Pöördumine moodsal viisil

Mu poeg sai n.ö päästetud. Eelmise laupäeva õhtul. Teda oli puudutanud ühe naise tunnistus, kes 20 aastat tagasi kristusekeskses kodus ja koguduses üles kasvanuna väsis õigesti elamisest ning pöördus narko, alkoholi ja pidude poole. Kuid palvetav ema ei loobunud tütrest ka siis, kui isa ta välja viskas ja tütar narkodiilerite hotellis elas, vaid ema palvetas üle lootuse lootuses ja tütar sai tänu Jeesusele sealt välja ning võib täna olla õnnelikus abielus ja teenida Jumalat. Laps kuulas seda ja see tunnistus puudutas teda südamepõhjani. Õhinal helistas poeg õhtul mulle ja teatas, et oli vastu võtnud "Jumala igavese elu anni".  Ta oli naise tunnistuse ajal kogenud Jumala ligiolu ja mõistnud, et oma hiljutistele kahtlustele vaatamata on Jumal siiski olemas. Veidi hiljem helistas taas ja teatas, et kuna tema on nii palju armastust kogenud, siis tahab ta armastust edasi jagada... seega, kas me palun võtaksime kutsika? Küsisin temalt siis, et mida ta täpselt vastu võttis--- "Igavese elu," oli vastus. Mina küsisin vastu, et "Aga Jeesus?"-- "see oli ka seal kuskil täitsa olemas," vastas vastpöördunu. Küsisin veel, et mida ta koges. "Kergendust (Relief)", oli vastus.

Kuna tema vähene seos Jeesusega mulle rahu ei andnud, püüdsin omalt poolt puuduvat kuidagimoodi tasa teha. Eile ta siis ütleski, et kuule, selleks et seda Jumala andi vastu võtta, pidi ju mingi päästepalve ka lugema. Ja seal oli Jeesus täitsa olemas. Nii et selle aspektiga on korras ja mis sa, mamps, muretsed. Ta isegi tsiteeris seda palutud palvet: "Jesus, I receive you as my Lord and Saviour". Ütlesin see peale, et ega järele ütlemisest üksi pole lugu, nüüd pead sa laskma Jeesusel ka olla oma päästja ja ülemus. Selle peale vaatas ta mind sellise pilguga, et no mis sa, vanainimene, üldse tead. Olen kutsunud teda koos palvetama ja ülistama--keeldub. Eile kutsusin üles lugema Piiblit (alustame Markuse evangeeliumist; see selline kiire ja lihtsam) ja seda siis arutama--pole huvitav. Samas ütleb, et ta palvetab küll omaette ja Jeesusele sellest ju piisab. Jah, teoloogiliselt on see viimane väide ju õigegi.

See ei ole esimene kord tema jaoks päästepalvet paluda, kuid tol korral oli muutus tõesti nähtav. Esimest korda tegi ta seda 3,5 aastasena maal saunas. Ta oli just kuulnud lastejutlust, kuidas keegi väike laps oli küsinud, et kui ta morssi joob, kas Jeesus peab siis südamest eest ära minema. Kui saunas kuumus südame põksuma pani, küsis ta, kas see ongi süda, kus on Jeesus. Ma vastasin, et ma ei tea, kas sa oled Jeesuse oma südamesse vastu võtnud. Ta ütles, et ei ole, aga et ta võib seda kohe ise teha. Ja tegigi. Ja siis mõtles paar hetke ja ütles: "Tuligi!" Ja pärast sauna istus ta ca 15 min liikumatult saunalinasse mässitult--ime juba iseenesest, sest kõigil eelnevatel kordadel pidi vanaema teda mööda tuba taga ajama. Lasteaias rääkis ta kõigile Jeesusest, nii et kasvatajad teda keelasid. Ja kasvatajad rääkisid veidi aega pärast saunakogemust, et nüüd on tal selline periood, kus ta kõige eest vabandust palub. Samasse aega jääb ka see, kui ta mind veebi vahendusel ülistamas nägi, küsis ta, kas ta tohib ka minuga ülistada. Vastasin jaatavalt ja ta istus põrandale, pani silmad kinni ja käed risti. Mõne minuti pärast hüppas püsti ja suundus teise tuppa, öeldes: "ma lähen nüüd multikaid vaatama. Aga ma kallistan Jeesust rohkem kui emmet!" Järgmisel päeval lasteaiast tulles ütles ta, et paneme jälle arvutis "selle Jeesuse asja peale, siis mul tuleb jälle selline tunne, et ma kallistan Jeesust rohkem kui emmet". Alles siis jõudis talle kohale, et miskit on seal öeldus valesti, sest kuidas üldse saab kellestki rohkem hoolida kui emmest.

Käitumises ega suhtumises ma seekord mingeid muudatusi ei ole märganud, kui, siis vaid seda, et noormees on muutunud veel pretensioonikamaks ja veel sõltuvamaks oma arvutist ning pokemonidest. Kuna ta oli vahepeal maal töötades raha teeninud (ja selle raha olime kokku leppinud, et ta võib kulutada enda peale), siis polnud mul ka põhjust uute vidinate ostmisest keelduda.  Samuti peab ta naljakaks ja lõbusaks Kristuse vastaseid "nalju". Kuid positiivsena võib välja tuua, et kindlasti on tugevnenud tema identiteet kogudusega seoses. Usun, et ta teeks õhinal kaasa, kui keegi talle mingi teenimisvõimaluse peaks pakkuma. Lisaks on uued sõbrad nii siin kui sealpool ookeani, kellest ta tõesti väga hoolib ja nendega osaduses olla tahab.

Eks ma olen nõutu. Ja kindlasti palvetan edasi. Ja usun üle lootuse lootuses, et mu laps (taas)kord Jeesuse ja tema armastuse ära tunneb. Aga kõigil vastpöördunutel ei ole kodus teoloogilise magistrikraadiga palvetavaid vanemaid. Kuidas nemad küll oma eluga toime peaksid tulema?! Me oleme nii vaimustuses sellest, kui keegi "patuse palve" järele ütleb, et me ei taipa küsidagi, et mis siis nendega juhtus. Või kas üldse juhtus või mida nad nüüd usuvad. Mu poeg teadis öelda, et ükski patt ega tegu pole Jumalale andestamiseks liiga suur. Jällegi ju teoloogiliselt õige, aga kui see muutub õigustuseks elada oma elu tehes ükskõik mida, sest Jumal andestab lõpuks niikuinii, siis...?!

Juba pea 30 aastat tagasi värske pöördununa tahtsin teha noortekoosolekul piiblitundi päästmisest ja lugesin õhinal evangeeliume. Sellist nelja punkti jaatamise kaudu Jeesuse juurde tulekut ma sealt ei leidnud. Jeesus ütleb tulla tahtjatele igasugu "inetuid" asju, mis pigem neid kahtlema panevad, kas nad üldse sellise Jeesusega tegemist teha tahavad. Ja Johannese evangeeliumis saadab nad päris minema, kui kõne kõvaduse üle nurisema hakatakse. Jagasin kellelegi hiljuti, et selleks ajaks, kui mina kirikusse jõudsin, oli mu esimene pastor teinud juba mitu raksu leerikursusi (tolleaegne "alfa") ja oh imet, inimesed võtsid pakutu rõõmuga vastu, kuid ei jäänud püsima. Pastor oli sellest väga häiritud ja pidas oma evangeelset tööd läbikukkunuks, lähtudes kirjakohast, et nüüd on nende inimeste viimane lugu läinud pahemaks kui esimene. Seega, meie leerikoolis kinnitas ta korduvalt, et kui terve elu pikkust pühendumisotsust teha ei taha, siis ära parem tule. Ja et Jumal tahab sind tervenisti ja sinu oma elu saab otsa, sest tema võtab üle. Ja tõesti, kui suurte sisemiste võitluste lõpus pöördusin, oli elumuutus radikaalne. Tean, millest loobusin ja mida vastu sain. Ma kardan, et minu laps ei tea. Ta teab, et sai igavese elu ja on nüüd rõõmus, et ei pea põrgusse minema. "Ja Jeesus on ka seal kuskil olemas". Ons Jeesus muutunud? Või oleme muutunud meie ja Jeesus on ikka seesama eile, täna ja igavesti?

Oh Issand! Ilmuta oma väge ja kirkust oma rahva hulgas! Las Sinu kartus täita me südamed. Ava me silmad ja kõrvad, et me näeksime Sind ja kuuleksime, mida Sa meile räägid! Sest ilma Sinuta, Sinu ligioluta, Sinu väeta ei suuda me midagi teha.

Tule, Issand Jeesus, ja ilmuta oma au!!! 

Jeremija 3/52. Põlatud armastus

Jeremija 3. peatükk

Nii nagu Iisrael oli kihlatud Jumalale, on Kogudus Jeesuse kihlatud pruut. Selline kõnekujund eeldab lepingulist suhet, mille tagajärjel peaks kujunema väga sügav vaimne ja hingeline side, tihe läbikäimine ja üksteisega arvestamine. Eelkõige eeldab see aga ustavust, kõigi teiste intiimsuhete hülgamist ja pühendumist oma Kallimale. Paraku, nii nagu inimsuhetes võidakse lahku kasvada ja teineteist iseenesest mõistetavaks hakata pidama, toimus midagi sarnast ka Iisraeli rahva suhtes Jumalaga (s.20). Formaalselt tundus, et kõik on korras--Jumalat peeti ikka Isaks ja parimaks sõbraks, kuigi inimsüda oli sellest lepingust ammu lahkunud ja käis oma teedel (s.5). Siiski, Jumal jääb ustavaks ja eeldab inimestelt selle kahepoolse lepingu täitmist (s.6-7).

Teine suur ja tõsine teema selles peatükis minu jaoks on "teesklemisi pöördumine" (s10), mis võib juhtuda siis, kui me teame kõike ja räägime sellest, aga see kuidagi ei jõua südamesse. Oleme enese jaoks kindlaks ja selgeks teinud, mida tähendab Jumalat teenida, mida tähendab meelt parandada jne, ning käime oma usus. Jumala hinnang olukorrale võib kardinaalselt erineda--sa ei tunne oma süüd, vähe sellest, sa teed kurja edasi, sest arvad, et "mis see siis ikka nii väga on!?" Kuidas on see võimalik?-- Väga lihtne... Sa ei KUULE, mida Jumal tegelikult räägib (minu häält ei ole te kuulnud, s13 ja s25), sa ei veeda aega tema sõnas ega palves teda otsides.

Jumala kavatsused meie ning me maa ja rahva suhtes on parimad-- Küll tahaksin anda sulle parima pärisosa rahvaste (paganate) keskel! (s19)-- kuid inimestena takistame seda oma teguviisidega. Eriti oluline on, et rahvas, kellele on pandud Tema nimi, elaks Jumalale ustavalt. Jumal ei saa/taha oma ebajumalaid teenivat rahvast õnnistada, sest sellise rahva heaolu heidaks varju ka Jumalale, kellega teda samastatakse. Lisaks sellele roojastub maa inimeste patu tõttu (s2) ning Jumala tõotused ei saa täituda (s3). Seega on ainsaks lahenduseks südamest pöördumine, et Jumal saaks taastada oma õnnistuse ning tervendada maa (s21-22).

Suur Jumal, me täname sind, et oled meid nõnda armastanud, et oled oma Poja Jeesuse andnud ristisurma meie eest.  Ilmuta meile oma vägevust ning armastust meie vastu ja Su igatsust meie suhtes. Anna armu veeta aega palves ja Sõna lugemises, kuulda Sinu häält. Aita meil oma südameid läbi katsuda ja ilmuta meile kõik meie ebajumalad. Anna armu need hüljata ning vaid Sulle elada. Meie ei taha enam käia oma kurja südame kanguse järgi (s17). Anna armu, et me meeleparandus oleks siiras ja mitte teesklemisi (s10). Anna tunda, et me eludel on tähendus, et iga samm, mida astume, maksab Sinu ees. Juhi meid ja suuna meid, me tahame südamest Sinu poole pöörduda. Tänu Sulle, et Sa oled armuline ega pea viha igavesti (s12).

Issand, Sa näed ka kõiki neid intriige, mis me riigis on viimastel päevadel lahti pääsenud. Patt on me rahva hinge löönud ravimatud haavad, vaid Sina, Issand, saad meid tervendada! Taas me palume oma valitsejate eest, ilmuta neile oma auhiilgust, anna arusaamist, et Taevas valitseb. Pööra meie rahva teenrite südamed Sinu poole, Issand! Riku ära kuradi töö me rahva (juhtide) hulgas. Kaitse ja varja meid oma tiibade varju all! Tänu Sulle, Issand, Sinu igavese armastuse eest! 

Palveteemad:
1) Jumal tooks palvevaimu oma kogudusse ning kasvataks igatsust (nälga ja janu) isikliku osaduse järele;
2) ühe (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
3) Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
4) Jumal ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.

************
Käesolev postitus on 3. osa 52-päevasest seeriast Jeremija raamatu põhjal, kus igal päeval loetakse järjest üks peatükk, mõtiskletakse pisut loetud Sõna üle ning palvetatakse maa ja rahva pärast. Postitused on järg 21-päevasele Taanieli palvele ja paastule 2015. a. riigikogu valimiste eel.

Julgustan osalejaid võtma aega Jumalale palveks ja Sõna lugemiseks mingil kindlal kellaajal, umbes üks tund päevas (või pool tundi, kui nii pikalt ei jaksa) :-). Väga soovitav on enne selle palvemõtiskluse lugemist selle päeva peatükk ise läbi lugeda ja otsida, mida Jumal sealt elavaks teeb. Kommentaarides võib seda julgesti ka teistega jagada, nagu ka muid tunnistusi ning tagasisidet.

Mida ma seal teen?!

Hommikul sai aeg maha võetud, olen pea 2 päeva päris üksi kodus ja tahtsin kiirusest ja rutiinist välja astuda ning keskeneda enesesse. Hommikul lugesin läbi Jeremija, algusest peale. Ei mäleta, et seda kunagi varem niimoodi teinud oleksin. Kõik 52 peatükki.

Mind hämmastasid seal mitmed asjad, mida varem tähele polnud pannud. Esiteks, Jeremija prohveteeris 23 aastat järjest. Ja teda ei võetud kuulda. Teiseks oli huvitav see, kuidas päris lõpuni välja oli Jumala südameigatsuseks see, et rahvas pöörduks. Vähemalt kolmel korral läbi selle raamatu "lootis" kõiketeadev Jumal, et kes teab, võib-olla nad pöörduvad, ja ma saan neile andeks anda ja ei pea tooma hävitust. Kolmandaks oli huvitav (kui nii võib öelda) see järjekindlus, millega religioosne ladvik ennast polsterdas, kuidas tülikatest prohvetitest vabaneda püüti ja vabanetigi (nt Uurija).

Mina olin oma elu ja teenistusega jõudnud sellesse punkti, kus arvasin, et ma olen kõik teada andnud, mida ma Issandalt kuulnud olen ja seega olen "puhas teie kõikide verest" nagu Paulus Efesose koguduse juhtidele ütles, kuna ta pole midagi salanud Jumala kogu nõust nende suhtes. Et vastutus on nüüd neil, kes sõna on kuulnud, vahet pole, kas nad selle vastu võtsid või mitte, käitusid selle järgi või mitte.

Hommikune lugemine pani mind selles filosoofias kahtlema. Kuni oli veel armuaeg, jagas Jermija sõnumit... Parandage meelt, muidu tuleb häving ja teid viiakse Paabelisse. Aga see kõik ei aidanud, sest rahvas oli võimetu KUULMA, mida Issand rääkis. Oma osa oli seal nö rahuprohvetitel, kes jagasid vaid rahusõnumeid ning uinutasid rahvast patule. Seetõttu olid ka kõrvadel eesnahad. Inimlikult on see isegi mõistetav, sest nad olid lähiajaloos läbi elanud nii Hiskija aegse ärkamise ja templi puhastuse kui ka assüürlaste käest pääsemine. Oli ju mõistusevastane, et seesama Jumal võiks nüüd äkki karistada... siiiamaani oli kõik ju vägagi okei olnud.

Aga osadust Jumalaga ei olnud, eriti polnud seda juhtidel ega neilsamadel kenadel rahuprohvetitel, kes rahvast eksitasid. Nad vaid varastasid üksteiselt sõnumeid. Ja tagajärjed olid kohutavad... lammutatud linn, eliit vangi viidud, tempel hävitatud, Jumala auhiilgus igaveseks pühimast paigast lahkunud...

Ka Eestimaa on hävingu ääre peal. Ärkamise ääre peal ka. Kuid karta on, et see ärkamine saab olema vaid ettevalmistus, et mõnedki inimesed taevasse saaksid. Iga päev, iga 24 tundi vähendab meie väärtuslikku aega midagi ette võtta, midagi selle heaks teha, et see ärkamine võiks olla elu ja ühiskonda muutev transformatiivne kogemus. Selle aluseks on loomulikult korportaiivne ühispalve. Ja ei ma ei räägi siin 2 korda aastas läti vendade soovitusel tehtud kampaaniat, kus 2,5 tundi kuulatakse jutlusi ja 15 min parandatakse meelt, vaid ikka selliseid Joeli raamatu vaimus nutmist ja enese välja valamist Jumala ees.

Eile kuulasin üle hulga taas Kansast ja ette sattus see pooletunnine lõik http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=GDCp_wDNYO_rP02RQ0p3FQnvU91r70VH
Täna õhtul kuulasin seda lõiku tema kontekstis koos palvete ja ülistusega (3h)http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=jJ9nJXVc0fmmU5242dY6Q1Mu3hYMDxD2 ja see justkui kinnitas mu kogemust ja tunnetust.

Allen Hood räägib seal sellest, kuidas 90ndate lõpupoole tehti 600 USA suurima koguduse pastorite hulgas uuring ja küsiti, mis on koguduse suurim vajadus. Vastus oli üle 90%l, et vaja oleks ajaloolist ärkamist. 5 aastat hiljem mindi nende pastorite kogudustesse ja 3%l oli mingisugunegi palveteenistus. Ootame ärkamist, aga seda, mis on piibellik ärkamise retsept, seda me ei kasuta. Et on suured käärid ootuste ja reaalsuse vahel ja ei taheta maksta hinda. Lootus on pigem uutel metoodikatel (ehk see kodugrupi metoodika hakkab nüüd paremini tööle), kui Jumalal ja tema abil. Jutluses on põhirõhk julgusel ja selle puudumisel. Tuuakse näiteks John Wesley, kes ütles, et mis siis, kui nad mu anglikaani kirikust välja panevad, ma jutlustan oma isa hauakivil, kuni keegi kuuleb. Ameerikaase saatis ta rändjutlustajaid, kes hobusel ringi sõitsid ja rajasid 2 kogudust päevas (seetõttu ongi metodisti kirikuid veel tänapäevalgi rohkem kui postimaju:-). Tänapäeval aga me muudkui palume "Jaabesi palvet" ja ootame isiklikke õnnistusi, samas kui meie põlvkond me ümber on hukkumas.

Lõpupoole küsib Allen, et kui Su sõnumit pole koguduses vastu võetud, siis mida sa seal veel passid?! Charles Finney olla ka jutlustanud 6 kuud mõnes koguduses ja kui vastu ei võetud, siis ta läks mujale. Arvutasin, et minagi olen 6 kuud meeleparandussõnumeid jaganud ja pastoreid palunud ning anunud, et meeleparanduspalve teenistus kogudusse võetaks. Kahjuks on see üks väheseid keelatud tegevusi meie koguduses. Igaüks peab kodus ise palvetama, on mulle vastuseks öeldud. Samas retoorika on väga hästi paigas ja kui sõnu uskuma jääda, pole usklikemaid inimesi olemaski. Samas Jeesuse tapsid ka ju need oma aja kõige usklikumad.

Seega, ma TEAN, et ma ei ole üksi üle jäänud. Ma TEAN, et Issandal on kusagil üks jääk, kes ei ole nõtkutanud põlvi baali ees. Ma TEAN, et kusagil on üks rahvas, kes TUNNEB oma Jumalat, jääb KINDLAKS ja TEGUTSEB. See on see rahvas, keda Põhja kuningas ei ole suutnud oma libekeelsusega kaasa viia (Taaniel 11:32 ja järgnevad). Ma tahan selle hulga üles otsida, ma tahan leida selle koguduse, kes tahab ja suudab Eesti tuleviku pärast südant valutada ning on valmis maksma hinna, pöördudes Issanda poole kogu südamest, mitte vaid teesklemisi (Jeremija 3:10). Meeleparanduse puudumine on ärkamise takistuseks (Jeremija 3:3, uus tõlge). Täna on veel armuaeg, mis ei kesta aga igavesti. Metoodikad ja välised lahendused tekitavad vaid frustratsiooni ja küünilisust. Ja samas ootab Issand meid kuuldekaugusesse ja jääb kõrgeks, et meie peale halastada...

Ihust ja üksikisikust

Ef 1:22 ja ta (Jumal Isa) alistas tema (Kristuse) jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, 23kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges.

See on auline salm ja tegelikult on terve peatükk auline ja väeline. Räägitakse sellest, millised rikkused on meil Kristuses. Kunagi oli vist lausa selline raamatukenegi "Temas", mis sellest peatükist rääkis. Ma ei mäleta, milline oli selle raamatu rõhuasetus, kas need õnnistused arvati olevat individuaalselt üksikisikule või rõhutati seal ka koguduse osadust. Igal juhul annab 1. peatüki lõpp ammendava vastuse. Kõik need õnnistused, millest eespool juttu on, kogu see meelevald, mis Kristusele kuulub ja mida Ta omadega jagada tahab, kuulub KOGUDUSELE, kes on tema (Kristuse) ihu.

Ilmselt on kogudus siin läinud ühiskonna nägu, sest kogudusest kui ihust me eriti tänapäeval ei kuule. Pigem ikka, et "mine kambrisse ja sule uks". Korporatiivne identiteet jääb sinna kohvilaua osadusse pigem. Seal selgub, kes on kes ja kes kellega käib.

Ma avastasin jahmatusega, et ilmselt on üles kasvanud terve põlvkond minuealisi (st 40+/-5 aastaseid), kes tunnistavadki usuelu vaid üksikisiku kontekstis. Kui öelda, et korporatiivne kriis nõuab korporatiivset lahendust ja ühispalvet, kukuvad need sõnad tühjusesse. Oma osa on siin kindlasti ka valdavalt eelmise sajandi suurel õpetajal, kes aegajalt saare pealt päälinnas õpetamas käis.

Minul pole vist au teda kuulda olnud, aga keegi, kes ta jalge ees on istunud, ütleb tema kohta nii: "Aeg-ajalt tuligi Hiiu saare pealt Tallinna mees ... ja ütles, et te pole veel seda õiget asja kätte saanud ja et otsige aga muudkui edasi. Õige asi tema esituses jäi aga ikka kaugeks ja püüdmatuks. Kas ta ise selle kätte oli saanud või mitte, jäi samuti hämaraks. Aga niipalju teadis ta küll et meie veel ei ole õieti midagi kätte saanud." Kuna me oleme kõik pärist oma "lapsepõlvest", siis unistabki nimetatud põlvkond veel tänapäeval sinilinnust, kes on kauge ja püüdmatu ning suhtub umbusklikult igaühesse, kes väidab end midagi tunnetavat. Pole ju võimalik, sest "õige asi" on kättesaamatu. Peab olema, sest nii on harjutud.

Seesama mees julgustab ka vaid Jumalaga suhtlema, kui su ellu tuleb "prügi". Põhjused on head ja üllad:
1) teisi inimesi ei tohi sina mitte oma prügiga määrida,
2) vaid Jumalale tunnistades ei saa keegi teine teada ja pole keelepeksu
3) keegi ei hakka sinu pattu sulle meenutama

Nii ongi igamehel oma Jumal ja oma jumalateenistuse viis. Ja pastor täidab vaid esindusfunktsiooni, justkui peaesineja igapühapäevasel kontsertetendusel. Kogudus saab ju endaga suurepäraselt hakkama. Mismoodi, seda me eriti ei tea ja ei tahagi teada. Ja nii võib vabalt juhtuda, et "Nii palju, kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda." Jr 11:13 Heh, no ei ole mitte midagi uut päikese all. No tõesti ei ole.

Veel ei saa ma sellest aru, et kuidas saab sellise arvamuse juurde jääda, kui innukalt ja südamega Piiblit uurida--Efesose kiri, tähendamissõna viinapuust, elavad kivi ja püha preesterkond, Kolossa kiri, Peetruse kirjad, apostlite teod, Johannese 17, jne jne, kõik need räägivad kollektiivsest identiteedist ja kollektiivsest ühtsusest. Kuidas on see võimalik, et me seda ei märka?

Seepärast võibki kantslist pigem kuulda, kuidas pastor koguduseliikmeid ärgitab Jumalale lähemale minema ja siis üksi välja minema, Jumalariigi üllast tööd tegema, kusjuures vihjatakse samuti, et "te pole õiget asja kätte saanud, pingutage veel, ikka veel ja veel!" Samas peaks ju seesama karjane ise teed näitama, mitte lambaid enda ees ajama kui Jaakob, kes naised ja lapsed Eesaviga kohtumiseks kõige ette rivistas, juhul kui peaks konfliktiks minema (ise jäi ta lemmiknaise ja tema pojaga muidugi viimaseks). Aga ega see karjanegigi koguduseta midagi suuda. Nii et siis jääbki üle vaid õhata ja loota, et "kui ükskord Kalev koju jõuab..." või kui valge laev maabub...

Tegelikult on aga KÕIK juba ju olemas, mida me vajame nii eluks kui jumalakartuseks. 2Pt 1:3Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.
Jeesus on oma vere valanud, saatnud oma Püha Vaimu meie südameisse, on valmistanud meile asemed taevas Jh 14:2, on kutsunud meid püha kutsega enne igavesi aegu 2Tm 1:9. Mis keelab meid selles täiuses elamast? Miks me ei taha neid tõotusi oma ellu ja oma koguduse ellu?

Kallid! Jumal ega Jeesus pole kunagi mõelnud, et seda tööd peaks igaüks üksi tegema. Meelevald, KUIDAS seda tööd üleüldse teha, on antud ju kogudusele, mitte üksikisikule. Ja muide, mul on selle individualistliku lähenemise vastu ka üks väga praktiline argument, mille võib muidugi kohe maha kanda kui emotsionaalse ja teoorias mittepraktiseeritava. 18 aastat tagasi saatis Jumal meie kogudusse umbes 50 vastpöördunut, kuid senised liidrid olid lahkumas teoloogilistele õpingutele. Jumal andis seega enne ärasõitu organiseerida liidrigrupi, kus 50 inimest sai jagatud viide gruppi ja igale määratud 2 grupijuhti. Nende 10 grupijuhiga tegime 1991. a augustis 6-8 tunniseid koolitusi (leerikooli materjalid Piibli põhitõdedest ja ühispalve).

Kui need grupijuhid lõpuks üksi (st suhteliselt ebastabiilse juhtimise all) kogudusse jäid, kuid oma kooskäimisi ei katkestanud, juhtus tihtipeale nii, et kui nad kokku tulid ja põlved maha panid, siis 5-10 minuti jooksul Jumal ilmutas ning kõigil oli teada, mis võitluste või läbikukkumistega keegi oli rinda pistnud eelneva nädala jooksul. Et ükski neist ilusaist kolmest punktist ei maksnud Jumala ees, kui Kristuse ihu toimis kui ihu --kui üks liige kannatab, kannatavad teised liikmed temaga koos. Ja koos saadi kõik asjad Jumala armutrooni ette viia. Ning armastus vaid kasvas ja koos saadi üle mistahes raskustest.

Kujutagem ette, mida selline osadus tänapäeval praktiliselt tähendaks? Seda, et me elaksime üksteisega lähestikku, kannaksime üksteise koormaid ja ei pahanduks üksteise peale. Samuti ei kapseldutaks ega põgenetaks üksteise eest, vaid jagataks seda, mis on südamel ja ei kardetaks ka halvakspanu ega tõrjumist, kui see, millega mina võitlen, nii "auline" pole, kui olla võiks. Jumal ju teab, millised "murtud" inimesed me oleme. Probleem on selles, et meie veel ei tea, või ei taha seda teada, meelsamini oleksime kui jaanalinnud, kes ebameeldivuste puhul pea liiva alla peidavad. (vrdl Iiob 39:13-17). Nii võib, aga see pole eriti tark ega viljakas toimlemisviis.

Kui oleksime üksteise vastu ausad ja julgeksime tunnistada üksteisele oma läbikukkumisi ja tõelisi võitlusi, saaksime üsna pea aimu ka sellest, milline meie oma süda on (nõustuksime Jeremijaga, et see on kaval, kuri ja ravimatu Jr 17:9) ning seetõttu suudaksime kohtumõistmiseta kanda ka mistahes teise inimese mistahes suurt pattu--risti alla, kus on tema koht. Ja kogeda andestust ning ühtsust Vaimus.

Miks küll püüame üksteisele muljet jätta, et see usuelu on kui lust ja lillepidu ning mis peaasi, "Hakuna Matata" (No worries, Lion King). Kui see sinu elus tõesti nii on, siis ilmselt elad omatehtud reaalsuses. Piibel tõotab ju oma järgijatele pigem kannatusi ja raskusi, 2Kr 4:9 , kuid vaid Kristuse nime pärast kannatades hingab sinu peal kirkuse Vaim 1Pt 4:14, ei mitte siis, kui omaenese rumaluse pärast kannatad. Me ei tohi elada enesepiisavuses, justkui oleks Jumal meile kõik juba kätte andnud (nii ojektiivselt kui subjektiivselt), kui me usklikuks saime. Sest seda ta ju ei teinud (vähemalt ei suutnud me kõike kohe rakendada ning peame kasvama). Ta tahab anda armu armu peale ja see arm on igal hommikul uus.

Oo, tõuse, kogudus! Vabane mürkidest, mida sinusse pumbatakse. Vabane õpetustest, mis püüavad liikmeid üksteisest lahutada ega toeta ihu ühtsust. Mõista ära oma potentsiaal Kristuse ihuna, jumaliku täiusena, kes KÕIK KÕIGES täidab. Mõista ära see osadus, millega su peigmees sind armastab. Ta tahab oma liikmeid koguda kui kanaema poegi. Ära puikle talle enam vastu, sest aeg on otsa saamas. Tema sõna maksab rohkem kui sinu oma. Ta tahab koguda kõik pillutatud ja nad rahusidemega ühendada. Et kogudus võiks tõusta ja olla oma peigmehe vääriline, viljakas ja auline, rüütatud valgeisse riideisse.