Et oli mul jah selline pastor A, kes óiget asja ära ei tundnud, kui see talle ka sülle jooksis. Mónes móttes oli ta kui tema 2-aastane poeg, kes välismaal sündinuna aru ei saanud, milline see Eesti on ja tahtis veel Eestiski olles Eestisse minna. See móte jäi eilsest óhtust justkui minuga, et kuidas vói miks neid avatud uksi siis ära ei tunta. Et justkui need naised, kellest Paulus räägib, kes alati on óppijad, aga mitte kunagi tóe tunnetusele ei jóua.
Ja korraga ma taipasin, et olen seda ise ka korduvalt teinud ning pärast masenduses móelnud, et miks kóik äkki nii kinni on?! Eks see ole ikka nii, et see, milles sa teiste üle kohut móistad, ise teed sedasama (Rooma 2.ptk).
Nagu siin (ja seal) blogis septembrist saadik kirjutanud olen, oli minu elus umbes 18 aastat nö vaikne aeg, kus midagi justkui ei sündinud. jumal justkui oli ligi, kogesin aegajalt ónnistusi, sain ka kaasa teenida nii ühel kui teisel moel, aga see polnud ikka see, mis alguses. Aga mótlesin, et ju järgmine dispensioon ja mis peaasi! kórgem tase. Tegelikult aga oli nii, et olin móneti selle kammitsais, mis kunagi oli olnud, kuid teisalt ei suutnud neid avatud uksi näha ega vastu vótta.
Miks siis mitte? sest see, mida kogesin, ei vastanud sellele, mida kunagi kogenud olin. Ja tundus, et kogu maailm peab enne muutuma minusarnaseks ja minu ootsutele vastavaks, enne kui mina ka nende maailma ära mahun. Eks meeles oli ka see endisaegne edu ja vaikne auhiilgus, mida olime kogenud ja ma ju TEADSIN, kuidas selleni jóuda (vói arvasin teadvat). Kuid seda teadsin ka, et NII nagu praegu tehakse, sinna kindlasti ei jóuta. Kui konkreetsemaks minna, siis tagantjärele vóin tuvastada vähemalt kahte (pool)avatud ust, mis enesekesksusest ja isetehtud jumalateenistusest vabadust pakkusid: Vóru 1996 ja Emmaus 2000. Mólematest eraldasin ma ennast ise. Ja ilmselt oli neid uksi veelgi, aga mu silmad on siiani kinni.
Nüüd, eelmisel suvel, kui asjad toimuma hakkasid ja kui mu enesepiisavus täiesti otsa oli saanud, oli Jumal saanud mu täieliku tähelepanu. Olin otsustanud, et alistun mistahes reeglitele, kasvói hambad ristis, sest ma ei saa ega suuda enam vanamoodi. Ja Jumal on ikka nii armuline, esiteks, ta tekitas minu jaoks sellise laagripaiga, mis oli kóige rohkem meenutamas mulle mu esimest kogudust. Ta oli lasknud isegi valida selliseid laule, mille märgilises tähenduses ei olnud minul kahtlust... nagu kasvói see "Vaimus me saanud üheks", mis oligi ju tol ajal meie ainsaks lauluks kogu leerikooli vältel. Aga puutepunkte oli muidki, nii et see kóik ei saanud olla juhus. Kui siis pastori kaudu tuli isiklik sónum, mis liikmed ja üdi läbistas, siis teadsin, et rohkem ei pruugi neid uksi enam lahti olla. Ja ma haarasin Jeesuse kuuesabast kinni ja ei lasknud enam lahti.
Mind ei huvitanud enam, kuipalju see mulle maksma läheb vói mis teised pärast ütlevad. Tahtsin ainult uuesti Jeesuse ligi olla. Ja see tunne pole kadunud. Ma olen justkui kóik tagasi saanud ja enamgi veel. Topeltosa kóigest sellest, mis Tartu ajal oli. Seda isiklikus plaanis ja südames. koguduse osadusega on nagu on.
Et tegelikult on nii Piibel kui inimajalugu täis neid näiteid, kus tunti vói ei tuntud ära oma suur vóimalus. "Window of opportunity" öeldakse ärimaailmas. Mulle meeldib armuaken. Vahet pole, on see äris, isiklikus elus vói suhtes Jumalaga. Villu E. ikka jutlustas, et kui Jumal täna sind kutsub, et üldse kutsub ehk 2 v 3 korda, et rohkem ei pruugigi kutsuda, kui sa ta ära pólgad.
Et tuleb sisse minna, isegi, kui kóik ei tundu päris selline, nagu minu meelest olema peaks. Ka variserid jäid seetóttu ilma Jumala armust, sest neil olid oma ettekujutused, kuidas asjad TEGELIKULT käima peaksid. Ja ainult enesest väga tühjad inimesed suutsid Jeesusest täituda. Ma usun, et nii on see ka tänapäeval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar