Kust see oli?

Ühel päeval tulid variserid Jeesuse juurde palvega avaldada, milles seisneb tema meelevalla saladus. Toivo Jürgenson tõlgendas seda palvet kunagi nii: "Jeesus, meil on kõik muidu olemas ja kõik toimib kui kellavärk. Kui nüüd teaks, kust sellist väge saada, siis läheks võtaks endale ka! Nii et aita meid ja ütle, kust see pärit on!"

Jeesus, kes ikka inimesi eelkõige mõtlema ja oma sisemust läbi katsuma innustas, vastas: Kust oli Johannese ristimine? Me teame, kuidas see lugu edasi läks: Mt 21:25 Kust oli Johannese ristimine: kas taevast või inimestest?" Nemad arutlesid aga endamisi: "Kui me ütleme, et taevast, siis ta ütleb meile: "Miks te siis ei uskunud teda?" 26Kui me aga ütleksime, et inimestest, siis tuleks meil karta rahvahulki, sest kõikide meelest oli Johannes prohvet."27Nii nad vastasid Jeesusele: "Meie ei tea." Siis lausus ka tema neile: "Ega minagi ütle teile, millise meelevallaga ma seda kõike teen."

Siin on mitu tähelepänuväärset momenti. Esiteks, tol ajal tehti maailma ajalugu väga erilisel moel. Jumal oli ise ihulikult inimeste hulgas, olles saatnud eelkäijaks oma sõnumitooja. Vaimulik eliit aga, kes oli nii ametis oma teenimisega, ei olnud seda tähelegi pannud, et midagi sünnib. Neil polnud Johannese kohta mingit oma arvamust. Kui tuleb selline küsimus, on nende jaoks ainsaks probleemiks, kuidas vastata nii, et "kirik keset küla" jääks. Et võimalikult vähe saaks häiritud nende enda status quo ja et kellelgi poleks ebamugav.

Teiseks, see küsimus on olnud aktuaalne läbi sajandite ja on aktuaalne ka tänapäeval. KUST ON PÄRIT KUTSE MEELEPARANDUSELE? Kas inimestelt või Jumalalt?! Kas see on Jumal, kelle pikk meel ja armulikkus meid ikka ja jälle meelt ajab parandama või on see vaid rünnak saatanalt, millega ta meie mugavat eluolu ähvardab? Eriti peab sellele küsimusele õigesti vastama vaimulik eliit. Ning tegema seda ausalt oma südames, kõrvale heites oma poliitilise agenda, oma isiklikud eelistused ja meelistused.

Me näeme, et tegelikult oli variseridel oma südames sellele küsimusele vastus olemas ja see vastus määras nende suhtumise Jeesusesse ja sai nö saatuslikuks Jeesusele, kes seeläbi elu kaotas, kuid veel enam olid kaotajateks nad ise, kes igavesest õndsusest ilma jäid. Vaatamata oma "aulisele" teenistuskarjäärile Jumala riigi hüvanguks. Või nii nad arvasid.

Kolmandaks, kui hakata Jeesuse ees salatsema, siis juhtub see, mis ikka sel puhul juhtub. Väliselt justkui oled auväärne ja "päeva päästnud", vastates diplomaatiliselt: "me ei tea", ehk me ei oska otsustada-oleme inimlikult nii nõdrad ja ei suuda seda oma mõtetes ära mõista. Tegelikult aga oled ise otsustanud veelkord oma südant paadutada ja jääda oma kangusega oma õiguse ja oma arvamuse juurde. Jeesuse vastust küsimusele meelevallast sa ei kuule ega saagi kuulma. Sest järgmine kord on pöördumine veel kallima hinnaga.

Mida rohkem ennast paadutad, seda raskem on järgmine kord pöörduda. Ühel hetkel ei ole see enam võimalik (vt Juudase sündroom ), sest su teod jõuavad su usule järele ja teed midagi sellist, millest tagasipöördumist ei ole. Nagu Juudas, kes andis ära süütuma vere ning kui tulemus polnud see, mis tema seeläbi tahtis saavutada (et Jeesus ometi kõigile kinnivõtjatele saaks oma väge demonstreerida?!), siis oli ahastus suur. Ja pöörduda oma ahastuses Jumala poole ta enam ei suutnud, sest usaldus Jumala vastu oli kadunud--tema usuelu siiamaani oli pigem olnud Jumala ligiolus oma asja ajamine. Seega oli "lahendus" tema olukorralegi inimlik.

Jumala sõna kuulmine/lugemine, palve ja eelkõige paastumine ei ole kunagi neutraalsed asjad. Me kinnistame seda südamehoiakut, mis meis on. Kui see on omaõiguslik ja oma poliitilise agenda tagaajamine, siis see vaid kinnitub ja pole vahet, kui palju me vaimulikele distsipliinidele pühendume. 2Ts 2:10-12 kirjeldab seda olukorda. Nagu ka kogu Jesaja 58. peatükk Js 58:3 ja edasi. 1Tm 4:8 Sest kehalisest harjutamisest on vähe kasu, aga jumalakartus on kasulik kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus. Ehk siis, igasugune askees e ihu kurnamine on kasutu, kui see pole läbi viidud õiges meelsuses. Olgu selleks pikad palved, usin Sõna lugemine, paastumine või muud vaprad "ustavuse teod".

Religioossuse vaimsus on üks siduvamaid ja pimestavamaid vaime üldse. Sest sellega kaasneb omaõiguslik mul-on-kõik-hästi-hoiak. Olen parem kui teised, püham kui teised, mul on Jumal ka veel kõigile oma asjadele lisaks. Mul on valgus, mul on pääste, olen igavesti koos Jumalaga.

Ja ei teagi, et oled paljas ja alasti ja loodad täiesti valedele asjadele, mis ei suuda sind kanda isegi ajalikes raputustes, igavikust rääkimata. Kord küsisid variserid Jeesuselt, kas ka nemad on pimedad. Jh 9:41 oli Jeesuse vastus. Ehk põhimõtteliselt sama, mida ta ütles mäejutluses: Kui valgus, mis on sinu sees, on pimedus, kui suur on siis pimedus???

Ja raske, väga raske on sellest religioossusest välja tulla, sest eelkõige eeldaks see ausust, mida siiamaani sellisel tasemel praktiseeritud ei ole. Ja loomulikult on inimlapsel hirm: mis siis saaks, kui ma oma karkudest loobuksin? Kas Jumal mind siis ikka veel armastab? Äkki jätab ta mu siis maha ja jään teiste ees häbisse?! Ehk jõuame taas selle põhiküsimuseni: kelle arvamus sulle rohkem korda läheb: inimeste või Jumala oma? Kuhu kogud oma varandust: maa peale või taevasse? Ja meil on tema tõotus, et kus iganes oleme kuningriigi pärast millestki loobunud, saame kordades rohkem tagasi nii siin- kui sealpoolsuses. Lk 12:32Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik! HEA MEEL tähendab seda, et see tõesti on Jumala soov ja igatsus. Kuid ainult neile, kes teda TÕES ja VAIMUS kummardavad.

Me ilmselt ei anna endale aru, et mitmed prohvetid (Jesaja, Jeremija, Aamos) taunivad sellist jumalateenistust, kus huuled küll ülistavad, aga süda on kaugel. Kus Jumal on väga kenasti sobitatud oma plaanidesse, selmet peatuda ja küsida: Issand, mis on Sinu plaan? Mida tahad SINA teha minu elus ja minu elu läbi?

Aamos ütleb: Am 5:22 Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna. Sest kuigi te toote mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale. 23Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu!

MIKS küll ometi? Vastus on neljandas peatükis, kuidas kõike tehakse Jumala sõna vastaselt, samas Jumala ligi hoides ja justkui tema egiidi all. Kõik on valesti, aga ülistajad ei mõista seda, sest nende silmad on pimedad. Ja manitsust ei panda tähele: Am 5:10 Nad vihkavad noomijat väravas ja põlgavad seda, kes räägib tõtt.

Jumal julgustab neid siis oma patu mõõtu täitma. Am 4:4 Minge Peetelisse ja astuge käsust üle, veel rohkem astuge käsust üle Gilgalis: tooge hommikuti oma tapaohvreid, iga kolme päeva järel oma kümniseid. 5Suitsutage hapnenust tänuohvrit ja kuulutage välja vabatahtlikud annetused, tehke need teatavaks! Sest seda te armastate, Iisraeli lapsed, ütleb Issand.

Mida siis teha? Palvetada Efesose 1:17 palvet silmade ja südame avamiseks ja lisada sellele lihtne palve kasvõi 10 korda päevas: "Issand, ärata mind üles!" Teiseks, võtta väga tõsiselt lahendusi ming püüda olla aus iseenda ja Jumala ees. Loe näiteks lisamaterjale postitusest Vägvisare, mis muide on tõlge Larry Crabbi raamatust "Inside out".

See on elu ja surma küsimus. Sinu hinge jaoks. Kui su õigus pole parem kui variseride oma, ei saa sa taevariiki sisse, vahet pole, mida usud. Nagu vanemgi poeg oli vaid teenistuses ja mitte osaduses. Ja jäi kõigest ilma.

Oh Issand, aita meil Sind leida, kuni Sa oled veel leitav!


PS. Kirjutan seda siin ja taustaks mängib Kansase ärkamine. Ja üllatus-üllatus, 10 min tagasi hakati palvetama religioossusest vabanemiseks. Arvan, et ajaliselt on see Friday part 2 of 2. kohe algusest. Panen hiljem siia ka otselingi. Link nüüd siin: http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=_0Mk6Rwob_q6QiHQGNfy3aMBU_sM_jpX. 5 minutit on ülistust ja siis hakkab Brian, üks kohaliku koguduse juhte, rääkima oma kogemusest, kui IHOPi vaatama tuli, et mis siin siis ikka õieti toimub... Vaata Sina ka!