Paari nädala jooksul olen püüdnud paastuda. Kindlatel nädalapäevadel 2x nädalas, päev korraga. Edutult. Pool päeva läks enam vähem kenasti, siis said himud mu üle võitu. Ja siis kindlale nädalapäevale järgneval päeval oli umbes sama lugu. Ostsin lapsele naerunäoga 2 küpsist kaasa, poolel koduteel olin ühe juba manustada jõudnud. Väga kurb. Laps imestas, et kuidas talle vaid üks küpsis saadeti.
Aga tegelikult oli kõige kurvem selle asja juures see, et ma ei võtnud oma võimetust himusid taltsutada absoluutselt tõsiselt. Polsterdasin ennast Jumala sõnaga, oma teadmistega ja isegi Jumala väga selge juhtimisega oma ja lähedaste elus. Siis on ju kõik ok, kui asi ikka veel kuidagimoodi toimib, olgugi, et mina nõder olen?! Kas pole? Ehk siis, kui järjekordselt ei õnnestunud, siis turgutasin ennast: "Jumal ju armastab mind! Ta saab aru, et ma nõder olen. Ta on nii palju suurem, et minu võimetus Teda küll endast välja ei vii. Palun andeks ja lähen edasi...“
Ja tõused ja kõnnid ja koperdad ikka samasse auku. Ja kui neid auke üksteise kõrval on ridamisi, siis ühtäkki kaob juhtimine ära... Oled vaid kanal, kuid endani vesi ei jõua. Ehk nagu ülempreester, kes prohveteeris, kuid ei saanud ise sõnumist aru. Või Peetrus, kes pärast oma suurt ilmutust „ämbrisse“ astus.
Kriis kestis senikaua, kuni mõistsin, et tuleb eestpalvele minna ja see võimetus üles tunnistada. Otsusest piisas, et minu jaoks asjad paika loksusid, kuid otsustasin otsuse ka täide viia. Huvitaval kombel manitseti ka kantslist pühapäeval: „Kaua te lonkate kahe karguga! Kui Jehoova on Jumal, teenige teda! Kui mitte, teenige baali.“ Jutlustaja pööras selle manitsuse küll maailma vastu, kuid ma usun, et Jumal puudutas seeläbi peale minu nii mõnegi tukkuja südant veel. Mis meil maailmast (st miks on meil vaja neile näpuga näidata), kui ei suuda oma himudega toime tulla?!
Samas on see väga suur arm, kui Jumal meile meie himusid ja patte näitab ja me neist teadlikud oleme. Samasugust apologeetikat võib ju teoreetiliselt harrastada mistahes patus, probleemis või kiusatuses olles. Jumal armastab ja kui ma piisavalt palju andeks palun, siis on ju kõik hästi. Eks praktiseerisin minagi veel aasta tagasi sellist (enese)usku. Piibel ütleb selliste praktiseerijate kohta väga otse: 2Tm 3:5kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes on salanud selle väe. Niisuguseid väldi!
Et vägi, mis ei pea olema ilmtingimata imetegudes väljendunud. Küll aga on selle oluliseks osaks elujõud, -rõõm ja –tahe. Vabadus, mida ka teised näevad. Vastandiks ikka see sama lämmatav religioossus, mis tugineb oma õigusele, oma väärt olemisele, oma ustavuse tegudele ehk rabelemisele.
Kuulsin hiljuti üht jutlust Betaania Maarjast, sellestsamast, kellel oli õde Marta ja vend Laatsarus. Seesama, kes istus Jeesuse jalgade ees ja kuulas. Ning pani tähele, mida meister õpetas. Vaatamata sellele, et õde Marta teda noomis, et ta piisavalt ei rabelenud koos temaga. Jh 12:3 on ära toodud ta nimeliselt. Igal pool mujal on ta „naine“.
Jutlustaja toob huvitava paralleeli. Kui Peetrus tunnistas Jeesuse ilmutuse põhjal Messiaks, mõistmata ise, mida ta räägib, nagu me kohe sellele tunnistusele järgnevast dialoogist võime aru saada, siis hakkas Jeesus kuulutama oma surma ja ülestõusmist. Jüngrid olid temaga koos, kuid ei mõistnud öeldut. Kui Jeesus püüdis minna üha sügavamale ja madalamale, siis jüngrite igatsus oli minna ikka kõrgemale ja kõrgemale, rahuldades oma igatsust au järele: Kes saab istuda Su paremal või vasemal käel. Mõned memmepojad tõid isegi ema kaasa, et siis oleks palvel rohkem jõudu. Kummatigi oli ainult Maarja see, kes mõistis süvitsi, mida Jeesus rääkis. Ja valmistas teda ette matmiseks. Selle protseduuri hind aga oli tema kaasavara, ehk kogu tema maine vara ja tema (ilmalik) tulevikulootus.
Jutlustaja räägib ka seda, et manitsus kuulutada naise mälestust igal pool, kus evangeeliumi kuulutatakse (Mk 14:9) tähendab seda, et jüngerluse standard Jeesuse jaoks ei ole mitte igavese au pärast kraaklevad jüngrid, vaid Maarja Betaaniast, kes on Jeesuse pärast valmis kõigest loobuma. Kas pole võimas?
Minu jaoks täna minu võitluste valgel tähendab see kompromissitut võitlust patu ja himudega minu enda sees. Pühitsuse taotlemist, mis on Jumala tahe. 1Ts 4:3Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest,1Ts 4:4et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus. Sellised väliselt süütuna näivad kompromissid ja himude rahuldamised ei kanna head vilja. Ja kui ma oma himudest loobuda ei saa/taha, siis millest me üldse räägime. Parem oleks tõesti avalikult baali teenida, mitte kahe karguga oma sisemust turvata.
1 Tess 4:6 manitseb ka, et ükski vend (ega õde) ei petaks meid pühitsuse taotlemisel, sest Issand maksab sellistele ise kätte. Teistsuguse evangeeliumi (sa oled kord palunud Jeesuse südamesse, nüüd on kõik olemas, usu vaid ja tuku edasi) kuulutajat koheldakse kord karmilt (vt Gl 1:8). Õige evangeelium kuulutab VABADUST patu ja surma väest. Aga vaid Jumala vägi võib vabastada muust väest, mis meid sidunud on. Jumala tahe meie suhtes on pühitsus ja kui me seda ei taotle, oleme Tema tahtest väljas ja väga õnnetus olukorras. Nagu oks, kes enam ei toitu viinapuu mahlast. Vahet ei ole, kas me seda ise tajume või mitte.
Rm 13:11Ja tehke seda, teades aega: käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. 12 Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! 13 Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises egapurjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, 14 vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!
Issanda taastulek on ju väga ligi. Ligemal kui kunagi varem. Kui kukk kireb, nagu kunagi Peetruse jaoks, siis peame hoolega vaatama, mida me sellega peale hakkame. Kas laseme sel märguandel purustada oma südame või teiseneb see heli pikapeale kana kaagutamiseks. Ja vabadus, mis Peetruseni jõudis alles pärast murdumist ja oma võimetest ja kõigest muust lahti ütlemist, jääks üldse tulemata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar