Mina ISE

Paulus kirjutab Rooma kirjas, et mitte miski ei saa meid lahutada Jumala armastusest. Ei kõrgus, ei sügavus, ei pikkus, ei laius. Ei inglid ega peainglid ega vürstid ega valitsused. Ei siinsed ega taevased. Nii ongi. Jumala sõna ja Jumala armastus, mis on nii vägevad, et maailma koos hoiavad, on piisavad, et ka meid kaitsta ning hoida nii siin- kui sealpoolsuses.

Siin on jällegi üks "aga". Ja see on see, et Paulus ei räägi siin meie kõige suuremast vaenlasest Jumala tõotuste realiseerimisel. Ja see on MINA ISE. Taaveti oli Jumal kutsunud kuningaks. Ja mitte keegi ei suutnud ega saanud seda kutset temalt ära võtta. Peale Taaveti enese, kui ta oleks asjad enese kätte võtnud ja ISE omale kuningriigi võtnud. Selmet oodata, et Jumal annab ja siis see and vastu võtta.

Mitte keegi teine ei saa ka Sind ega mind Jumalast lahutada. Selle viimse vaenlase eest aga pole kaitset. See on sisevaenlane ja liit temaga on hukutav. Kuid mitte ainult. Tugev sisemus, mis pole kellelegi ega millelegi allutatud, teeb inimese juhmiks. Sedapidi juhmiks, et kõik teised näevad seda ülbust ja juhmust, aga tema ise ei pane oma naba imetledes mitte kedagi ega midagi tähele. Kui siis ehk veel pinde teiste silmas, mis palkidena tunduvad. Ja kusjuures ei ole vahet, kas tegemist on üksikisiku või organisatsiooniga, ilmaliku või vaimulikuga sealjuures.

Tugevaim natuur jüngrite hulgas oli ilmselgelt Peetrus. Ja see juhmus, mis temast enne murdumist välja voolas, oli ka fenomenaalne. Johannese 13. peatükis hakkab Jeesus jüngrite jalgu pesema. Mitte mind, Issand! on Peetrus õiges õpetuses kindel. Sul ei ole siis osa minuga, kui ma sind ei pese, vastab Issand. Ei noh, kui nii on lood, mõtleb Kivikalju ja lisab: no siis juba pese üleni!!! Jälle peab Õpetaja selgitama: Sa oled muidu juba puhas, kuna oled uskunud. Nüüd on sul vaja vaid lasta oma jalgu pesta. Ja lisab teistele jüngritele, et see on lausa kohustus, kaasteeliste tolmuseid ja räpaseid jalgu pesta.

Ja see toiming eeldab vastastikust suhet ja aktsepteeringut. Üks peab tahtma kummarduda ja oma käed seebiseks ja mustaks teha, teine peab paljastama oma jalad, mis meie kultuuris 9 kuud peidetud on.

Mäletan üht pilti suvelaagrist, kus paar venda võtsid pesukausi ning otsustasid eksprompt kogu seltskonna jalad pesta. Mäletan, milliseid vastakaid tundeid see tekitas. Imetleti nende vendade alandlikkust, samas paljudele oli ebameeldiv ja ebamugav oma jalgu paljastada. Minust läks see tookord emotsionaalselt mööda, sest olin just tulnud Haapsalust kuurordist, kus minuga veel radikaalsemalt tegeldi. Samas on see pilt mulle meelde tulnud nüüd, kus ma näen, et minu püüdlused Kristuse käsku täita ja eeskuju järgida, tekitavad sügavat vastuseisu: Mitte minu jalgu! Minul pole midagi vaja. Seda vaatamata sellele, et ma oma jalgu pesemiseks paljastada häbenenud pole, sest need korbad ja mustusekoorikud ei lasknud enam kõndida. Takistus oli suur ja ka valus oli astuda.

Jeesuse vastus mustaks saanud jalgadele on sama ka täna. Kui mina su jalgu ei pese, siis pole sul osa minuga. Ja üksi pesemine ei loe, sest see ei aita lahendada juhmuse ja kõrkuse põhiprobleemi. See pidev jalgade pesemine või täpsemalt pesta laskmine on meenutus sellest, kuidas Jeesus meid kõigepealt üleni puhtaks pesi ja kui hea meil siis olla oli, kui kogu lootus oli kellelgi meist väljaspool. Kui kogesime tingimusteta armastust ja tingimusteta vastuvõttu.

Johannese 13:31-35 kinnistab Jeesus jalgade pesemise õppetunni ja kordab veelkord, et meie armastus üksteise vastu peab olema siiras ning hõlmama ka nähtavaid märke üksteise teenimisest ja aktsepteeringust. Peetrus aga jääb juhmiks edasi. Ta ei lase seda sõna sisse. Pigem on tema vastuseks: Ah, jälle see armastuse jutt, mul on hoopis parem küsimus: Issand, kuhu sa lähed? Jh 13:36 Ehk teisisõnu: Ma tahan kaasa tulla! PLIIIS! MINA olen INNUKAS. Ma tulen sinuga igale poole kaasa ja MINA teen nii, et sa lihtsalt PEAD mu kaasa võtma. Kuidas saaksidki teisiti? MINA teen omalt poolt kõik, mida vaja.

Jeesus ütleb kõigepealt Peetrusele, et muide, ma juba tean, kui "innukas" sa olema saad. Vähem kui 24h pärast salgad sa mu isegi väikese külatüdruku ees hirmu tundes. Teiseks annab ta mõista: SEE EI OLE SOOLOESINEMINE. Minu majas on PALJU eluasemeid. Point ei ole selles, et ISE, oma innukusele toetudes ükskord kuidagimoodi kohale jõuad, vaid et kõik koos, tunnistusena väljaspool seisjatele (vt Johannese 13:35) üheskoos tulete.

Sedasama mõtet toetab ka Jeesuse kõnelus Peetrusega Tibeeria ra nnal pärast murdumist. Siis ei vaidle Peetrus talle enam iseteadlikult vastu ning teab, et isegi tema enda armastus Jeesuse vastu sõltub isegi rohkem Jeesusest kui tema enda väärt olemisest. Ja see nendevaheline suhe ei saa jääda vaid nende vahele, vaid PEAB levima ka teisteni: Sööda mu tallekesi, sööda mu lambaid, hoolitse mu lammaste eest kui karjane.

Üks väga kallis inimene minevikust, kellega hiljuti kohtusin, täiendas seda mõtet, öeldes, et tänapäeva nõustamisteoorias Autentne juht peetakse selliseid inimesi kingituseks, kes meile peegeldavad ka meie probleeme ja kitsaskohti. Olgem ausad, kergem on ju suhelda võõbatud seinte tasandil ja kujutada ette, et meil on kõik hästi ning rakendada ka teised selle seina võõpamisele abiks (mida nad samuti meeleldi teevad, sest siis ei kraabita ka nende seina). Sel juhul on ju loomulik, et vihaselt ennast kaitsma tormatakse, kui keegi seda nii hoolega ehitatud seina ja müüri kriipima tuleb. Aga ükskord tuleb ju kõik nagunii välja ja ma ise tahaksin küll, et ma nendest asjadest juba varem teadlik oleksin ja kurssi korrigeerida võiksin. Miks peaksin tahtma saastast kinni hoida?!

Saast on esiteks kole ja paistab välja. Eelkõige teistele. Teiseks teeb saast meile endale haiget ja takistab märkamatult, kuid olulisel määral. Kolmandaks, ülbus ja kõrkus teevad juhmiks. Enne Jeesuse surma sai vaid Maarja aru, et Jeesus surma läheb ja raiskas tema peale ära kogu oma varanduse, mis kalli nardisalvi kujul tal kaasas oli. Teised jüngrid ei mõistnud midagi, vaatamata sellele, et nad rohkem näinud ja kogenud ning palju rohkem õpetust saanud olid. Ta on MULLE heateo teinud, jätke ta rahule! manitseb Jeesus. Vaevalt, et mõne juhmi jüngri peale raisates naine samavõrra kiitust oleks saanud. Sest kaastunne Jeesusele ja tema kaitsmine polnud ju selle teo tähtsuseks, risti all ei võta Jeesus analoogilist poolehoidu vastu, vaid käseb naistel enda eest nutta.

Ma tahan kõrbesse!!! Ma ei taha enam ISE innukalt pürgida. Seljataga on küll üks suur murdumiskogemus, aga see kipub meelest minema, kui jalad juba pisut kannavad. Aga ma mäletan seda sõltuvust, seda igatsust, seda armastust, mida Jumal minusse valas, kui need protsessid pooleli olid. Ma tahan seda tagasi. Mitte seda protsessi, vaid sõltuvust. Vaid kõrbeteekonnal oli Iisraeli rahva juhatajaks pilvesammas päeval ja tulesammas öösel. Vaid kõrbes on võimalik see, et lausa igapäevane leib tuleb IGA PÄEV uuesti korjata. Ning USALDADA, et manna ka homme leeri katab.

Ül 8:5 "Kes see on, kes kõrbest üles tuleb, nõjatudes oma armastatule?" Vaid kõrbes, nõrgestatud olekus aega veetes saab seda nõjatumist õppida, ei mujal. Vaid armastus saab purustada kivinenud ja kurja südame, ei miski muu. Vaid enesest tühi süda suudab armastust vastu võtta ning omi võitlustest loobuda. Nii ongi.