Kraavidest ja Teest

Jätkan eelmiste päevade mõtete lahti harutamist. Ehk nagu minult küsiti, et kas siin ei ole vastuolu, et ise ärgitad ka inimesi otsima, aga kui keegi teine seda teeb, siis on paha. Jätkan seda selgitustööd juba kasutatud metafoori ehk kraaviga. Mu mõtteis on selline kõrgem tee, kus siis kraavid pole iseenesest mitte kraavid, vaid muu maaga tasane pind, kuid tee on kõrgem.

Et siis küsimus, kas on käes või ei ole käes? Juriidiliselt on kõik kohe käes. Kõik rikkused, kõik aarded. Muutunud on õiguslik suhe Jumalaga. Kristuse ristisurma kaudu, kui meie seda oma elus jaatame, saab Jumala õiglus rahuldatud ja ta ei arva meile meie pattu süüks, vaid peab Jeesuse vereohvrit piisavaks. Selle kaudu on avatud tee Jumalani ja elu Temaga.

Praktiliselt aga ei ole veel miski käes, ehk me peame väga hoolega jälgima, et me ka käiksime selles uues elus, kutsumise vääriliselt Ef 4:1 . Uskudes ja tunnistades, et meie uuendatud juriidiline staatus maksis Jumalale Tema ainusündinud Poja elu, ei saa see meid jätta ükskõikseks. Su elu peab muutuma, kui Sa selles reaalsuses elad. See ajendab meid sirutuma taevase eesmärgi poole Fl 3:14 ja kindlustama oma kutsumist 2Pt 1:10, mis muide ka komistamast hoiab.

Nüüd aga igapäevaselt, kas saame üldse millegagi rahul olla? Ma väidan, et saame küll. Inimesed pahanduvad Jeesusest kahel põhjusel: asjad, mida Jumal teeb, nii elus üldse kui teiste juures--kas SEE võib olla mingi prohvet?!-Lihtne puusepa poeg! ja teiseks kõik see, mida Jumal ei tee... ma olen palunud ja siis kiitnud ja tänanud ja mis kõik veel... ja ikka ei toimi (me oleme NII kaua ärkamise pärast palunud). Jakoobus ütleb, et sa palud pahasti ja tahad seda kasutada oma himudes, st iseenda ja oma agenda promomiseks. Näiteks. Ka variant. Aga mitte sellest ei räägi ma täna.

Pigem ikka sellest, et mitte keegi ei suuda keskenduda negatiivsele, sellele, mis veel käes pole ja väga kaua vastu pidada. Surmaeelses õpetuses Johannese evangeeliumis lubab Jeesus, et kõik, mida me tema nimel palute, ta annab meile. Ja meie palume küll, aga ikka kõike ei saa. Et siis ikka mingid käärid?! Aga käime enne teises kraavis ka ära.

Teine kraav on see, et keskendutakse sellele juriidilisele küljele (mis on täiesti piibellik), kuid unustatakse ära (või visatakse välja) see praktiline pool ja inimese vastutus. Kõik on antud, usu vaid ja tuku edasi. Ja siis inimene usubki, et piisab, kui teiste samasugustega aeg ajalt kohtuda, siis ongi pääste kindel ja elu ilus, kusjuures elada võid nii, nagu ise tahad, ühiskonna norme muidugi täites (st hoidudes ikka sellest kõige hullemast), aga sisemuse pärast eriti muretsema ei pea. Kui miski kriibibki, saad kohe öelda "vaenlasele", et "mul on kõik hästi".

Et siis Tee. Milline see on? Jesaja tuleb appi. Js 30:21 Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!"
See Tee on siis nimelt selline, mis põhineb Sõnal. Ja mitte ainult kirjasõnal, vaid elaval sõnal. Sellisel, mis aeg-ajalt meelde tuleb ja sisemuse ebameeldivalt häirivaks muudab ning mida seejärel ei tohi oma inimlike mõttekonstruktsioonide abil (a la "mul on kõik hästi") vaigistada. See on osadus, see on reaalne juhtimine.

Ja no kas tohib siis olla rahul või mitte? Ma usun, et tohib küll. Kui see ebameeldiv kriipimine on Jumala ette viidud ja palutud, et mis ma nüüd siis tegema pean ja tuleb selgus ja kindlus edasise sammu suhtes, siis tavaliselt tuleb ka lahendus. Ja kinnitus vaimus, kuigi väliselt võib asi tunduda katastroofina. Aga see kinnitus on nii imeline, nii vägev, et selle vastu muu ei saa. Ehk tsiteerides klassikuid ;-): "Ligiolu on lihtsalt nii võimas". Et sellega saab küll rahul olla. Ja peabki olema. Millega siis veel, kui mitte sellega?! Saab rahul olla ja edasi minna. Ehk samas --rahul olemine ei tähenda rahuldumist lõpuni.

KURISTIK, MITTE KRAAV

Et tegelikult on kaks ülisügavat kraavi veel, mis nende kahe kraavi kõrval jooksevad. Nende nimed on odav arm ja käsumeelsus. Õigemini on nad nende kahe eelnimetatud kraavi edasiarendus, sügavamale kaevamine.

Odav arm tähendab seda, et andestus on väga saadaval. Eksid, palud andeks, eksid veel sama asjaga, palud andeks ja nii lõputult. Muutma selles tsüklis midagi ei pea, sest Jumal armastava isakaruna ei taha ju midagi muud, kui meile andestada ja meie vajadusi täita. Selline rõõmsalt aasal kepsleva varsa pilt lööb ette. Heebrea kiri hoiatab, et selliselt käitudes teeme Jeesuse vereohvri tühiseks Hb 10:26. Kuna Jeesuse ohver oli lõplik, siis ei ole enam võimalik ka ükski muu pääsetee. Jumala päästest mitte hoolimine, kui oled juba tõde tunnetanud, tähendab selle ohvri tähtsusetuks pidamist Hb 6:6. Mõelge, kui peaksite oma lapse kellegi teise päästmiseks ohverdama (meenub mingi lugu paadisõidust, kus isa otsustas päästa naabripoisi oma poja asemel, kui lekkiv paat kõiki kanda enam ei suutnud) ja see inimene ei peaks seda miskiks.

Teine kuristik on käsumeelsus. Jumal on kuri ja õiglane kohtumõistja. "Sa lähed põrgusse, kui sa nii teed või nii ei tee," kuulsin üht ema oma teismelist korduvalt manitsemas. Jumalal on ka selline ülikorras raamatupidamine (Jumal ju ikkagi!), kõik on paigas ja tema teab su igat sammu, igat palvet, igat liigutust ja värske bilanss ripub kogu aeg silme ees. Ja selleks, et armu ära teenida, tuleb palvetada-- just hommikuti ja mitu tundi, sõna tuleb lugeda, tunnistama peab jne. Neis asjus pole ju iseenesest midagi halba, probleem on vaid selles, et need armuvahendid pole kunagi neutraalsed. Hoiak, millega neisse siseneme, kinnistub. Ja välja pääseda on üha raskem. Selle käsumeelsusega kaasneb muidugi ka rahulolu oma püüdlustest--vaata, kui tore, et suutsin oma päevakavast kinni pidada ja pattudest hoiduda. Küll Jumalal on nüüd minust hea meel. Järelikult olen teda väärt selle kaudu, mida mina korda suudan saata. Ja saan taevasse. Kusjuures ei saa, sest selline õigus pole parem kui kirjatundjate oma. Mt 5:20

Mõlemad teed on kuristikud ja sealt väljarabelemiseks on väga suurt Jumala armu vaja. Kumbki kuristik keskendub ühele Jumala põhiomadusele kahest, kuid vaja oleks tervikpilti. Need omadused on Jumala armastus ja Jumala pühadus. Ja Jumalas on need mõlemad koos. Kogu aeg. Ja neid ei tohiks inimene mitte lahutada.

Usun, et minu koguduse kontekstis oleme väga hästi ära õppinud, et Jumal on armastus ja ta armastab meid pööraselt. Nüüd on see, mida me hädasti vajame, ilmutus Jesaja 6. peatükist, seesama, mida meile pühapäeval ette loeti.

1Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. 2Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta
lendas. 3Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: "Püha, püha, püha on
vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!"4Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.

5Ja ma ütlesin: "Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat."6Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi,mille ta oli pihtidega altarilt võtnud.7Ja ta puudutas mu suud ning ütles: "Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud."

Et mõtiskle selle sõna üle. Jesaja oli ju ka "OK guy", riigimees ja kuninga nõustaja, ega ta mingisugune patune polnud siis tavamõistes. Ja ometi, nähes Jumala pühadust ja tema auhiilgust, nähes ülistust, mida Taeva ja Maa Valitsejale annavad seeravid, ei protesteeri ta ka selle üle, kui ingel tema limaskestade suunas põleva söega lendab. Sest Jesaja mõistab, et see on ainuke viis Kõigepühama Jumala ligiolus püsima jääda.

Rist oli Jumala armastuse ja Jumala pühaduse täielik kombinatsioon. Jumala viha Sinu ja minu patu pärast viis Jeesuse ristile, et Jumala pühad kriteeriumid saaksid rahuldatud. Teisalt viis Jeesuse ristile Jumala armastus meie kõigi vastu, kui meie alles patused olime, ehk siis, kui meie sellest midagi veel hoolida ei osanud.

Mõtiskle Risti üle, mis on paganaile jõledus ja juutidele rumalus ja ära sumpa kraavi põhjas. Las Issand ilmutab Sulle oma au ja tõmbab Sind üles õuduste august. Usuelu point ei ole ju see, et siin ilmas kuidagi kõik enam vähem toimiks, vaid see, et me suudaksime püsima jääda "kurjal päeval Ef 6:13, siis kui Jeesus tagasi tuleb. Ta tuleb kui Jumal kogu oma auhiilguses väega, selle samaga, mis Iisraeli lastel oli eelmaitsena kõige pühamas paigas ja kuhu sisenedes pidi väga hoolikalt jälgima, et lõhnarohte ikka piisavalt oleks. See teadmine, et Jumal nad rahvana kunagi vastu oli võtnud, palju ei aidanud. Vaja oli valmis olla tollel hetkel, et auhiilgus ära ei neelaks.

Anna, Issand, meile ilmutus oma auhiilgusest, et Sinu tuli meid kord ära ei neelaks!