Lojaalsuse küsimus

Ärgu teil olgu ühtki muud Jumalat minu palge ees, manitses Issand juba Egiptusest välja tulnud Iisraeli rahvast. Inimene ei või (st ei saa) teenida kahte isandat, ütles Jeesus mäejutluses. Ta paratamatult armastab üht ja vihkab teist. Inimsüda on seega jagamatu. Sinna ei mahu mitut lojaalsust.

Kunagi rääkisid ühed USA misjonärid loo oma kogemustest Jaapanis evangeliseerimisel. Nad olid rääkinud neile Jeesusest ja kõik olid väga tänulikud ja vastuvõtlikud olnud. Ja tahtsid Jeesust oma ellu. Milline suur ime, mõtlesid misjonärid. Inimesed on nii avatud! Jaapanlased küsisid kohtumise lõpuks mingit käegakatsutavat asja misjonäridelt. Risti või Jeesuse kuju vms. Anti ka. Kui mõni nädal hiljem vastpöördunuid külastati, siis nägid misjonärid kummalist pilti. Kodualtariks oli pikk riiul kõiksugu jumalakujudega, kristlik sümbol "kõige krooniks", viimase vallutusena.

Meil lääne inimestel on kerge näha, et idamaine pole asjale üldse pihta saanud. See pole ikka mingi pöördumine, kui jätad alles kõik kujukesed ja kohtled Jeesust kui samasugust, redutseerid ta kuju tasandile. Selline kujude tasandil ebajumalateenistus oli ka juuda rahva põhiprobleem nagu kuningate raamatutest lugeda võis. Ikka viis mõni võõramaa naine, kes oli jumala rahvale kuningannaks saanud, nad kujukesi kummardama, eksitades parimaidki rahva hulgast, nt Saalomoni.

Palju salakavalam on aga see ebajumalateenistus, mis toimub südames, ilma konkreetsete ja käegakatsutavate kujukesteta. See tundub justkui üllam ja kõrgema tasandina. Eks ta mõnes mõttes ongi rafineeritum, see eest sama surmav ja hukutav. Usun, et lakmuspaberiks saab siinkohal see, kuidas käitume mitmesugustes kannatustes ja raskustes. Ekstreemsetes olukordades tuleb välja, mis südames on, õpetati algusaastateil tihti kantslist. Ja eks ta nii ongi.

Jeesus, kui teda viiakse Kolgatale, oli kui Tall, kes oma niitjate ees on vait. Ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati ning jättis kõik selle hooleks, kes kohut mõistab õigesti. Üks Jeremija kirjakoht on mind alati ehmatanud. Jr 17:5 ütleb: NEETUD on mees, kes teeb liha oma käsivarreks. Mõistan seda lugedes, et kui sa paned oma lootuse inimestele aga mitte Jumalale, siis oled neetud. Väga selge õpetus.

Kui vaadata Jeesuse risti kogemust, siis ta ei hüüa põgenevatele jüngritele: Oodake, kuhu te lähete! Kas ma pole teid siis piisavalt õpetanud!? Jääge minu juurde ja olge mulle toeks mu kannatustes! Hallooo, rahvas! Ma olin kolm aastat teiega ja andsin teile nii ajalikku kui vaimulikku rooga ja see on siis tasu?! Kuhu te lähete, te tainapead! Kas see ongi tasu minu armastuse eest teie vastu?! Ei, ta ei tee midagi sellist. Kannatab vaikides ja Jumalale lootes. Isegi naised, kes jäävad Jeesuse kannatustes lõpuni ta juurde, ei saa tunda oma "kannatuse osaduse" pärast uhkust--Nutke iseendi pärast! kõlab pea ülbeltki Jeesuse suust.

Jeesus pöörab oma pilgu ainult Jumalale ja otsib vaid Tema osadust. Isa, miks sa mu maha oled jätnud? ei karda ta esitada ka valusaid küsimusi. Valusaid küsimusi ei peljanud esitada ka Iiob, kuigi ta sõbrad teda sellise aususe eest pilkasid ja noomisid. Ning Iiob kuuleb lõpuks Jumala häält ning peab palvetama oma sõprade eest, et neid nuhtlustest säästa. Ka Jeesus palvetab kõigi oma ristilööjate eest ning kostab nende eest Isa ees. Isa, andesta neile, sest nad ei tea, mida nad teevad! Ning viib lõpuks võidule nii iseenda kui need, kes teda kuulevad.

Lakmuspaberiks ka meie elus on see, kuhu me läheme, kui meil TÕELISELT valus on. Mul oli aastaid selliseks toeks üks inimene, kes mind väga suurtest raskustest oli päästnud ja näidanud tee välja olukorrast, kus ma olin täiesti tümaks tehtud ja nö jalge alla trambitud. Kuigi tegu oli pastoriga, oli lahendus inimlik ning selle maailma loogikal ja vahenditel põhinev. Tulemuseks oli, et ma justkui "jäin kinni" sellesse inimesesse ja hakkasin teda oma päästjaks pidama. Ei, mitte teadlikult, ma ikka ju käisin kirikus ja palvetasin Taeva Jumala poole, kuid kui oli mingi tõeline mure, teadsin kohe, kuidas ning kuhu minna ja mida teha. Kuna tegemist ei ole käegakatsutava puuslikuga, siis arvasin, et kõik on korras... see vaid kristlik kriisiabi. Tegelikult aga oli selle suhte vili minu elus üdini paha, vaatamata ajalikele "õnnistustele", mis selle kaudu tulid. Ja läks vaja väga radikaalset sekkumist Jumala poolt, et ma sellest üldse aru sain. Ju olid need ajalikud kingitused ka justkui looriks, miks ma sellest valest varem juba aru ei saanud. Arvasin, et ju Jumal õnnistab...

Eesti muinasjuttudes on väga sageli nii, et vaeslaps läheb ema või isa hauale ja nutab seal ahastuses ja küsib nõu, mida või kuidas edasi. Ma usun, et ka see traditsioon elab meie hulgas edasi, isegi kui me füüsiliselt enam haudadel ei käi. Siin tuleb muidugi vahet teha sellel, kas me ise oma kriisihetkel otsime seda kogemust, püüdes ise lahkunud kallite inimestega justkui kontakti otsida, kui tunneme, et meiega on väga ebaõiglaselt käitutud või kinnitab Jumal meid kellegi läbi möödanikust. Mõtlen siin Jeesuse muutmise mäe kogemust, kus Mooses ja Eelija, kes mõlemad olid juba teistpoolsuses, tulid tagasi ja kinnitasid Jeesust enne tema surma.

Kus on täna meie lojaalsus? Keda nimetame oma Isaks, Õpetajaks või Meistriks? Millised on selle Õpetaja viljad, milline on tema järgijate eluots? Pange tähele neid, kes teile Jumala sõna on rääkinud, manitseb Heebrea kiri, pannes tähele nende eluotsa järgige nende usku (Hb 13:7). Ehk teisisõnu, vaadake, kuhu nende usk neid viinud on? Millele nad loodavad, kui läheb kitsaks? Kas Jumalale, täielikult alistudes ja andudes? Või hoopis iseendale, oma ametile ja võimule nagu ülempreestrid või Pilaatus? Või kellelegi inimesele, olgu elavale või surnule? Pange seda tähele! manitseb Jumala sõna.

Õige õpetaja tunneb ilmselt ära ka selle kaudu, et ta ei jäta inimesi ennast järgima, vaid näitab neile Jumalat ning juhib nad Tema juurde. Selline oli Ristija Johannes, kes ütles, et tema peab kahanema, kui Jeesus järjest rohkem avalikuks saab ja kasvama hakkab. Selline juht oli ka Jeesus, kes ütles, et ta on Tee Isa juurde. Selline oli ka Paulus, kes ütles, et ta ei kuuluta iseennast ega otsi au ega austust ega mingit vaimulikku krediiti iseendale. Igatsuseks on vaid see, et Kristuse võiks veel enam paista välja ta südamest.

Iisraeli ja juudi rahvas koges ebajumalateenistuse tõttu ülisuuri vapustusi. Samas, Jumal ei teinud midagi seda eelnevalt prohvetite kaudu teada andmast. Prohveteid aga ei kuulda. Kui eelmise aasta lõpul Olevistes pastoriga rääkimas käisin, vastas ta, et neil tuleb iga nädal nii e-maili kaudu kui käsikirjas hävitussõnumeid Eesti kohta. Olin vapustatud. Miks nendest siis ühtegi tähele ei panda?! Miks ei muuda see meie elu ega pane loobuma ebajumalaist mis nii tasahilju me südames on koha sisse võtnud?! Miks jätkub pidu katku ajal ja valelootuste hellitamine?! Vt jeremija 7.

Aga Jumal tuleb ja vapustab meid, kuni pole jäänud ühtegi karku, mille peale toetuda. Ja siis me kuulame, siis me pöördume, siis me otsime Jumalat, sest millelegi muule pole enam loota. Js 29:4 Siis sa räägid maa madalusest ja tasa kõlab põrmust su kõne; siis tuleb su hääl maa seest otsekui vaimul ja sa sosistad põrmust oma sõnu... suurel tapapäeval, kui tornid langevad... Js 30:25 Kirves on JUBA puude juurte küljes ja iga stagneerunud "konnatiik" saab puhastatud, kui Kõigekõrgem mistahes maad külastama tuleb.

Ehk teisisõnu, vapustused tulevad niikuinii. Kui väriseme praegu Jumala ees, võime tol päeval, kui kõik on halvasti, ilutseda ja rõõmutseda Jumalas, sest õiglus võida, vaatamata välisele hävingule (vt Ha 3:2 ja Ha 3:17-18). Ehk teisisõnu, meil on väga vaja valvata ja kindel olla, et meie lojaalsus oleks õigel poolel. Et oleksime tol päeval armuastjad, mitte vihakarikad. Kas on meil piisavalt sõjavarustust, et Kurjal päeval püsima jääda Ef 6:10 - Ef 6:18 Palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest. Sest see päev saab olema väga õudne, sest kogu inimlik kõrkus alandatakse! Js 13:6 ja Js Js 13:9. Praegu on aeg minna neil kes ärkvel on, "pragude ette" ja teha palvemüür oma rahva ümber Hs 13:5 . Issanda päev on ligidal!

Oh ärgakem, Jumala rahvas! Tehke jälle tugevaks lõtvunud käed ja jõuetud põlved Hb 12:12. Miks me küll ometi varem ei õpi teiste kannatustest ja tahame ise kõik läbi teha? Meil on see õigus ja see võimalus. Jumal austab meie valikuid.