Kas sellepärast, et
...oled palunud patuse palve ja Jeesuse südamesse võtnud
...käid usinalt kirikus
...annad endast parima, et vaimulike distsipliine järgida
...maksad Jumala elektriarveid (st annetad lahkesti)
...oled hea inimene ja ei tee kellelegi kurja
Ma väidan täna, et ükski neist põhjendustest ei ava taevaust. Ka mitte see esimene, nö vabakiriku suur ja lai värav, mille peale me loodame. Mäletan, et kunagi päris alguses, kui Jumala asjad olid veel ehedad, tegin piiblitundi päästmisest. Mind hämmastas tookord, et ma ei leidnud sellist meile nii tavapärast patuse palvet evangeeliumitest. Hoopis teistmoodi tulid inimesed Jeesuse juurde. Ja mõned neist, kes väga tulla tahtsid, saadeti tagasi.
Võtame näiteks selle rikka noore mehe. Ta tuleb ja küsib, et mis ma pean tegema? Pea käsud, vastab Jeesus. Tehtud! Vastab noormees. No siis mine müü oma vara ja jaga vaestele! Annab Jeesus nõu edasi. Noormees saab kurvaks, sest tal on palju vara, ja läheb minema. Kujutlegem seda lugu ette tänapäeval. Kujutlegem, et meil on üks väga jõukas noormees, kes oma hinge eest muretseb. Küsimus on sama: Mida ma pean tegema? Vastus: loe patuse palve ja siis tule hakka kirikus käima ja tasapisi annetama (see ei võta ju tükki Sul küljest?!) Ja meie oleksime rõõmsad (näed, jälle sai üks päästetud ja ristitud) ja ka noormees oleks rõõmus—polnudki midagi hullu. Elu võib samamoodi edasi minna, aga nüüd on ka pilet taevasse taskus!
Sarnaseid näiteid on Piiblis veel, kuidas Jeesus inimesi lausa ära ajas. Näiteks see, kui ta ütleb neile otse, et sa ei kõlba Jumala riigile, kui sa kõike ei anna ära, mis sul on ja oma surnuid matta tahad. Ilmselt oli Jeesusele olulisem mitte tema järgijate arv, vaid see, et kõik, kes järgisid, oleksid ka teadlikud oma olukorrast. Et mitte ükski neist ei elaks illusioonides, valelootusi hellitades.
Taevariik on pärli sarnane, mille ostmiseks kaupmees kõik ära müüs (ja jättis endale, mitte ei müünud edasi), taevariik on ka põllusse peidetud varanduse sarnane, mille saamiseks keegi, kes selle leidis, kõik ära müüs ja selle põllu ostis. KÕIK anti ära, et Kristust kasuks saada. Ju oli mäng küünlaid väärt... Aga kuidas on meiega?
Vana Testamendi oleme juba ammu „ahju ajanud“... ah, Vana seadus, seda ei peagi lugema. Kui, siis Psalm 23 ehk ja mõned ilusamad psalmid veel. Ja muidugi need kohad, kus kellelegi tõotatakse kordaminekut. Neid loeme innukalt ja rakendame oma ellu, uurimata konteksti, kus need sõnad öeldud on ja mille peale seda öeldi.
Kuid Uue Testamendiga on pea samamoodi. Võtame välja just need kõige armsamad kirjakohad ja kuulutame innukalt: „Kõik on valmis, võta vastu.“ Ja unustame ära, et selleks, et üldse vastu võtma saaks hakata, tuleb enne kõigest loobuda. Muidu ei mahu Jeesus meie südamesse. Ei mahu, kui süda kõike muud täis on. Kui vaadata nt tähendamissõna külvajast, siis võib vastu väita, et mahub küll, kuid püsima ei jää. Mis teeb lõpuks sama välja. Just selle pärast tuli Ristija Johannes Jeesuse eel, et südameid valmistada ja Issanda teed tasandada tema eel.
Küsimus, mis mind eilsest õhtust „piinab“, on: Miks ei ole Jeesus piisav meie jaoks? Miks on vaja elava veega kaevu kõrvale kaevata oma pragulisi kaevusid, mis vett ei pea? Miks on vaja otsida väljastpoolt? Miks inimesele, kes on väga lähedalt näinud Jumala tegusid ja väga sügavalt uurinud Jumala tõdesid, miks Jeesus ei ole talle piisav? Miks on vaja sinna kõrvale veel ühtsuguseid ja teistsuguseid väljakutseid? Kui olen KÕIK andnud, siis saan ju rohkem tagasi. Või ei anna ma kõike, kuid sellegipoolest ikka loodan ma olla „nende hulgas“, kui pühad koos kõik marsivad... Mis alusel siis? Ja mis on mul Jumalaga asja igavikus, kui ma siiani pole osanud Temast rõõmu tunda? See lõputu ülistuskoor saab ju väga igav olema, kui mul siiamaani Jumala ülistusega osa ei ole.
Ma kirjutan seda ka endale oma söömishäirete valguses. Need ei pea olema ju muud väljakutsed, mis meie südame olukorda paljastavad. See võib olla mistahes asi, mis võtab aega, energiat, midagi, mille kaudu me püüame teenida ära teiste heakskiitu, kogeda iseenda väärtust ja leida mõtet oma eksistentsile. Vanas laulikus ja võidulauludes on mitmeid laule, kus sõnum on selline, et oleks vaid Jeesus, kõik muu on tühine. Wilcoxi traktaadis "Mett Kaljust" ütleb ta, "kui oled näinud Kristust, ei hooli sa tuhandetest maailmadest temata".
Et ju see ongi see põhiküsimus: kui täna su ümbert kõik võetaks, siis kas saaksid öelda südamest ja ilma kibeduseta: "Issand on andnud, Issand on võtnud. Tema nimi olgu kiidetud!" Teine küsimus, millest annab ilmselt kergemini mööda minna, on see: "kas Jeesus on Sulle kõigeks kõiges, kellekski, kelle pärast kõik muu pühkmeiks arvata?" Aidaku need küsimused meid ausalt ja tõsimeeli ennast Jumala ees "läbi katsuda", kas me oleme veel usus või juba oma kindlalt aluselt maha libisenud? Jeesuski kahtleb, kas ta üldse maa pealt usku leiab, kui ta tagasi tuleb. Mingisugust usku millessegi (inimeste headusesse, Jumala odavasse armu jne jne) leiab kindlasti, aga ju Jeesus mõtles ikka seda usku, mida ta ise kuulutas. Ja sellega on meil küll nagu kitsas käes...
Jumala arm, mida ta Jeesuse kaudu tasuta pakub, on kallis ja hinnaline. See on Jumala Talle veatu ja püha veri, mis voolas Kolgatal Sinu ja minu pattude eest. Sikkude ja tallede veri ei suutnud tuua pikemaajalist lahendust inimese patu probleemile. Ometi oli neid ohvreid vaja, et Jumal oma pühaduses neid, kes teda teenisid, ära ei neelaks. Jeesuse kui Veatu Talle püha veri on lõplik ohver, mis patu probleemi lahendas. ja mitte ainult. Ta äratati surnuist ja istub Ausuure parmeal käel. Ning palvetab meie eest. (Heebrea kiri)
Kui seda ohvrit aga pühaks ei peeta, eriti nende poolt, kes korra olid valgustatud ja siis ära pöördusid, siis ei jää mingit ohvrit enam üle pattude eest, vaid üks kohtu ootamine. Kuidas me küll oleme suure südamerahuga osanud need tõed trivialiseerida nii iseenda kui teiste jaoks?! Mille peale me loodame?!
Tänasel sõbrapäeval kuuleme ilmselt igalt poolt, kuidas me oleme Jumala sõbrad nagu Aabraham, või Taavet või Mooses. Ja no Jeesuse sõbrad kindlasti, ta ju isegi nimetab meid nüüd Johannese evangeeliumis sõpradeks, mitte enam orjadeks. Need on ilusad mõtted, kuid mingem täna sügavamale ja uurigem, mida see sõprus neile inimestele tähendas, kui lähedane oli nende suhe ja milliseid ohvreid ei peetud paljuks selle suhte nimel tuua.
Issand igatseb meid endaga osadusse. See oli Jeesuse ohvrisurma mõte. Ta palus Isalt rahvaid ja Isa tahab need talle anda. Jeesus tahab KÕIKI inimesi enda jurde tõmmata. Kus oleme aga meie ja millega tegeleme, millest rõõmustume? Meie, kes oleme Tema ainsad ihuliikmed siin maa peal. ja kuigi ta võiks tegutseda puhtalt ilma meieta, on tema seda otsustanud teha meie kaudu. Praegu veel. Praegu, kui on veel armuaeg. Kui Jeesus tagasi tuleb, siis kuulutab ta juba ilma meieta ning iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab tema ülemvõimu. Siis on juba hilja pöörduda ja mõtlema hakata, et oot, kuidas ma nüüd ikka elama peaksin kõigi nende tõotuste valgel, mida Jumal mulle nii ülevoolavalt andnud on?
Täna on veel armuaeg. Vaata, nüüd on hästi soodus aeg. Tulgem osadusse, tulgem ja maitskem, et Issand on hea. Maitsmine on midagi hoopis muud, kui vaid kuiv teoretiseering ja mõtteharjutus. See hõlmab kõiki meeli, viit , kuut ja seitsetki.
Tule, Issand Jeesus! Vaim ja Pruut ütlevad: "Tule!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar