Kõige arhetüüpsem lugu maailmas on Armastuse Lugu. See, kuidas poiss ja tüdruk, mees ja naine teineteist leiavad. Esimene inimpaar ei pidanud üksteist otsima. Nad loodi teineteise jaoks. Samamoodi on Isa ette määranud, et Tema pojal saab olema Pruut, kes teda armastab kogu südamest. Pulmapidu saab teoks Ilmutuseraamatu viimastel lehekülgedel. Just seepärast on meie jaoks kõige põnevamad lood, kuidas sünnib armastus, mida selle kõige nimel tehakse ja kuidas armunud lõpuks üksteist leiavad. See lugu on inspiratsiooniks kõigile armastuslugudele meie ümber, nii raamatutes, kinolinal kui ka elus eneses.
Aga on veel üks Suur Lugu, mis on inspireerinud paljusid lugusid meie ümber. Olgu näitena toodud USA filmid Sister Act 2 (Nunnad hoos 2) või Finding Forrester (Forresteri leidmine). Ja selles Suures Loos on alati mingi meeskond, sõpruskond või klass või ka üksikisik, kes on kõigi silmis alaväärne, maha rõhutud ja halvaks pandud. Korraga tuleb nende ellu mingi olukord, kus õnnestumine ilmvõimatu tundub. Samas on neil juhtumisi kõrval keegi mentor: särasilmne treener, õpetaja või lihtsalt keegi, kes hoolib. Ta innustab neid pingutama ja üritama võimatut. Mentor on teinekord ka liigselt vali, esitades väljakutse "vaesekes(t)e" laiskusele, enesehaletsusele ja mugavusele. Siiani mutta trambitud inimese pilk naelutub kõrgustesse ning ta hakkab uskuma, et parem tulevik on võimalik ning ta asub selle nimel pingutama. Paljudele läbikukkumistele vaatamata viib järelejätmatu püsiv pingutus lõpuks sihile ja meeskond/sõpruskond/klass võidab väljakutse ja jätab ülbed, kõigi poolt favoriidiks peetud grupi seljataha. Meie nõdrad kangelased said kõigepealt suurima võidu -- võidu enese üle ja siis polnud enam raske ka välist konkurenti võita. Võit aga oli tulnud enesesalgamise hinnaga. See on rööviku liblikaks muutumise lugu. See on nisuiva hukkumise ja tärkamise lugu. Ka see on tegelikult Piibli lugu.
Seega, see võiks olla ka meie lugu... Aga millegipärast ei ole. Meile räägitakse, et kõik on valmis, tule võta vastu ja siis jää ootama... kuni taevasse saad. Sellises elus ei ole ülalmainitud väljakutset ega erutust, et kas õnnestub mul võita oma sisemine vaenlane ja võidutseda ka etteantud katsumuse üle?! Vastupidi. Kõik on olemas, oota ainult. Usaldame Jumalat -- küllap sa kõik kätte saad, kui ustavaks jääd. Vaja on vaid käia kirikus ja täita etteantud rituaale. Eriti võimekad ja tublid peaksid ka teenima, esmalt Jumalat ja siis kaasinimesi. Ja nii tehaksegi. Osa inimesi aga tüdivad. Siis on taas kaks võimalust, kas minna eemale ja otsida väljakutseid mujalt või jääda kirikusse ja püüda seal olles kuidagi oma igavust peletada. Appi tulevad igasugu tehnikad, kuidas mingit vaimulikku reaalsust või õnnistust kogeda. Teisalt aitavad igavust peletada ka arutelud mistahes teemadel, lootuses, et kui tõde on käes, siis pakub see ka minu sisemusele ülimat rahuldust. Rahuldus ja vägi aga viibivad... Miks küll ometi?
Jumal on narratiivi Jumal. Ta on lugude Jumal. Ta on oma suure loo jutustanud just lugude kaudu, kus tihti ei anta isegi hinnanguid ja lugeja peab ise mõistma, kas teguviis oli hea või mitte. Jumala lood puudutavad meid süvitsi ning sütitavad igatsusi. Meie aga oleme usutunnistuse inimesed. Meile meeldib, kui asjad on lihtsad, selged, hallatavad ning alluvad loogikale. Usutunnistuses on usk punktide kaupa üles loetud, kuid süda ei pruugi sellest süttida, kui ma ei tunne süvitsi neid lugusid, millel usutunnistuse punktid põhinevad. See on hea destillaat, kuid minu kõikide meelte haaramiseks jääb sellest ehk väheseks.
Kas pole meis ehk ka igatsust püüda Jumalat pressida "vajutatavate nuppude maailma," nagu Tozer kunagi väitis (https://armuaken.blogspot.com/2012/07/meie-aja-diagnoos.html). Taas selleks, et kõik hallatav ja kiiresti kättesaadav oleks. Seda tehes aga unustame, et meie Jumal on eelkõige Lugude Jumal ja Tema tahab oma kahte suurt lugu ilmutada meie igaühe sees ja igaühe läbi. Jumalasuhte eesmärgiks peaks olema Jumala järjest intiimsem ja lähedasem tundmine.
Jeesus ütleb Mäejutluses, et on osa inimesi, kes agaralt on tegutsenud Tema nimel, aga keda Tema pole eladeski tundnud. See väide on ühest küljest absoluutselt vale, sest Jeesus Jumalana tunneb ju läbinisti igat viimset inimest, kelle ta on loonud. Ometi nii ta ütleb. Järelikult peab olema mingi teine Jumala tundmise tasand, mida Jeesus oma lunastatud rahvaga suhestudes igatseb. Ja igatseb niivõrd, et lükkab välja need, kes sellesse sisenenud pole. Vaimulik töö, isegi kui seal on vägi, ei ole piisav. Rääkimata sellest, kui väge üldse ei ole...
Kui vaatame Piibli tegelasi, siis näeme kahte asja. Esiteks, Jumala valikud on pigem nõdrad. Just nende nõtrade valikute kaudu tahab ja saab Jumal oma au ilmutada. Iisraeli rahva esiemadeks on kolm viljatut naist. Hesekielis räägib Jumal, kuidas Ta kaks õde (Juuda ja Iisraeli) vereloigust päästis ja nad endale ilusaks kasvatas. Jeesuse jüngrid olid nõdrad kalamehed. Usukangelased Hb 11 said nõtruses tugevaks... jne. Teiseks näeme, et kõik need, kes Jumalale meelepärased olid, võitlesid Jumalaga. Nad said mingi tõotuse või ülesande ning hakkasid seejärel oma elusid selle valgel elama. Jumal ootas, et nad temaga "rinda pistaksid" ja teame, et näiteks esiisa Jaakob tegi seda kõige otsesemalt. Jumal ootab, et me osaduses temaga uuriksime, mismoodi küll need kunagi antud suured tõotused täide võiksid minna. Jumal ootab Sinult ja minult "müttamist" Temaga, et Ta saaks meile me palvekambris näidata, kes Tema on ja kuidas Ta tahab meid juhtida.
Piibli viimastel lehekülgedel on otsatu taevase rõõmu põhjuseks see, et Talle Pruut on ennast valmis seadnud ja on riietunud peenlinasesse. Muutumine röövikust kauniks liblikaks on lõpule jõudnud. Ja see on protsess, mille Jumal meile ette on määranud, muutumise Tema Poja näo sarnaseks. Kuidas võiksime me aga selles osalised olla, kui me neid protsesse ei tähtsusta? Kui me isegi ei sisene sinna pimedasse üksildasse kookonisse ning arvame, et meil kõik juba käes on kas seepärast, et oskame peast mõnda usutunnistust või teame sügavamõttelisi nippe ja saladusi vaimumaailmast ning seda, millal üht või teist nippi kasutada.
Vaadakem enda ümber. "Maailma inimesed" igatsevad väga kasvada, nad igatsevad vabanemist oma kammitsatest. Kogudusel on ligipääs vahenditele, mis muutumise päriselt võimalikuks teevad. Selleks on uussünd, vana loomuse surm koos Jeesusega ristil ja ülestõusmine uude ellu. Selle protsessi näitlikuks sümboliks on ristimine, mis näitab, et inimene on kristlaseks saanud. Just selle protsessi kaudu saab usu läbi võimalikuks enesele suremine ja uues elus käimine.
Usun, et kui me hakkame Jumala sõnast aru saama ja seda kalliks pidades järgima, siis kaob usuelust ka igavus. Siis poleks ka vaja asendustegevusi, et usuelu veidigi põnevam oleks. Elu koos Jumalaga, kus Tema juhib ja suunab, julgustab ja korrigeerib, on kõige põnevam elu üldse. Sest me tunnetame siis sügavuti, et oleme osa Tema suurest loost.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar