Ihust ja üksikisikust

Ef 1:22 ja ta (Jumal Isa) alistas tema (Kristuse) jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, 23kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges.

See on auline salm ja tegelikult on terve peatükk auline ja väeline. Räägitakse sellest, millised rikkused on meil Kristuses. Kunagi oli vist lausa selline raamatukenegi "Temas", mis sellest peatükist rääkis. Ma ei mäleta, milline oli selle raamatu rõhuasetus, kas need õnnistused arvati olevat individuaalselt üksikisikule või rõhutati seal ka koguduse osadust. Igal juhul annab 1. peatüki lõpp ammendava vastuse. Kõik need õnnistused, millest eespool juttu on, kogu see meelevald, mis Kristusele kuulub ja mida Ta omadega jagada tahab, kuulub KOGUDUSELE, kes on tema (Kristuse) ihu.

Ilmselt on kogudus siin läinud ühiskonna nägu, sest kogudusest kui ihust me eriti tänapäeval ei kuule. Pigem ikka, et "mine kambrisse ja sule uks". Korporatiivne identiteet jääb sinna kohvilaua osadusse pigem. Seal selgub, kes on kes ja kes kellega käib.

Ma avastasin jahmatusega, et ilmselt on üles kasvanud terve põlvkond minuealisi (st 40+/-5 aastaseid), kes tunnistavadki usuelu vaid üksikisiku kontekstis. Kui öelda, et korporatiivne kriis nõuab korporatiivset lahendust ja ühispalvet, kukuvad need sõnad tühjusesse. Oma osa on siin kindlasti ka valdavalt eelmise sajandi suurel õpetajal, kes aegajalt saare pealt päälinnas õpetamas käis.

Minul pole vist au teda kuulda olnud, aga keegi, kes ta jalge ees on istunud, ütleb tema kohta nii: "Aeg-ajalt tuligi Hiiu saare pealt Tallinna mees ... ja ütles, et te pole veel seda õiget asja kätte saanud ja et otsige aga muudkui edasi. Õige asi tema esituses jäi aga ikka kaugeks ja püüdmatuks. Kas ta ise selle kätte oli saanud või mitte, jäi samuti hämaraks. Aga niipalju teadis ta küll et meie veel ei ole õieti midagi kätte saanud." Kuna me oleme kõik pärist oma "lapsepõlvest", siis unistabki nimetatud põlvkond veel tänapäeval sinilinnust, kes on kauge ja püüdmatu ning suhtub umbusklikult igaühesse, kes väidab end midagi tunnetavat. Pole ju võimalik, sest "õige asi" on kättesaamatu. Peab olema, sest nii on harjutud.

Seesama mees julgustab ka vaid Jumalaga suhtlema, kui su ellu tuleb "prügi". Põhjused on head ja üllad:
1) teisi inimesi ei tohi sina mitte oma prügiga määrida,
2) vaid Jumalale tunnistades ei saa keegi teine teada ja pole keelepeksu
3) keegi ei hakka sinu pattu sulle meenutama

Nii ongi igamehel oma Jumal ja oma jumalateenistuse viis. Ja pastor täidab vaid esindusfunktsiooni, justkui peaesineja igapühapäevasel kontsertetendusel. Kogudus saab ju endaga suurepäraselt hakkama. Mismoodi, seda me eriti ei tea ja ei tahagi teada. Ja nii võib vabalt juhtuda, et "Nii palju, kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda." Jr 11:13 Heh, no ei ole mitte midagi uut päikese all. No tõesti ei ole.

Veel ei saa ma sellest aru, et kuidas saab sellise arvamuse juurde jääda, kui innukalt ja südamega Piiblit uurida--Efesose kiri, tähendamissõna viinapuust, elavad kivi ja püha preesterkond, Kolossa kiri, Peetruse kirjad, apostlite teod, Johannese 17, jne jne, kõik need räägivad kollektiivsest identiteedist ja kollektiivsest ühtsusest. Kuidas on see võimalik, et me seda ei märka?

Seepärast võibki kantslist pigem kuulda, kuidas pastor koguduseliikmeid ärgitab Jumalale lähemale minema ja siis üksi välja minema, Jumalariigi üllast tööd tegema, kusjuures vihjatakse samuti, et "te pole õiget asja kätte saanud, pingutage veel, ikka veel ja veel!" Samas peaks ju seesama karjane ise teed näitama, mitte lambaid enda ees ajama kui Jaakob, kes naised ja lapsed Eesaviga kohtumiseks kõige ette rivistas, juhul kui peaks konfliktiks minema (ise jäi ta lemmiknaise ja tema pojaga muidugi viimaseks). Aga ega see karjanegigi koguduseta midagi suuda. Nii et siis jääbki üle vaid õhata ja loota, et "kui ükskord Kalev koju jõuab..." või kui valge laev maabub...

Tegelikult on aga KÕIK juba ju olemas, mida me vajame nii eluks kui jumalakartuseks. 2Pt 1:3Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.
Jeesus on oma vere valanud, saatnud oma Püha Vaimu meie südameisse, on valmistanud meile asemed taevas Jh 14:2, on kutsunud meid püha kutsega enne igavesi aegu 2Tm 1:9. Mis keelab meid selles täiuses elamast? Miks me ei taha neid tõotusi oma ellu ja oma koguduse ellu?

Kallid! Jumal ega Jeesus pole kunagi mõelnud, et seda tööd peaks igaüks üksi tegema. Meelevald, KUIDAS seda tööd üleüldse teha, on antud ju kogudusele, mitte üksikisikule. Ja muide, mul on selle individualistliku lähenemise vastu ka üks väga praktiline argument, mille võib muidugi kohe maha kanda kui emotsionaalse ja teoorias mittepraktiseeritava. 18 aastat tagasi saatis Jumal meie kogudusse umbes 50 vastpöördunut, kuid senised liidrid olid lahkumas teoloogilistele õpingutele. Jumal andis seega enne ärasõitu organiseerida liidrigrupi, kus 50 inimest sai jagatud viide gruppi ja igale määratud 2 grupijuhti. Nende 10 grupijuhiga tegime 1991. a augustis 6-8 tunniseid koolitusi (leerikooli materjalid Piibli põhitõdedest ja ühispalve).

Kui need grupijuhid lõpuks üksi (st suhteliselt ebastabiilse juhtimise all) kogudusse jäid, kuid oma kooskäimisi ei katkestanud, juhtus tihtipeale nii, et kui nad kokku tulid ja põlved maha panid, siis 5-10 minuti jooksul Jumal ilmutas ning kõigil oli teada, mis võitluste või läbikukkumistega keegi oli rinda pistnud eelneva nädala jooksul. Et ükski neist ilusaist kolmest punktist ei maksnud Jumala ees, kui Kristuse ihu toimis kui ihu --kui üks liige kannatab, kannatavad teised liikmed temaga koos. Ja koos saadi kõik asjad Jumala armutrooni ette viia. Ning armastus vaid kasvas ja koos saadi üle mistahes raskustest.

Kujutagem ette, mida selline osadus tänapäeval praktiliselt tähendaks? Seda, et me elaksime üksteisega lähestikku, kannaksime üksteise koormaid ja ei pahanduks üksteise peale. Samuti ei kapseldutaks ega põgenetaks üksteise eest, vaid jagataks seda, mis on südamel ja ei kardetaks ka halvakspanu ega tõrjumist, kui see, millega mina võitlen, nii "auline" pole, kui olla võiks. Jumal ju teab, millised "murtud" inimesed me oleme. Probleem on selles, et meie veel ei tea, või ei taha seda teada, meelsamini oleksime kui jaanalinnud, kes ebameeldivuste puhul pea liiva alla peidavad. (vrdl Iiob 39:13-17). Nii võib, aga see pole eriti tark ega viljakas toimlemisviis.

Kui oleksime üksteise vastu ausad ja julgeksime tunnistada üksteisele oma läbikukkumisi ja tõelisi võitlusi, saaksime üsna pea aimu ka sellest, milline meie oma süda on (nõustuksime Jeremijaga, et see on kaval, kuri ja ravimatu Jr 17:9) ning seetõttu suudaksime kohtumõistmiseta kanda ka mistahes teise inimese mistahes suurt pattu--risti alla, kus on tema koht. Ja kogeda andestust ning ühtsust Vaimus.

Miks küll püüame üksteisele muljet jätta, et see usuelu on kui lust ja lillepidu ning mis peaasi, "Hakuna Matata" (No worries, Lion King). Kui see sinu elus tõesti nii on, siis ilmselt elad omatehtud reaalsuses. Piibel tõotab ju oma järgijatele pigem kannatusi ja raskusi, 2Kr 4:9 , kuid vaid Kristuse nime pärast kannatades hingab sinu peal kirkuse Vaim 1Pt 4:14, ei mitte siis, kui omaenese rumaluse pärast kannatad. Me ei tohi elada enesepiisavuses, justkui oleks Jumal meile kõik juba kätte andnud (nii ojektiivselt kui subjektiivselt), kui me usklikuks saime. Sest seda ta ju ei teinud (vähemalt ei suutnud me kõike kohe rakendada ning peame kasvama). Ta tahab anda armu armu peale ja see arm on igal hommikul uus.

Oo, tõuse, kogudus! Vabane mürkidest, mida sinusse pumbatakse. Vabane õpetustest, mis püüavad liikmeid üksteisest lahutada ega toeta ihu ühtsust. Mõista ära oma potentsiaal Kristuse ihuna, jumaliku täiusena, kes KÕIK KÕIGES täidab. Mõista ära see osadus, millega su peigmees sind armastab. Ta tahab oma liikmeid koguda kui kanaema poegi. Ära puikle talle enam vastu, sest aeg on otsa saamas. Tema sõna maksab rohkem kui sinu oma. Ta tahab koguda kõik pillutatud ja nad rahusidemega ühendada. Et kogudus võiks tõusta ja olla oma peigmehe vääriline, viljakas ja auline, rüütatud valgeisse riideisse.