Nõtrusest ja tugevusest

2Kr 12:9 Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.

2Kr 12:10 Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.

Jälle taas üks unustatud õpetus tänapäeva koguduses. Me ei taha olla viletsad, vaesed, nõdrad, haavatavad. Tahame olla tugevad, enesepiisavad, toimetulevad, targad, rikkad, austusväärsed jne jne. Ja kuna Jumal on meile neid rikkusi kõiki lubanud, siis kujutame ette, et need meil olemas on.

AGA. Siin on üks väga suur AGA. See on nimelt see, mis esimeses kirjakohas ära toodud. Selleks, et Kristuse vägi saaks oma rikkusi andma hakata, tuleb saada nõdraks. Iseendast täiesti tühjaks. Ja siis on mingigi lootus Jumalaga "plaani pidada". Sest kõrke ja upsakaid ei võeta jutule. Need alandatakse ühel päeval täielikult ja lõplikult.

Ühes eelmistest postituses Karistus ja armastus rääkisin karistusest ehk noomimisest, üldisemalt võiks öelda, et hädadest. Nagu Paulus siin toodud teises kirjakohas ütleb, et tal on hea meel igat sorti hädade üle oma elus, ta võtab need rõõmuga vastu, sest need on need, mis aitavad teda hoida nõrgana, nõtruses. Jakoobus ütleb ka oma kirja alguses, et pidage seda selgeks rõõmuks, kui te satute kannatustesse/kiusatustesse, sest selle kaudu tahab Jumal teie iseloomu lihvida. Kui selle aga ära põlgad, siis ühel päeval lihtsalt ei ole enam järgmist võimalust. Kes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks, murtakse äkitselt ja paranemist pole.

Kes meist poleks tundnud, et Jumal on väga ligi, kui meil on mingi mure või probleem. Eriti on see nähtav siis ja selliste kristlaste puhul, kellel diagnoositakse mingi potentsiaalselt surmaga lõppev haigus. Siis on usuelu korraga muutunud väga praktiliseks. Vaja on REAALSET Jumala sekkumist ja see sõnade tasandil, eriti teiste inimeste korrigeerimine enam ei aita iseenda jaoks.

Kriis läheb aga mööda ja mööda läheb ka igatsus Jumalale lähedal olla. Jumal aitas, järelikult tal on minust lõpuni hea meel. Ja ma võin teha, mida tahan, elada, kuidas tahan ja keegi ei tohi mulle midagi ütelda. Et oleme täpselt kui Iisraeli rahvas, nii kui saame pisut tugevamaks, unustame elava osaduse.

Postituses Karistus ja armastus kirjutasin ka sellest, et Jumal noomib vaid neid, kes tema lapsed on. Sohilastega pole tal asja, need võivad iseeneses ilutseda nii kaua ja nii palju kui tahavad. Ühel päeval põletab tuli nad lihtsalt ära. Aga Jumala lapsed peavad kurjal päeval olema valmis taluma igat sorti vapustusi, neil pea olema väga eriline ettevalmistus, nemad peavad saama tulekuumust juba õppustel, et lahingus kerge oleks.

Aga ei ole see tulekuumus kerge kellelegi. Oleme harjunud selle lodeva armu ja rõõmsa kristliku elu õpetusega nii ära, et teame eksimatult, et Jumala ainus plaan siin elus on see, et meil kõigil kõik hästi oleks. Kui nüüd Jumal tahakski meid edasi viia, anda oma väge, siis Ta ei saaks.

Miks mitte? Sest me ei taha võtta vastu nõtrust oma ellu, see oleks liiga piinlik. Sest liiga kaua oleme kogu oma vara kulutanud välise fassaadi värvimiseks ja ilustamiseks. Tundub totrusena nüüd see lammutada ja lasta teistel näha neid surnuluid, mis võõbatud seina taga on. Ja kui Jumal kellelegi ikka su surnuluid näitab ja tema sulle nendest räägib, siis on see inimene paha. Jumal ju tahab, et ma ennast kogu aeg hästi tunneksin. See inimene on saatanast!

Muide, identne oli ka variseride reaktsioon Jeesusele, kes nende religioosset vaimsust ja tegelikku olukorda paljastada püüdis. Te olete sohilapsed, ütles ta neile. Jumal ei saa teid nõrgestada, te olete ISEENESES liiga tugevad. Ja sarnaselt tänapäevastele õnnistuste spetsialistidele igatsesid ka need Jeesuseaegsed spetsialistid Jumala väge. Kuule, Jeesus, ütle, kust sina selle said, me tahaks endale ka. Kõik muu on meil hästi paigas. Me oleme Aabrahami lapsed (a la oleme ju päästetud, seega on KÕIK muidu korras).

Kuidas saaksidki need võõbatud hauad puhtaks, kui Jeesuse valgust sinna sisse ei lasta?! Kuidas muidu, kui vaid väga sügavalt Jumala ees otsides, et tema näitaks väljapääsuteed. Peame üliausalt suutma tegeleda kolme asjaga oma elus 1) kui palju on teised mulle haiget teinud 2) kui palju olen mina teistele haiget teinud ja siis 3) näha kõige selle peale Jumala armu katet ja võtta vastu nii tema armastus kui andestus. Siis saab nii arm kui vägi me ellu voolata. Ja siis pole enam kiusatustki ennast teistest paremaks pidada ega vajadustki, et minu vajadusi või läbielamisi kuidagi erilisemaks peetaks, kui teiste omi. Aga kogu see protsess nõrgestab põhjalikult ja alandab lõplikult, kui vaid Kristusele kõiges lootma pead.

Ja see on vajalik, sest et ei toimi see Jumalariik tavaarusaamade järgi. See on üks inside outside, upside down kingdom, where you lose to gain and you die to live, laulab üks mu viimase aja lemmikuid Misty Edwards (nt album Fling Wide). Maailm elab printsiibi järgi: No 2 can't win! Jumal elab ses mõttes muinasjutumaailmas, et mitte üksnes no 2 (Jaakob vs Eesav) vaid ka no 3 (loll Ivan või Tuhkatriinu) on võitjad. Mida nõrgem, seda parem. Hõõguvat tahti ei kustuta ta ära ja rudjutud pilliroogu ei murra ta katki.

Ei inimese loomupärane tugevus (ta on nii andekas, pole ime, et Jumal teda edasi viib nii võimsalt) ega loomupärane või muu nõrkus (mul on mingi ületamatu puue; elu on mulle liiga karm olnud; ma olen liiga patune) saa meid lahutada Jumala armastusest. Sest tema armastus ja tema vägi ei sõltu absoluutselt mitte meie väärt või vääritu olemisest, vaid pigem sellest, kui nõrgaks tahame Jumala ja teiste ees saada. Kui suur on sul janu elava Jumala järgi? Kui suur on sul igatsus loobuda omatehtud jumalateenistusest ja siseneda Jumala poolt pakutavasse täiusesse?

Sojuzmultfilm näitas kunagi tihti üht piiblilugu, mil nimeks Kingitus kõige nõrgemale. See oli lugu loomade kuningast, kes oli väga nördinud, kui telekast nägi, kuidas jänkupoisile kogu aeg liiga tehti ja ta pidi oma elu eest värisema ja põgenema. Kuninga lahendus ei ole aga see, et ta läheb ja need kurjamid lõhki rebib ja seega neile vaid füüsiliselt kätte maksab. Oo ei. Kuningas on kavalam, ta tahab paljastada nende kurjamite südame. Seega saadab ta metsarahva sekka ülisuure postipaki, mille adressaadiks on "kõige nõrgem".

Kurjamid mõnitavad ja ahistavad postiljon Rähni nii kuis oskavad, kui see neilt pärib, kas nad ehk kõige nõrgemad pole. Kiusamine kestab täpselt nii kaua, kuni saadakse teada, et kõige nõrgemale on KINGITUS. Siis on vaja kõigil tõestada, et just tema on kõige nõrgem. Ja vägevaim nõrgim saabki au kast lahti kangutada (jällegi lõvi kaval plaan, kuidas oleks jänku selle lahtigi saanud muidu?!). Kastist hüppab välja lõvi ise. Kõik mõistavad hetkega, et kuningas on iseennast varjatult oma alamate hulka saatnud. Ning taganevad ja värisevad. Jänkupoiss, olles kogenud, et tema nõtrus on hoopis tugevuseks saanud, võib nüüd uhkelt lõvi ees sammuda ja ta ei pea enam kunagi mitte kedagi kartma.

Nimetasin seda piiblilooks selle pärast, et sarnaselt lõvile tuli ka Jeesus vaid kõige nõrgemate jaoks. Ja kui tugevad praegu veel nõrkadele liiga teevad ükskõik siis, mis sildi all ja milliste institutsioonide raames, siis pole sellest lõppkokkuvõttes midagi. Lõvi vaatab küll praegu veel seda ülekohut kõrvalt pealt, olles masendunud ning nördinud, kuid ühel päeval tuleb ta tagasi ja seab asjad korda. Ta pole juba praegu enam ei beebi sõimes ega murtud mees ristil vaid Elav Issand (vt Ilm 1:14) Ja sellepärast on meil igaühel vaja hoolega valvata, et me ühes või teises olukorras ei osutu selliseks tugevaks kurjamiks, kes nõrkade kingitust (õigemini selle imposantset pakendit, mitte sisu) endale igatseb.

See, mida Jumal pakub, on armastuse osadus. Ühe poole tingimusteta armastus teise poole vastu, mis eeldab vaid seda, et me teisele poolele end tingimusteta üle anname ja teda usaldame. Siis saab nõtrus, ka loomupärane, meie tugevuseks. Riskantne on jänkupoisil lõvi usladada, aga ta teeb seda taibates, et ega dzhunglis ellujäämiseks ja oma reaalse elukvaliteedi parandamiseks tal suurt muid valikuid ei ole ka.

See on siis nõtrade valik. Nende valik, kelle kohta arvatakse, et ju religioon üldse nendesamade poolt välja mõeldud ongi. Loomupäraselt tugevad peavad enne aru saama, et nendegi jalad on vaid savist ja nad on Looja Jumala ees kui astjad potissepa käes, kes otsustab, millise kuju järgmine savitükk saab. Ja ikkagi ootab Issand me armastust, igatsust, andumust. Jääb kõrgeks, et meie peale halastada. Kõigele vaatamata.