Kuulsin hiljuti üht jutlust, mis pani mõtlema. Nimelt võrreldi taas Jaakobit ja Eesavit sealt Heebrea kirjakohast, kus Jumal ütles, et ta armastas Jaakobit ja Eesavit vihkas. Samas, Eesav oli selline tänapäeva musterkristlane: stabiilne, tõi kotta hästi toitu, isa Iisaki lemmik, ei mingeid suuri vapustusi, naised olid küll võõramaalaste hulgast, aga no neid oma rahva inimesi oli ühe käe sõrmedel üles lugeda ja Jaakob oli juba nendele järele läinud, nii et Eesav oli ka praktiline. Tegi, mis võimalik oma parima äranägemise järgi. Ja armastas hästi süüa, aga kes siis ei armastaks?
Jaakob aga oli põgenik, sai petta oma tööandjalt, pettis oma tööandjat, onu ähvardab teda tappa, kardab venna kättemaksu, ema sureb, enne kui ta võõrsilt tagasi jõuab, naised tülitsevad ja võitlevad, pojad tapavad naabreid, müüvad tema lemmikpoja Egiptusesse jne jne. Probleemid ja tülid lihtsalt ei lõpe. Kuni surmani. Ja ometi armastas Jumal just Jaakobit. Ning teeb selge vahe tema ja ta venna vahel.
Ilmutuse raamatus ütleb Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus: 3:19Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt! See ei ole päris see, mida idanaabrid ütlevad, et kui peksab, siis ei põlga ära. Pigem on tegemist siin meeleparandusele kaasa aitamisega, ilma kannatusteta ei suuda me oma enesepiisavusest lahti lasta. Hb 12:8 Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad. Sohilapsed on teatavasti need, kelle üks vanem on kusagilt kõrvalt sisse tulnud. Et kui kogudus on ema ja Jumal on isa, siis pojad on need, kes on nende lapsed. Järelikult on sohilastel teine isa. Ja sohilapsed tunneb ära sellest, et nad on ilma kasvatuseta. Neid pole vaja kasvatada, sest nad ei ole pojad.
Hb 12:5Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb:"Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! 6Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab."7Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata?
Et siis kaks varianti. Üks on põlata Issanda karistust. Kui keski või miski meid häirib, siis ütleme, et see on saatana rünnak ja ma olen sellest lihtsalt üle. Keegi tahab meid lihtsalt rajalt maha võtta ja ütleb meile inetult. Ja ma ei pea selle üle üldse juurdlema, sest ma tean, et olen päästetud ja minuga on kõik korras!
Teine variant on koorma all murduda ja nõrkeda. See on siis, kui lained üle pea kokku löövad ja sealt alt ei näe enam valgust. Kuid ka seda ei tuleks teha. Ära nõrke, julgustab Jumala sõna.
Nagu siit kirjakohast näha, on see koguduses "unustatud õpetus". Te olete selle täiesti ära unustanud, et selline tules läbi katsumine (1 Pe 1:7), millest ka Peetrus räägib, see on teie kasuks ja hüvanguks. Sest kui te ei kasva, siis tekib küsimus, kas te olete üldse usus. Äkki olete hoopis kõlbmatud? (2Kor 13:5)
Siit on selgesti näha ka see, et kannatused meie elus on Jumala armastuse väljendus. Keda Issand armastab, seda ta ka karistab. Nii et see on suur Jumala arm, et ta meiega tegeleb ja näitab meie elu kitsaskohti, mis meile enesele aegajalt suurt meelehärmi teevad. Jumal tunneb meid läbi ja lõhki, kuid ometi armastab meid igavese armastusega. Olgu see meile julgustuseks.
Kust tulevad siis kannatused ja probleemid meie ellu? Kolm allikat justkui oleks: Kurjad inimesed, saatan, Jumal. Vaga mees Iiob samanimelisest raamatust, mis on üks varasemaid raamatuid Piiblis, teda lubas Jumal saatanal kiusata, lihtsalt niisama, ilma mingi põhjuseta. Nii et Jumal lubab asjadel juhtuda. Meie juuksekarvadki on kõik loetud, miks ta siis meie kannatusi ei teaks?
Kui vaadata Jeesuse ristisurma, siis ka siin on kolm allikat. Kõigepealt kurjad inimesed, kelleta poleks seda sündinud. Teiseks, see oli pimeduse tund ja saatana meelvald. Saatan oli see, kes Juuda sisse läks ja protsesse juhtis. Kolmandaks aga on Joh 3:16. Jumal andis ISE oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu.
Juuda ja Iisraeli rahva karistamiseks kasutas Jumal tihti võõrvägesid, et nad karistuse all loobuksid pilkamisest ja pöörduksid elava Jumala poole. Prohvet Habakuk leiab, et see on kohutavalt ebaõiglane: Jumal, kuidas sa võid kasutada meie karistamiseks rahvast, kes on meist hullem? Jumal ütleb, et pole probleemi, nemad saavad oma karistuse, kui nad Jumala rahva karistamise on lõpetanud. Ja Habakuk väriseb seda kuuldes, kuid vaid selleks, et ta hävituse päeval võiks tunda rahu. See on mõistusevastane, aga Jumal nii tegutsebki.
Me näeme ka Piiblist ja ajaloost, et pärast Paabeli vangipõlve ei kummarda nad enam puuslikke, ega muid kätega tehtud ebajumalaid, kuid patu probleem pole südamest kadunud ja Taaniel saab ilmutuse, et nende tegelik vangipõlv saab olems seitse korda seitsekümmend prohvetlikku aastat. Nad ei ole ikkagi, vaatamata vangipõlve vintsutustele õppinud armastama Jumalat kogu südamest ja kui Messias tuleb, siis löövad nad ta risti.
Mul oli isiklik kogemus seoses sellega paar päeva tagasi. Mõtisklesin ikka veel selle üle, miks on mul nii raske paastuda lühiajaliselt, kui pikem periood tuleb veel kuidagi välja, siis lühiajaliselt pole kogu see teema justkui oluline. Ja oma südames sügaval kaevates ma leidsin, et tegelikult on see minu lihaliku loomuse meeleheitlik püüd mu südant vaigistada ja tuimestada Jumala ees, sest ma ei tea, kas ma olen selleks valmis, milleks Jumal mind kutsub. Mulle meeldib see praegune, suhteliselt rõõmus ja sujuv eluolu. Mulle piisaks sellest täielikult. Jumala tahe minu elus pole seega primaarne, vaid esmatähtis on justkui see, et mul endal mugav oleks.
See mõte hirmutas mind just selle kirjakoha valgel, mis prohvet Iisraelile ütleb: Jr 6:29, et asjata puhastati, kurjad ei eraldunud. Vt. ka Js 48:10 ja Hs 22:18. Et ma olen ka olnud 18 aastat kui kõrbes sulatusahjus, kogenud väga suurt nälga ja janu, ning meeleheidet, sest ei vett ega toitu ei olnudki saada, ja ma mõtlesin, et kas kogu see sulatus oli ilmaasjata?! Jumal ei ole suutnud mu südant nii palju suuremaks teha, et tema armastus sellesse sisse mahuks ja see minu elu juhtima hakkab, mitte minu enda mugavus.
Ma tean ju väga hästi ka seda, mis juhtuks, kui Jumal oma käe mu pealt ära võtaks. Ma sahmerdaksin ja sahmiksin, ega suudaks midagi teha. Hea, kui iseennast kuhugi maha ei unustaks. Et ei tohi, lihtsalt ei tohi kõiki Jumala ande võtta iseenesest mõistetavana, valgust, soojust, rahu, rõõmu, ligiolu... Usume justkui, et need on meie iseeneslik privileeg, tegelikult aga hoopis suur kingitus. Ja see kingitus kohustab meid elama teatud viisil ja ka tunnistama teatud viisil, nii sõnades kui oma eluga.
Mida siis teha, kui kannatused ja katsumused me ellu tulevad? Eks ikka Jumala juurde joosta, kuhu mujale. Ja küsida raskeid küsimusi ning oodata raskeid vastuseid. Kui Iiobi kannatusi vaadata, siis tema teeb just nõnda, ta küsib raskeid küsimusi ja ei rahuldu oma nn sõprade kerglaste ja praktilisete nn lahenduste ja selgitustega. Ta ootab nii kaua, kuni Jumal vastab: Kas mul pole siis Looja Jumalana õigust teha, mida ma tahan?! Ja Iiobi küsimused saavad otsa. Loomulikut, Issand on Jumal ja meie ei ole. Nii lihtne ongi! Iiobi õnnistus on seejärel mitmekordne. Ju oskas ta neid õnnistusi seejärel ka vääriliselt hinnata.
Mul on südamel veel ka see, et me ilmselt ei oska heas põlves Jumala armu ja Jumala kutset meeleparandusele ära tunda. Kõik siin elus toimib ju selleks, et lõpuks Jumala plaanid nii taevas kui maa peal täituksid. Me palume ju seda korduvalt "Issameiet" lugedes. Ja need palved täituvadki. Oleme aga meie tol kurjal päeval valmis, varustatud Jumala kogu sõjavarustusega, kui kõigevaäelisem meie maad katsuma tuleb? Ef 6:13 Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Või tabab see päev meid kui linnupüüdjapael, ootamatult ja täiesti ettevalmistuseta?
Ma palun, et Jumal teeks minu südame laiemaks ja ilmutaks mulle veel selgemalt oma armastust minu vastu. On ta ju kogetavalt väga armuline ja halastaja olnud. Oh et ma mõistaksin selle armastuse sügavust ja pikkust ja laiust ja kõrgust! Ja seda soovin Sullegi, hea lugeja!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar