Nõnda, nagu Noa päevad olid...

Just nii pidavat olema Inimese Poja taastulek... nõnda, nagu Noa päevad olid... Lk 17:27 nad sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva ja tuli veeuputus ning hävitas nad kõik. Mitte, et abiellumises või söömises/joomises eneses midagi taunimisväärset oleks. Pigem on see lihtsalt viide sellele, et inimesed elasid "oma elu", inglise keeles on üks hea väljend: "Business as usual". Mt 24:39 lisab: ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära -, nõnda on ka Inimese Poja tulemine.

No aga miks siis ei taibanud? Kas Jumal oli ülekohtune? 1Pt 3:20 lisab tollaste inimeste kohta: kes olid olnud sõnakuulmatud muiste, kui Jumala pikk meel ootas Noa päevil, laeva valmistamise ajal, milles vähesed - see tähendab kaheksa hinge - veest päästeti. Arvutuste kohaselt oli neil lausa 120 aastat aega vaadata, kuidas Noa laeva ehitab --Ikka igal hommikul üles ja koos poegadega hiigelkonstruktsiooni püsti panema. Piiblis seda otsesõnu pole, aga kõik filmid ja ppk materjalid kirjeldavad ka seda mõnitamist, mis selle ehitustööga kaasas käis. -- Mis vihm? Mis vesi? Sellist asja pole varem olnud! Noa, sa peaksid natuke vabamalt võtma ja elust rõõmu tundma! Segi oled läinud või? Mis karistus?! Mille eest? Mis Jumal? Kus? Vaata ja näe, teda pole ju olemas!

Aga Noa ehitas. Koos naise, poegade ja miniatega. Sest Issand oli Temaga rääkinud. Nii sellest, et patu mõõt oli täis saanud, kui sellest, mismoodi võib sellest hukatusest pääseda (vt 1 Mo 6:11-14). Ehk Jumala asjad olid Noale ILMUNUD (st ilmutatud) ja miski ei suutnud teda sellelt teelt kallutada.

Mõnes mõttes oli Noal kergem kui kasvõi Jeesusel, sest tol ajal ei olnud veel institutsioone, kes oleksid Jumalaga suhtlemisest teinud oma ainuõigusliku privileegi. Paar päeva tagasi nõudis laps Gibsoni filmi vaatamist. Vaatasimegi. Ega ta palju ei jaksanud, aga mõnda kohta siiski. Mind hämmastas seal see iseenesestmõistetavus ja suur "usk õigusesse", mis vaimulikul eliidil oli, kui nad verisekspekstud Jeesust küsitlesid tema "kuritegude" kohta. KUIDAS SA JULGED NII ÜTELDA?! Jeesuse vastus: Tõesta, et öeldu paha on! Ega Jeesus rohkem ei vaevu eriti selgitama ka midagi, sest pole mõtet. Kui nad siiani pole alistunud meeleparandussõnumile, siis ei aita miski. Ei aita lõpuks ka mitte see, kui templi eesriie kaheks käriseb ja kõige püham paik maavärina tagajärjel avalikuks saab. Meelt parandavad vaid röövel ja rooma sõdur. Jumala suuri asju (Sõna, tunnetus, meelevald) vaid iseenda monopoliks pidades said need samad asjad nende vaenlasteks ja takistasid pääsemist (loe 1Kr 14:36 ja edasi kuni s38) Aga see selleks. Tagasi Noa juurde.

Et samamoodi saab siis olema Jeesuse taastulek ja et seda mõista ja selles reaalsuses elada, on vaja ilmutust. Mäletan, et see evangeeliumite kirjakoht Noast sai mulle väga elavaks kord Rootsis, kui elasin suvel kiriku katusekambris ja pika põuaperioodi järel hakkas vastu laupäeva ööd sadama ja ei jätnudki järele terve päev. Plekkkatus andis kindlasti oma osa, kuid mäletan siiani, kuidas minusse tuli paanika, et "nüüd hakkabki peale". See tunnetus jäi kusagile südamesse ja meenub aeg ajalt suurte sadude ajal.

Täna hommikul, kui sõnum Noast taas mu südamesse tõusis ja ma oma südant ausalt "läbi katsusin", siis avastasin, et ega ma seda taastulekut päris sügaval südames ikka ise ka ei usu. Ma elan pigem selle tänapäeva elu reaalsuses "Söögem ja joogem, sest homme me sureme!" Js 22:13 Ka Paulus väidab sama väljendit kasutades, et kogu tema töö oleks tühine, kui surnuid ei äratataks. 1Kr 15:32. Praktiliselt elan selles reaalsuses, et "manjana!" Sest kui ma TÕELISELT usuksin, et Jeesus tuleb õige pea tagasi ja et isegi kui tema tulemine viibib, siis iga hetk võib olla Su elus viimane ja kui Jeesuse veri ei ole Sinu patuvõlga tasunud või kui oled iseeneselegi ootamatult selle kalli vere jalge alla trampinud, siis pead igaviku veetma ilma Jumalata. Lõputuna näiv valikuvõimalus ja -vabadus, mida meile tavaelus pakutakse (small, medium, tall, caff-decaff jne- You've got mail), ei kesta igavesti.

Me peame valgust, soojust ja headust iseenesestmõistetavaks, justkui default setting-uks. Tegelikkuses on need Jumala atribuudid ja kui Jumal need ära võtab, siis on pilkane pimedus ja saatana meelevald, otsatu kurjus ja otsatu õudus. Ei taha kedagi hirmutada, aga siinkohal üks minu meelest väga mõtlemapanev link sellest, mis sel juhul saama hakkab. Kusjuures ka selle mp3 sõnumi mõte pole kedagi hirmutada, vaid julgustada oma suhted Jumalaga korda seadma. http://media.ihop.org.s3.amazonaws.com/ac714696-d988-4cd6-a5c8-f5c109892d94.mp3

Mõtlesin, et kui ma tegelikkuses (st sügaval südames) ka usuksin, siis ma ju elaksin teistmoodi, eriti oma suhetes kaasinimestega. Ma ei hämaks enam, kui küsitaks, miks ma nii palju alla olen võtnud, et kas mul on uus mees?! Ma siis ju tunnistaksin JULGUSEGA, et eks see üks suur Jumala arm ja ime ole, kuigi mina ise veel oma himudes siplen (vt Himudest ja pühitsusest). Ja teeksin seda mitte ainult kiriku seinte vahel, kus see pigem hooplemisena tundub, vaid igal ajal, olgu hetk sobiv või ebasobiv.

Kui paljud meist kristlastest on mõistnud seda, et vahimehe kohustus (Hesekiel 33) pole mitte ainult Vana Testamendi prohvetite ülesanne, vaid maksev ka tänapäeval?! Et meie käest nõutakse nende verd, keda me pole hoiatanud, et nad oma jumalatuilt teilt pöörduksid? Nt Paulus ütleb Efesose koguduse vanematele, et ta on süüta nende verest, sest "ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist." Ap 20:27 No ja mida muud ütleb Jeesuski väites, Mt 10:32 Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. (vt ka Lk 12:8). Et nii inimeste kui inglite ees tunnistatakse sind omaks, kui oled saanud ilmutuse Issandast ja mõistad temas oleva elu reaalsust. Sest niisama, omast jõust tunnistades need asjad ei toimi, võime end lõhki tunnistada, aga vilja sellel ei oleks. "Ja osaduseta Jumalaga on kõik, mis teeme neetud" (Meetilk)

Ma tegelikult tean seda, mida "patuvalu hingede pärast" tähendab. Mäletan seda tunnet või tunnetust, kui see emotsioon või täpsemalt reaalsus sind endasse haarab. Siis loksuvad tõesti kõik asjad paika ja pole küsimustki, kes su elu juhib. Siis on lihtne 3 tundi järjest palvetada (tol ajal isegi põlvedel), sest "õli voolab". Jeesus on kohal ning palved jõuavad armu aujärje ette, mitte ei kuku kolinal laest tagasi alla.

See vaene inimlaps on isegi nii nõder, et ta ka uskuda ise ei saa ega suuda. Ka see on Jumala tegu meie sees, kui ta meile usku annab. Ainus, mille eest meie saame hoolitseda, on see, et meil oleks pidev janu... nälg ja janu Jumala järele. See eeldab oma kaevatud kaevudest (mille vesi nagunii roiskunud on) vabanemist, loobumist nii oma õigusest kui ka hingehaavadest ja vaid kogu lootuse panemist Jumalale. Ja patuse loomuse jaoks on see raskeim asi maailmas. (vt Vägvisare, kuidas kogeda janu)

Issand, ärata mind üles sellest unest. Ilmuta end, oma suurust, oma vägevust, oma ilu ja armastusväärsust! Tee oma Sõna väga elavaks, et me ei elaks enam oma himude järgi, vaid võiksime Sind tähele panna ja järgida. Ava me südame silmad, et me näeksime, mis lootus see on, milleks sa meid oled kutsunud. Aita meid elada selle kutse vääriliselt, et me kuidagi ei osutuks kõlbmatuks nagu Eesav. Aita meid, sest me ise ei suuda ilma Sinuta midagi! Aamen.