meie tagasi kutsumist. Kui me aga ei kuule ega pöördu, tuleb ühel hetkel raputus, ikka selle hea eesmärgi nimel, et oskaksime väärtusliku tühisest eristada. Ehk oli Sidkijalegi juhtunu Jumala armu tegu ja ainult selline ahastus suutis selle mehe südame murda. Füüsiliselt pimedaks tehtul avanevad lõpuks vaimulikud silmad?! Suure Jumala linn, Jeruusalemm, langeb aga tuleroaks ning 70 aastaks varemeisse.
See, kes Jeremija rullraamatud tervikuks pani, on selle peatüki asetanud eelmisega kõrvuti justkui seepärast, et rõhutada meile juhtide rolli ja vastutust keerulistes ja pingelistes olukordades. See on ka üks põhjuseid, miks Paulus manitseb palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses (1 Tm 2:1-2).
Kogu rahvas küüditatakse, välja arvatud kõige vaesem elanikkond, kellel mitte midagi ei olnud--neil on nüüd võimalik saada viinamägede omanikeks. Kuna riik ei olnud suutnud tagada kõige vaesemate põhivajadusi, sekkub Jumal radikaalsel viisil ja teostab seeläbi oma õigust. Ka Jeremija olukord muutub. Ta vabastatakse vahtkonnaõuest ja asevaitseja Gedaljal kästakse tema eest hoolt kanda. Oli Paabeli kuningas saanud sellekohase järjekordse unenäo?; oli see 'inimlik' 'tasu' Jeremijale, et ta Paabelile oma kirjas head oli taotlenud ja juuda rahvast Paabelile alistuma kutsunud?!; või oli see mõneti spontaanne otsus alandada juhte ja teha kõike vastupidi?! (sh vabastada need, keda Sidkija vangistanud oli). See polegi ju lõpuks oluline, tähtis on siin näha, et Jumal hoolitseb oma prohveti eest, nii nagu ta lubanud on.
Etiooplane, kes eelmises peatükis oli organiseerinud Jeremija päästeoperatsiooni, saab kingiks elu. Prohvetit kaitstes on ta väljendanud oma usku Jeremija Jumalasse ning näidanud üles praktilisemat usku, kui kõik need, keda Jumal oma pärisrahvaks oli seadnud. Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud! (Mt 23:37). Mis lootus on siis meil, kui Jeesuseaegsed temagi hoiatusi tähele ei pannud?! Ehk ainult teadlik iseenesest 'tühjaks saamine' ja vaimulikku reaalsusesse edasi 'pressimine', (nn taevariigi 'ründamine' Mt 11:12) Teda usaldades ja Temale alistudes...?
Kallis Jeesus, ilmuta meile oma suurust, vägevust, ilu, hiilgust ja au; anna meile armu, et me ei paadutaks oma südameid ega suleks oma südameid Sinu märguannetele. Tänu Sulle, Jeesus, et Sa oled hea karjane, kes jätkab meie otsimist ja tagasi kutsumist. Anna meile armu, et oskaksime eristada väärtusliku tühisest ka 'heal ajal', et sa ei peks tulema ja lööma maad needusega. Ava me südame silmad, ava me kõrvad, et me mõistaksime, kuidas Sina tahad meid juhtida. Palume oma 'kuningate ja kõigi ülemuste' eest, muuda südameid, Issand. Õnnista neid ja anna tarkust ülevalt. Anna igatsust teha õiglasi otsuseid, hoolt kanda vaeste ja rõhutute eest. Palume, et Sa annaksid igatsust oma rahvale palves koos käia ja Sinu poole hüüda. Anna armu, et Sinu kogudus, Su pruut võiks ennast Sinule valmistada, et Sina saaksid tema kaudu teha seda tööd, milleks Sa teda kutsunud oled. Õpeta meid ründama taevariiki, et võiksime näha Sinu au me maal.
Kuningas Sidkija jääb lõpuni ootama oma imet. Ehk läheb see segadus mööda kui mingi paha unenägu.... Ma ju palvetan ja usun ja loodan, et meid kõige hirmsamast päästetakse. Jah, südameasjad pole päris korras, aga kes see jaksab lõpuni Jumalale kuulekas olla. Viljakustulbad ja ebajumalateenistust on ka maal, aga no inimesed vajavad ju midagi käegakatsutavat... Ja Jumal on ju suur ja armuline, küll tema andestab... Ennegi seda nähtud... Kerge on libiseda kindlalt aluselt, kui seame iseenda või mistahes inimese oma arutluste algus- ja keskpuntiks ning Jumala vaid selleks, kes eksisteerib, et meil hea oleks. Tegelikult on hoopis vastupidi. Tema on Looja ja Meister. Meie vaid vormitav (või mitte nii väga vormitav) savi. Issand on tõeline Jumal, ta on elav Jumal ja igavene kuningas. Tema vihast väriseb maa ja tema sajatust ei suuda rahvad taluda. (Jr 10:10)
Ps 29:8 Issanda mürina hääl paneb kõrbe värisema; Issand paneb Kaadesi kõrbe värisema.
Ps 33:8 Kartku Issandat kogu ilmamaa, tema ees värisegu kõik maailma elanikud!
Ps 46:4 Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest! Sela.
Ps 99:1 Issand on kuningas! Värisegu rahvad! Ta istub keerubite peal. Vabisegu maa!
Kuidas võiksime sellise Jumala ees veel 'oma asja' ajada?! See on võimalik vaid siis, kui meil ei ole ilumutust Tema suurusest, vägevusest, ilust, hiilgusest ja aust; või siis, kui oleme korduvalt otsustanud oma sisemuse Tema puudutustele sulgeda. Ta on hea karjane, kes jätkab meie otsimist ja meie tagasi kutsumist. Kui me aga ei kuule ega pöördu, tuleb ühel hetkel raputus, ikka selle hea eesmärgi nimel, et oskaksime väärtusliku tühisest eristada. Ehk oli Sidkijalegi juhtunu Jumala armu tegu ja ainult selline ahastus suutis selle mehe südame murda. Füüsiliselt pimedaks tehtul avanevad lõpuks vaimulikud silmad?! Suure Jumala linn, Jeruusalemm, langeb aga tuleroaks ning 70 aastaks varemeisse.
See, kes Jeremija rullraamatud tervikuks pani, on selle peatüki asetanud eelmisega kõrvuti justkui seepärast, et rõhutada meile juhtide rolli ja vastutust keerulistes ja pingelistes olukordades. See on ka üks põhjuseid, miks Paulus manitseb palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses (1 Tm 2:1-2).
Kogu rahvas küüditatakse, välja arvatud kõige vaesem elanikkond, kellel mitte midagi ei olnud--neil on nüüd võimalik saada viinamägede omanikeks. Kuna riik ei olnud suutnud tagada kõige vaesemate põhivajadusi, sekkub Jumal radikaalsel viisil ja teostab seeläbi oma õigust. Ka Jeremija olukord muutub. Ta vabastatakse vahtkonnaõuest ja asevaitseja Gedaljal kästakse tema eest hoolt kanda. Oli Paabeli kuningas saanud sellekohase järjekordse unenäo?; oli see 'inimlik' 'tasu' Jeremijale, et ta Paabelile oma kirjas head oli taotlenud ja juuda rahvast Paabelile alistuma kutsunud?!; või oli see mõneti spontaanne otsus alandada juhte ja teha kõike vastupidi?! (sh vabastada need, keda Sidkija vangistanud oli). See polegi ju lõpuks oluline, tähtis on siin näha, et Jumal hoolitseb oma prohveti eest, nii nagu ta lubanud on.
Etiooplane, kes eelmises peatükis oli organiseerinud Jeremija päästeoperatsiooni, saab kingiks elu. Prohvetit kaitstes on ta väljendanud oma usku Jeremija Jumalasse ning näidanud üles praktilisemat usku, kui kõik need, keda Jumal oma pärisrahvaks oli seadnud. Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud! (Mt 23:37). Mis lootus on siis meil, kui Jeesuseaegsed temagi hoiatusi tähele ei pannud?! Ehk ainult teadlik iseenesest 'tühjaks saamine' ja vaimulikku reaalsusesse edasi 'pressimine', (nn taevariigi 'ründamine' Mt 11:12) Teda usaldades ja Temale alistudes...?
Kallis Jeesus, ilmuta meile oma suurust, vägevust, ilu, hiilgust ja au; anna meile armu, et me ei paadutaks oma südameid ega suleks oma südameid Sinu märguannetele. Tänu Sulle, Jeesus, et Sa oled hea karjane, kes jätkab meie otsimist ja tagasi kutsumist. Anna meile armu, et oskaksime eristada väärtusliku tühisest ka 'heal ajal', et sa ei peks tulema ja lööma maad needusega. Ava me südame silmad, ava me kõrvad, et me mõistaksime, kuidas Sina tahad meid juhtida. Palume oma 'kuningate ja kõigi ülemuste' eest, muuda südameid, Issand. Õnnista neid ja anna tarkust ülevalt. Anna igatsust teha õiglasi otsuseid, hoolt kanda vaeste ja rõhutute eest. Palume, et Sa annaksid igatsust oma rahvale palves koos käia ja Sinu poole hüüda. Anna armu, et Sinu kogudus, Su pruut võiks ennast Sinule valmistada, et Sina saaksid tema kaudu teha seda tööd, milleks Sa teda kutsunud oled. Õpeta meid ründama taevariiki, et võiksime näha Sinu au me maal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar