Mõtisklus

Viimane ööpäev on olnud huvitav, seda vähemalt. Olen teada saanud, et mu esimesel pastoril, kes mulle Jumala sõna algeid õpetas, ei olnud päästekindlust. Ta loomulikult jaatas kõike ja palvetas meie noortega, aga südames sügaval oli ikka kahtlus: "Jeesus, kas oled sina see, või peame ootama kedagi teist." Nojah, see seletab nii mõndagi just meie koguduse praktikas -näiteks miks need arvutud leerikoolilapsed pidama ei jäänud, olles saanud äratatud ja iga poolaasta tuli jälle kui otsast alustada.

Samas oli pastor otsiv ja igatsev hing ning pakkus kogudusele parimat, otsis kadunuid ja püüdis analüüsida, mis tema lammaste elus toimub. Nagu sedagi, mismoodi teda ennast oli õpetatud ja kuidas see talle mõjuda võis. Nagu eelmises postituses kirjutan Ihust ja üksikisikust, arvan, et ka tema formatsioonis oli tähtsal kohal see "sinilinnu püüdmise õpetus", mida ta tahtmatult, kuid sellegipoolest omaks oli võtnud. Õiget asja ei saagi olemas olla, sest .... lihtsalt ei saa! Ja kui Jumal sisse murdis, siis jäi ikkagi kahtlus, et on see nüüd siis ikka päris, või tuleb oodata midagi muud?! Ja ega ta lõpuni veendunud polnudki. Vaatamata poolesajale uuele inimesele koguduses, kes püsima jäid ka pärast äratatud saamist --ilming, mida mina pidasin pigem temapoolse ausa ja armu täis Sõna jagamise, mitte meie järeltöö teeneks. Või ümber öeldes, ilma selle elemendita oleks Jumalal samalaadset tööd väga raske seal paigas teha olnud.

Et mida me siis otsime???
1) Ma väidan, et Jumala armastuse kogemine on reaalne. Mulle oli Jumal vaimuliku isa kõrval andnud ka vaimuliku ema, kes minuga koos ja minu eest palvetas. Ja kes ise uskus sellesse, mida ütles. Ja mina uskusin tema kaudu (pole ka ime, olen eluaeg pigem naiivne olnud;-) Ja asjad hakkasid toimima. Sa palud. Ja saad. Ja tuleb mälupilt ja palvetad selle inimese eest. Ja lähed ühikast välja ja see inimene jalutab vastu, hapu nägu peas. Mälupildi kaudu tead täpselt, mida talle öelda. BUMM! Toimub vabanemine. Ja nii edasi... Esimestest nädalatest ja kuudest alates...

2) Ma väidan, et jumalakartus, kui see on ühendatud rahulolemisega, on suur tuluallikas. Jumalakartus enne ja siis rahulolu. Mitte vastupidi. (Et enesega rahulolu kõigepealt ja küll mulle siis jumalakartuse nägu ka pähe tuleb.... nägu võib olla tulebki, aga siis salgad sa tema väe 2Tm 3:5). Lõputu rahulolematus, mida ma eelmises postituses ka sinilinnu püüdmiseks nimetan, väsitab ja masendab. Et ikka pole sa küllalt hea, ikka on vaja olla veel pisut rohkem ustav, pisut (või palju!) rohkem palvetada, rohkem tunnistada, rohkem rabeleda. Ja siis mõtled, miks siis Jeesus kaasa ei tule?! Miks ta siis ei tee seda, mida tõotanud on?! Ja teisalt on muidugi see lõputu rahulolu, et "kõik on juba käes" ja tukume edasi. Mõlemad on kraavid, mis teega paralleelselt jooksevad, kuid vaid tee viib sihile, mitte kraavid.

3) Jumal kutsub meid HINGAMISSE, mitte HINGELDAMISSE. Need oma väärt olemise püüded lihtsalt ei SAA meid juhtida hingamisveele, sest seda saab vaid Hea Karjane. Lambad on rumalad, kergesti häiritud igast välisest ärritusest. ISE vett otsima minnes irdub ta ju karja juurest ja ka karjasest. Jeesus on see, kes kogu karja kui ühtset gruppi hingamisveele tahab juhatada ja juhatabki, aga ainult siis, kui me Temast ennast juhtida laseme (sh Sõna tähele paneme, KOGU tema eheduses, mitte valikuliselt ja neid kirjakohti, mida me ikka oleme harjunud lugema /kuulma.)

Viskuda "armumerre" on kõige aulisem asi. Aga see eeldab, et oled oma patu TÕESTI Jumalale usaldanud (kusjuures patusele loomusele on see raskeim asi maailmas, ikka tahaks ISE midagi teha) ja usaldad teda ka järgmistel sammudel. Loobud oma "raamatupidamisest", kus on kreedit/deebet ja bilanss iga päev paigas. Õhtul löö aga numbrid kokku ja võid rahul olla kordaläinud päevast! EI! EI! EI! Armastuse osadus on peigmehe ja pruudi osadus (Ülemlaul), kus maksab vaid see, et need kaks ei saa iialgi teineteisest küllalt.

4) Koguduseta ei ole õiget vaimulikku elu. Oleme näinud nii vabu radikaale (kellel kogudust üldse vaja pole) kui ka neid, kes esimese kuulujutu peale kuhugi mujale lähevad, sest "sealt pidi saama". Mõlemad grupid on kodutud. Ja mõlemaid manitseb sõna: Jr 4:1 Kui sa, Iisrael, pöördud, siis pöördu minu poole, ütleb Issand; ja kui sa mu palge eest kõrvaldad oma jäledused, siis sa ei jää kodutuks. Samas loomulikult tuleb meil vaadata väga tõsiselt üle, mida kogudus meile TEGELIKULT tähendab, milliseid funktsioone ta täidab mitte ainult ideaalis, vaid reaalis. Ja järeldused teha ja korrektuurid sisse viia.

Hesekieli 34. peatükk valgustab lõpuaja karjaste ja "ülemlammaste" tegutsemisi. Vesi on rikutud, lambad ekslevad mägedel, toitu ei ole. Üks väga õnnetu olukord. Ja Jumal näeb ja kuuleb ja tunneb muret ning tema mõistab kord kohut meie üle õiglaselt, meie tegude järgi.
Lk 12:47 Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa,48kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem. Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. Kallid, armsad, karjased! Veel on armuaeg, veel on võimalus teha oma töös korrektiive ja hakata Sõna tõsiselt võtma. See armuaeg saab varsti otsa ja Sinu käest nõutakse kõigi murtud lammaste verd, keda sa kaitsta pole osanud/saanud. Sest need lambad olid Ülemkarjase poolt jäetud SINU HOOLDE!

Et sellega algust teha, peaksime lahutama inimese tema õpetusest. Jeesusel polnud sellega probleemi, ühel hetkel võis ta Peetrust kiita ülivõimsa ilmutuse vastuvõtmise eest ja järgmisel hetkel sõidelda: "Tagane minust, saatan!" Meie seda niimoodi ei suuda, aga ehk püüaksime vähemalt, st katsuksime läbi mitte inimesi, vaid vaimud (st selle, mida see inimene ütleb) ja teeksime järeldused igakordselt uuesti, ehk "peaksime kinni, mis hea on".

Muide, ka Paulus pidi Peetruse "hukka mõistma" Gl 2:11 ehk noomima, kui see Antiookias silmakirjatsema hakkas Gl 2:14. Et pole Piiblis sellist "inimese igavese headuse õpetust", kui ta kord pöördunud on. Seega ei tohiks ka meie ustavust meile ja meie agendale pidada tõe ülimaks kriteeriumiks, kuigi inimlikult on kiusatus suur, meist igaühel. Räägin siinkohal nimelt sellisest suhtumisest nagu: "See on nii kallis vend, tema räägib alati õigust!" Või "Tema on mulle öelnud midagi sellist, mis mulle ei meeldinud, järelikult see inimene ei saa olla õige ja teda ei saa usaldada!"

Jeesus ütles ülempreestritele: Tõesta, et see, mis ma ütlesin, paha on. Ehk teisisõnu ütleb ta, las meil tekkida diskussioon, ma selgitan teile Jumala suuri asju. Ma selgitan teile Jumala pääste olemust. Ära pane pead liiva alla ega põgene, sest nii ei saavuta sa midagi. Oled vaid "näo järgi kohtumõistja" (Joh 7:24) ja seetõttu kui Jumala asemik ja see on väga paha. Vt Jk 4:12 Ainult üks on seaduseandja ja kohtunik - tema, kes võib nii päästa kui hukata. Aga kes oled sina, sa ligimese arvustaja?

5) Jumala juhtimine ja järgimine algab pisiasjadest. Lk 11:9 Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse. Ja saad kala, mitte mao, muna, mitte skorpioni.
Tuleb järgida oma südametunnistust ja püüda selle järgi elada, isegi, kui otsused ja valikud "rumalad" ja "enesele kahjuks olevatena" tunduvad. Jumala igatsus on ju meid juhtida, nii heal kui halval päeval. Aeg-ajalt peaksime ilmselt ka ootama, kui tee ähmane tundub... Issand, kui sina kaasa ei tule, siis meie ei lähe!

Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud. Oma rabelemine nagunii ju ei aita ja kui oleme ükskord tajunud, et ilma Temata ei suuda me midagi teha, ju siis muutuks ka meie vajadus Temast sügavamalt kinni hoida ja Tema Sõna tähele panema hakata.

Ja muidugi see, et kui keegi on äratatud saanud, tuleb seda kogemust jagada koguduse kasvamiseks ja hüvanguks, et ka teised saaksid julgustatud. Igaühel peaks olema midagi, kui kokku tullakse 1Kr 14:26. Ja kui alguses on vaid üksikutel, siis küll see tuli ja igatsus levib, kui seda inimlikult lämmatama ei hakata. Ja vaid nii saab ihu üles kasvada armastuses Ef 4:16.

Oh olgu Issand armuline!

PS. Ristija Johannesel ei olnud mingit kahtlust, kes on Jeesus ja milleks ta tuli. Ta oli ju kogenud ja näinud, kuidas Isa ise Jeesuse kohta tunnistust andis. Pigem teadis prohvet, et tema päevad on loetud ja tal oli vaja oma jüngrid Jeesusele üle anda (Tema peab kasvama, mina pean kahanema). Mis parem viis seda teha, kui läkitada need jüngrid ise Jeesuselt küsima (oled sina see või peame teist ootama?), pannes nad samas uskuma, et nad oma õpetajale teene osutavad...