Katkend raamatust:

Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".

Tõlkinud Kõrberoos UY.

I osa VI alapeatükk

Käsk rõõmustada

Kui peame Jeesust ilusaks, tunneme Temast sügavat rõõmu. [1]

Teades ilu ja naudingu jõudu, andis Jumal meile käsu Temast rõõmu tunda:

Olgu sul rõõm Issandast . . . (Psalm 37:4)

Piibel käsib meil Jumalast rõõmu tunda korduvalt, nii et rõõmustamine ei ole vabatahtlik, kuigi see võib olla üks enim tähelepanuta jäetud käske. Selle käsu iroonia seisneb selles, et me ei saa seda täita tegutsemise kaudu. Me saame seda käsku täita ainult siis, kui naudime Jumalat sügavuti. Jumal ei taha lihtsalt, et me Temale alluksime; Ta tahab, et me Temast rõõmu tunneksime.

Me ei saa Jumalale meeldida, kui me Temast rõõmu ei tunne.

Inimesed püüavad Jumalale kuuletuda või Teda otsida mitmel põhjusel, kuid Jumal otsib inimesi, kes Temast rõõmu tunnevad. Ta tahab inimesi, kes naudivad Teda, nagu Tema tunneb suurt naudingut oma rahvast.^{^[2]}

Jüngriks olemine peab tooma naudingulist rõõmu.

Paljud inimesed on Jumalale tänulikud selle eest, mida Ta nende heaks on teinud, kuid nad ei tunne Temast rõõmu. Mina olen ka ülimalt tänulik inimestele, kes iga nädal mu prügi ära veavad. Samas ma ei tunne nende suhtes naudingut. Tegelikult ma isegi ei tunne neid inimesi. Minu tänulikkus prügikastide eest on väga tõeline ja siiras, kuid see pole rõõm.

Kas me kujundame kogudust nii, et see juhiks inimesi Jumalast rõõmu tundma? Kas me aitame inimestel tunda rõõmu Issandast või lihtsalt teenime Teda?

Rõõm ilma hukkamõistuta

Me ei tohiks lubada, et käsk Jumalast rõõmu tunda tekitaks hukkamõistu. Hukkamõist võib tekitada kuulekust, kuid see ei saa tekitada tõelist rõõmu. Kui teil on raskusi Jumala nautimisega, ärge lugege seda käsku ja mõelge: „Ma mitte ainult ei kuuletu Jumalale täiuslikult, vaid nüüd pean ma Temast ka veel rõõmu tundma, muidu ei ole Ta minuga rahul“. Kui sa oled uuesti sündinud, tunneb Jumal sinust rõõmu selle pärast, mida Jeesus on teinud, mitte selle pärast, mida sina oled teinud.

Rõõmustamise käsus peaksime kuulma Jumala igatsust tõelise suhte järele, kus me ka tegelikult Teda naudime. Tõeline rõõm ei ole midagi, mida me sunnime end tegema. Tõeline rõõm on sügavalt nauditav. See on rahuldust pakkuv. See on virgutav. See on mõnu tekitav. Ainus viis selle käsu täitmiseks on jõuda kohta, kus me sügavalt Jumalat naudime, selle kaudu on see käsk meile naudinguks ja rõõmuks.

Käsk nautida Jumalat on Piiblis kõige enam korratav käsk.^{^[3]}

Jumal kirjeldab Piiblis korduvalt ja kirglikult oma valu inimeste pärast, kes Teda teenivad, kuid ei tunne kunagi rõõmu:

Ja need jäävad igaveseks ajaks tunnustähtedeks ja imetegudeks sinule ja su järglastele. Et sa ei ole teeninud Issandat, oma Jumalat, rõõmuga ja heast südamest . . . (5. Moosese 28:46–47)

„Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima! Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? Kuulake mind hästi, siis te saate süüa head ja kosutada ennast rammusate roogadega.“ (Jesaja 55:1–2)

„Hämmastu sellest, taevas, vabise väga, ütleb Issand. Sest mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett.“ (Jeremija 2:12–13)

Sa võid teenida Jumalat ja kuuletuda Temale, kuid Ta ei ole rahul enne, kui sa Temast tõeliselt rõõmu tunned, sest Ta tahab, et naudinguhimu, mille Tema sulle andis, oleks täielikult rahuldatud ainsas kohas, kus see olla saab: Temas. Kui sa veel ei naudi Teda, ära karda ega kohku. Oleme sündinud langenud maailma, kus me loomu poolest ei tunne Temast rõõmu, kuid Tema on meid rõõmuga „jälitanud“. Jumala suhe sinuga põhineb Tema igatsusel, mitte sinu tegevusel, ja selle tagab Tema Poja veri, mitte sinu loomupärane headus. Kui sa ei tunne rõõmu Jumalast, siis ära anna alla. Võta omaks jüngerluse protsess. Kui osaled aktiivselt jüngerluses, muudab Jumal sind ja kujundab su isusid nii, et sa tunneksid Temast rõõmu.

Jumala käsk Temast rõõmu tunda ei ole järjekordne käsk, mille eesmärk on paljastada, kuidas sa Jumala nõudeid täita ei suuda. See on kutse elada jüngrina, et saaksid kogeda Jumala tundmise võrratut naudingut.

Rõõm olla distsiplineeritud

Mõnikord peame laskma end distsiplineerida isegi siis, kui me ei tunne sellest rõõmu, kuid Jumala ilu ja sellega kaasnev rõõm Tema ilust annavad meile kütust vaimsete distsipliinide jaoks, sest vaimsed distsipliinid on praktikad, mis võimaldavad meil paremini näha Jumalat ja nautida Teda ning saada Tema sarnaseks.

Kui igatsus Jumala ilust rõõmu tunda ei ole meie vaimsete distsipliinide kütuseks, siis need lõpuks kas ebaõnnestuvad või muutuvad tühjaks harjumuseks.

Me elame suurte „liikumiste“ ajal ja kaks meie aja suurimat liikumist on „palveliikumine“ ja „ülistusliikumine.“ Et need liikumised tooksid välja seda, mida Jumal tahab, peavad need rajanema Jumala ilust rõõmustamise kontseptsioonile.

Palvetamise juures on üks saladus. See on raske töö ja sageli tundub, et vastused viibivad või tulevad viisil, kuidas me neid ei oota. Selle tulemusena võivad inimesed sageli heituda ja loobuda tasapisi oma palverütmist, kui palve taandatakse abipalumiseks.

Palvedistsipliin on väärtuslik, kuid sellest ei piisa palvete ülesõhutamiseks.

Palve on palju enamat kui Jumala kuningriigi tegevuse edendamine. Jumal andis meile palve kingitusena, sest Ta tahab meiega suhelda. Palve on vestluse kontekst, mis juhatab meid kohtuma Tema iluga. Me seostame palvetamist abipalumisega, kuid see on palve juures üks väike aspekt. Palve on võimalus otsida Issanda ilu ja selle tulemusena eksisteerib palvetamine palve enese pärast.

Meil on ka ülistusmuusikale suurem ligipääs kui ühelgi põlvkonnal ajaloos ja see on suur kingitus, kui see juhib meid Jumalast rõõmu tundma. Kui aga ülistusest saab kogemus, mis ravib meie emotsioone, leevendab ärevust ja parandab enesetunnet, ei ole see enam ülistus. Siis on see muusikateraapia.

Ülistus peaks juhtima meid nautima Jumalat, mitte meid endid, ja lahendama meie sügavaimad probleemid selle kaudu, et vaatleme Jumala ilu. Kummardamine peab tooma sügavat rõõmu Jumalast, mitte hetkelist õnnetunnet. Õnn on üürike emotsioon, mis on sageli väga enesekeskne. Rõõm on sügava naudingu kogemus inimeses. Ülistus peaks tooma rõõmu meie hinge.

Muistse ebajumalateenistuse kaasaegsed väljendusvormid

Kuna inimesed on loodud ülistama, ülistavad kõik inimesed midagi või kedagi. Kui me ei õpeta inimesi Jeesuse ilu nägema, juhime me neid tahtmatult ebajumalakummardamise patu poole. Kuigi me kaldume arvama, et ebajumalateenistus on eeskätt kujude kummardamine, on kõigist suurim ebajumalakummardamine iseenda ülistamine. Kui evangeelium keskendub rohkem meile kui Jeesusele, juhatab see meid ebajumalakummardamise vormi poole, mis on meie päevil šokeerivalt aktsepteeritud.

Mõelge ühe teoloogi hoiatusele enesekesksest kristlusest:

Suur osa kirikust tänapäeval, eriti evangeelne osa, on selle ebajumalateenistuse vangistuses. See on korruptsiooni vorm, mis on palju sügavam kui rikkumiste loetelu, mis tavaliselt meenub, kui kuuleme sõna „patt“. Püüame vaos hoida väikeste pattude sääsed, neelates samal ajal iseenda kaamelit. Selline ebajumalakummardamine on niisama kõikehõlmav ja sama vaimselt kurnav, nagu olid paljud Vanas Testamendis kirjeldatud takerdumised paganlikesse religioonidesse. See, et enesele pühendumine ei tundu olevat nagu vanaaegne pühendumus paganlikule jumalale, pimestab kirikut mitte nägema oma truudusetust. Lõpptulemus pole aga vähem laastav, sest minakultus pole vähem nõudlik. See on sama võimas tõmbenumber nagu iga muu jumal või jumalanna turuplatsil. Kaasaegne kirik hoorab selle jumala järel sama usinalt kui iisraellased oma mustematel päevadel. Just uhkuse ristimine usuks paneb meid mõtlema palju iseendale ja arvama palju iseendast.^{^[4]}

Pange tähele teise pastori hoiatust:

Kas me mõistame, kuidas Ameerika kirikukultuuris taastoodetakse peaaegu täpselt Kaanani Baali kultuuri? Baali religioon seisneb selles, et see paneb sind end hästi tundma. Baali kummardamine on täielik sukeldumine sellesse, et küsitakse, mida mina sellest saan. Ja loomulikult oli see uskumatult populaarne… Üks viis vaimse elu määratlemiseks on, et oled nii väsinud ja enesest tüdinenud, et lähed millegi parema poole, milleks on Jeesuse järgimine. Kuid sel hetkel, kui hakkame koos usuga reklaamima sellest saadavat kasu, süvendame me enesekesksuse probleemi. „Koos Kristusega olete parem, tugevam, meeldivam, naudite ekstaasi.“ Aga kõik see on lihtsalt rohkem mind. Selle asemel peaksime tahtma tekitada inimestes tüdimust iseendast, et nad saaksid hakata Jeesusele otsa vaatama.^{^[5]}

See probleem ei piirdu ainult Ameerika kirikukultuuriga. Iseenda kummardamine on loomulik kalduvus. See ebajumalateenistus võib tunduda isegi väga „vaimulik“:

Me kõik oleme kohanud teatud tüüpi vaimulikke inimesi. Ta on väga tore inimene. Ta armastab Issandat. Ta palvetab ja loeb kogu aeg Piiblit. Kuid ta mõtleb kogu aeg ainult iseendale. Ta ei ole isekas inimene. Kuid ta on alati kõige selle keskmes, mida ta teeb. „Kuidas ma saan olla parem tunnistaja? Kuidas ma saan seda paremini teha? Kuidas ma saan selle inimese probleemiga paremini hakkama?“ Kõige keskmes on mina, mina, mina, maskeeritud viisil, mida on raske näha, sest tema vaimulik jutt teeb meid relvituks.^{^[6]}

Kuidas sellist ebajumalakummardamist vältida? Vastus on lihtne: tee inimesed jüngriteks, et nad näeksid Tema ilu. Kui inimesed on jumaliku ilu kütkes ja tajuvad Jeesuse loos osalemise kutse kirjeldamatut väärtust, vabanevad nad oma enesekesksusest.

Milline pilt?

Inimesed loodi Jumala näo järgi, seega peegeldame loomulikult kõike, mida näeme ja kummardame. Kui me Teda ei näe, peegeldame paratamatult mingit teist kuju, kuid Püha Vaimu töö kaudu saame täita oma kutsumust muutuda Jumala näo sarnaseks:

„muutuda [metamorphoo ] oma meele uuendamise kaudu“ on Rooma kirjas 12:2 peaaegu samaväärne sarnaseks saamisele [ symmorphos ] [Jumala] poja näoga Rooma kirjas 8:29. Sellisele samaväärsusele osutatakse ka Kolossa kirjas 3:10, kus pannakse kokku „uuenemine“ ja „Looja kuju“: „ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt“. . . . Samamoodi kinnitab 2. Kiri korintlastele 3:18, et need, kes tahavad olla Issanda lähedal, muutuvad tema sarnaseks: nad „näevad nagu peeglis Issanda auhiilgust” ja „muutuvad [metamorphoo] samasuguseks kujuks aust ausse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.“ Tähelepanuväärne on, et Pauluse sõna „kuju” (eikon) kaheksast kasutusest esineb kirjas roomlastele ainult kaks, salmides 1:23 ja 8:29. See viitab sellele, et Jumala Poja kuju, mille sarnaseks on kristlased Rm 8 järgi muutumas, on antitees „kujutisele“, mille uskmatu inimkond oli vahetanud Jumala au vastu Rooma kirja 1. peatükis. Samamoodi viitab kogu loodu tulevane muutus „kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse” taas „rüvedusele”, mida inimesed kogesid, kui nad „vahetasid Jumala au” salmis Roomlastele 1:23, ja kuidas nad tulevikus selle peegelduva au tagasi võidavad . . . . Need ainulaadsed „kujutise” ja „hiilguse” kombinatsioonid Rooma 1. ja 8. peatükis näitavad, et 8. peatükk arendab 1. peatüki vastandit, et jõuda kirjakohta Rm 12:2. Sellest võib järeldada, et kui inimene ei „armasta Jumalat“ (Rm 8:28), siis ei muudeta teda järelikult „Jumala Poja näo sarnaseks“, ja siis „armastab“ ta mõnda muud maist ülistusobjekti ja järelikult kohandub ta selle objekti maise kujuga.^{^[7]}

Vastus jumalikule ilule

Kuna inimesed otsivad ilu ja jäljendavad seda, mis neid paelub, on ülistus rõõmu ja jüngerluse vili:

Misjon ei ole Kiriku lõppeesmärk. Selleks on ülistus, Jumala kummardamine. Misjon eksisteerib, sest ülistust pole. Jumala ülistamine on ülim, mitte misjon, sest Jumal on ülim, mitte inimene. Kui praegune ajastu on möödas ja lugematud miljonid lunastatud langevad silmili Jumala trooni ees, ei ole enam misjonit. Misjon on ajutine vajadus. Kuid kummardamine jääb igavesti.^{^[8]}

Praeguse ajastu kriis on Jumala ülistamise kriis ja seetõttu on Piiblis põhiline inimlik patt ebajumalateenistus.^{^[9]} Ebajumalateenistus on midagi enamat kui füüsiliste objektide kummardamine; see on millegi kummardamine, mis ei ole ette nähtud kummardamiseks. Praegusel ajastul kogetav segadus on valesti suunatud ülistuse jätkuv mõju.

Inimesed on loodud ülistama ja nad kummardavad igasuguseid asju, isegi kui nad seda ülistamisena ei tunnista. Näiteks kuulsuste ja teiste võimsate või andekate inimeste jumaldamine on mingit pidi ka ebajumala ülistamine. Ka andekate sportlaste jumaldamine ja äärmuslik pühendumine spordile on ülistus. Kui inimesed ei ole Jumalast vaimustuses, kummardavad nad igasuguseid asju. Kummardamisel on erinevad astmed ja väljendused, kuid inimeste, meeskondade, sündmuste ja liikumistega seotud kiindumus, pühendumus ja rõõm on tegelikult ebajumalateenistus.

Kogu Piiblis käsib Jumal kummardada Teda,^{^[10]} mistõttu mõned süüdistavad Jumalat ülbuses ja egoismis. Need, kes Jumalat Tema selliste korduvate käskude pärast ülbuses ja eneseimetluses süüdistavad, ei mõista aga, kes Ta on ega seda, kuidas inimsüda töötab.

Lahkeim käsk

Jumalat kritiseeritakse sageli selle pärast, et ta nõuab ülistust, kuid tegelikult on Jumala käsk Teda ülistada kõige lahkem käsk, mida Ta anda saab.

On mitu põhjust, miks kummardamise käsk näitab Jumala kiindumust meie vastu. Esiteks, mida iganes me kummardame, selle sarnaseks me saame. Kummardamine viib jäljendamiseni ja turundusinimesed teavad seda ehk paremini kui keegi teine. Selle tulemusena panevad nad pidevalt kuulsusi ja sportlasi tooteid reklaamima, teades, et ostame tooteid, sest kuulsused kasutavad neid. Me ei pruugi tooteid vajada ja kuulsused ei pruugi olla kvalifitseeritud tooteid hindama, kuid see on ebaoluline, sest me tahame saada sellisteks nagu meie kummardamise objektid.

Näiteks maksavad jalatsifirmad miljoneid dollareid, et panna kuulsus nende botaseid kandma, sest miljonid inimesed ostavad spordijalatseid, mida kannab sportlane, keda nad jumaldavad. Need botased ei tee tegelikult midagi nende ostjate jaoks ja ostjad ei muutu järsku spordis paremaks, kuna nad kannavad sporditähega samu jooksukingi. Turundajad teavad aga, et sporditähtede kummardamine õhutab jäljendamist ja inimesed ostavad sportlase jäljendamiseks jalanõusid, kuigi need jalatsid ei too kaasa mingit tõelist muutust.

Jõukates ühiskondades on tarbimine religioon ja jumalateenistuse vorm.^{^[11]} Poodidesse sisenedes (või veebis osteldes) leiame pilte kuulsustest ja modellidest, keda esitletakse meile pooljumalatena, keda kujutatakse peaaegu täiuslikena. Need pildid on ilusad ja seetõttu ihkame neid isikuid jäljendada ning meid kutsutakse neid jäljendama ostmise kaudu. Ostmisest saab kummardamine, sest me näeme iluobjekte (kuulsusi või modelle) ja püüame neid jäljendada, ostes nende riideid, jalanõusid või aksessuaare. Jällegi anname oma kummardatavatele objektidele uskumatu väe ja loovutame igal aastal miljoneid dollareid, et jäljendada inimesi, keda me ilusaks peame.^{^[12]}

Kui me ei suuda märgata, et tavapoed, veebipoed ja spordistaadionid on jumalateenistuse areenid, ei mõista me jumalakummardamise tõelist olemust. Kummardamine toodab jäljendamist ja need, kes kummardavad, maksavad hinda, et jäljendada neid, keda nad kummardavad.

Kui Jumal käsib meil kummardada, kutsub Ta meid saama Tema sarnaseks. Lisaks on Ta ainus kummardamise objekt, kes ei püüa meie pühendumust ära kasutada. Seetõttu on jumalateenistus sügav privileeg, mis ei alaväärista meid, vaid tõstab meid üles.

Teiseks, kui me kummardame, anname kummardamisobjektile väe ja mõju oma elu üle. Jällegi mõelgem kuulsuste ja teiste inimeste uskumatule mõjule meie eludes. Kui liberaalsetes demokraatiates toimuvad valimised, paluvad kandidaadid tuntud ja mõjuvõimsaid inimesi, et nad neid reklaamiksid. Näiteks otsivad nad tavaliselt sportlaste, näitlejate ja meelelahutajate toetust. Loogilisest vaatenurgast on sellisel toetusel vähe mõtet. Näiteks näitleja oskab teist inimest jäljendada, meelelahutaja aga muusikat teha. Need anded on täiesti erinevad valitsuse juhtimiseks vajalikest oskustest. Valitsusjuht peaks oskama keerulisi probleeme lahendada, tal peaks olema suurepärane arusaam eelarvest, ta peaks teadma, kuidas orienteeruda suurtes organisatsioonides ja juhtida bürokraatlikku süsteemi. Lühidalt öeldes peaksid valitsusjuhid olema suurepärased administraatorid, kes mõistavad raamatupidamist, mis hõlmab oskusi, mida tavaliselt kuulsustega ei seostata.

Kuigi kuulsused ei ole valitsuse kandidaatide hindamiseks kvalifitseeritud, on nende toetus väärtuslik, sest nende kummardamine annab neile meie eludes uskumatu mõju. Selle mõjuga manipuleerivad pidevalt ettevõtted ja poliitilised kampaaniad, mis võimendavad meie jumalateenistust neile soovitud eesmärkide saavutamiseks.

Jumal käsib meil Teda kummardada, teades, et see annab Talle sügava mõju meie eludes. Kui inimesed käsivad end kummardada, on see uskumatult egoistlik, kuid Jumal on meist täiesti erinev. Ta on ainus Isik universumis, kes otsib loomupäraselt teistele head, isegi oma elu hinnaga.^{^[13]} Ta on ainus Isik, kellele peaksime anduma, sest Ta kasutab alati oma väge meie üle meie endi heaks. Need, kes kritiseerivad Jumalat selle pärast, jätavad tähelepanuta tõsiasja, et Jumal on ainus turvaline kummardamise objekt universumis.

Kolmandaks on kummardamine väga meeldiv. Tõeline kummardamine on vabatahtlik ja see on meeldiv. Inimesi ei sunnita kuulsusi jumaldama. Nad peavad neid loomulikult ilusaks ja naudivad nende elu kohta info kogumist ja katseid neid jäljendada. Spordistaadionil ei pea fänne kummardama sundima. Nad kogunevad, et vaadata sportlaste ilu ja kogeda mängurõõmu. Keegi ei käsi fännidel oma kiiduhüüdeid välja saata, kui nende meeskond värava lööb. Kiitus puhkeb loomulikuna emotsionaalselt ülevoolavalt; et väljendada oma rõõmu nähtu üle. Keegi ei pea paluma, et inimesed ilusat kuulsust tervitama koguneksid. Inimesed tunnevad naudingut tõelise ülistusobjekti vaatamisest.

Inimesed on loodud lõputute ihadega. Kõik, mis rahuldab, kestab vaid hetke ega jäta meid kunagi täielikult rahuldunuks. Inimese kõige elementaarsemad soovid, nagu sotsiaalne suhtlus, puhkus, toit või seks, võivad meid rahuldada hetkeks, kuid lõppkokkuvõttes mitte rahuldust pakkuda. Isu tuleb alati tagasi, et saada veel rohkem.

Meid ei ole loodud kogema midagi vähest ja sellega rahul olema, sest meie naudinguvõime on lõputu. Me ei ole masinad, mis vajavad perioodilist hooldust. Oleme emotsionaalsed olendid, kellel on sügav suutlikkus pidevaks rõõmuks, kes on sunnitud pidevalt otsima ja nautima naudingu sügavamaid mõõtmeid. Tegelikult võtavad inimesed naudingu poole püüdlemiseks elus uskumatuid riske. Nad riskivad kõigega tõotuse nimel rahuldatud saada. Naudinguhimu väljendab igatsust, mille eesmärk on olla täidetud Jumalas.

Meid on loodud lõpmatu igatsusega ja ainult lõpmatu olend suudab rahuldada lõpmatut igatsust.

Jumala ülistamine on lõputu avastusretk, sest Jumala ilu on ammendamatu. Kummardamise käsk on kutse kogeda naudingut. Jumal pani sind nautima intensiivset naudingut ja Jumala ülistamine on sisenemispunkt sügavaima naudingu juurde, mida inimsüda eales võib kogeda.

Nauding Jumalikust Inimesest

Inimese süda ihkab midagi endast suuremat. Ajalugu näitab seda selgelt, sest inimesed toovad uskumatuid ohvreid suure eesmärgi ja suure unistuse nimel. Miljonid on vabatahtlikult – isegi innukalt – lahinguväljadel surnud, lootes kindlustada unistust, mis on palju suurem kui nende endi elu.

Püüdes kirikuid inimestega täita, on tavaline, et kogudused keskenduvad peaaegu täielikult „meile“, rõhutades meie edu, meie kutsumusi, meie igatsusi ja meie õnne. Jeesusest tehakse sageli vahend meie edukuse ja tuleviku saavutamiseks. Inimkeskne fookus meie kogudustes on mõeldud selleks, et tõmmata inimesi kogudustesse, kuid tegelikult takistab see inimestel tõelise naudingu kogemist. Miljonitel inimestel on kirikutes igav, sest kõik, mida nad kuulevad, on keskendunud neile ja nende süda ihkab midagi tõelist, mis oleks palju suurem kui nemad ise.

Piibellik jumalateenistus on vaimulik praktika, mis koondab inimsüdame kõige ilusamale Isikule ja juhib tähelepanu ainsale, kes suudab täita inimsüdame ülima naudinguga. Jumala ilu ja Tema iluga kaasnev nauding tekitavad tõelist armastust ja on piibellikuks ajendiks distsipliini, kuulekuse, misjonikäsu ja enesesalgamise omaksvõtmisel.

Armastus võimaldab inimsüdamel võtta omaks ohverduse sügavaimad tasandid, kuid me püüame sageli veenda kirikus käijaid teenima Kedagi, keda nad veel ei armasta.

Jumal oleks võinud maailma teha ükskõik kuidas. Ta tegi aga nii, et peaaegu kõikidel meie elu aspektidel – isegi kõige tavalisematel asjadel – oleks võimekus olla meeldiv. Meie igapäevased rõõmud, nii väikesed kui suured, peegeldavad Tema isikut; need on leivaraasukesed, mille eesmärk on näidata meile teed igatsuse vundamendi juurde. Jumal naudib oma rahvast ja ta tunneb nendest uskumatult palju rõõmu^{^[14]} ning me oleme loodud Temast samasugust naudingut leidma.

Inimesed arvavad tavaliselt, et ohverdus on suurim armastuse väljendus, kuid see pole nii. Inimesed võivad ohverdada asjade nimel, mida nad peavad õigeks, kuid nad ei armasta neid asju. Suurim armastuse väljendus on rõõm (delight). Kui Jumal on see, keda me kõige rohkem armastame ja kui Ta on kõige ilusam Isik, siis peame endalt küsima, kas Ta meeldib meile üliväga? Selline meeldivus on Jumala poole suunatud kiindumuse kõrgeim väljendus ja piibellik jüngerlus peaks juhatama inimese Jumalast rõõmu tundma.

Kui juhime inimesi sõnakuulelikkusele, kuid mitte rõõmu tundma, oleme eksituses. Muidugi on ka see vastutustundetu, kui juhime inimesi rõõmu tundma ilma sõnakuulelikkuseta, kuid kristlaste seas, kes armastavad Piiblit ja püüavad selle järgi elada, on Piiblile kuuletumine ilma Jumalast rõõmu tundmata ilmselt palju levinum probleem.

Saada jüngriks ülistuse kaudu selleks, et ülistada

Tõeline ülistus on ilu, ihaluse ja naudingu väljendus. Need on inimeste põhilised ihad ja Jumal käsib meil neid ihasid täielikult rahuldada, kummardades seda Ainsat, kes suudab meie igatsused tõeliselt rahuldada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ülistamine on jüngerluse vili, sest:

1. Ülistus juhib meid muutuma Jumala sarnaseks, mis on jüngerluse ülim eesmärk.

2. Ülistus annab Jumalale sügava mõju meie eludes ja jüngriks olemine toob esile rahva, kes kuuletub kõiges, mida Jumala käsib.

3. Ülistus suunab meid lõpmatu naudingu poole, avastamaks, kes on Jumal. Jumala vaatlemise nauding tekitab loomulikku jäljendamist ja kuulekust.

Peame mõistma, et ülistusmuusika mängib jüngriks olemises olulist rolli. Ülistus tekitab meis emotsioone, juhendab meid teoloogiliselt, annab meile pildi Jumalast ja ajendab meid Jumalale vastama. Kuigi õpetus on oluline, mõjutab muusika meid tavaliselt rohkem kui õpetamine. Kui meie korporatiivne jumalateenistus ei ole ülaltoodud kolme eesmärgiga kooskõlas, ei ole see õige jumalateenistus ja me peame tegema vajalikud kohandused.

Lauljad, muusikud ja laulukirjutajad peavad pidama oma teenistuse eesmärgiks jüngreid teha, mitte usuliselt meelt lahutada.

Oleme näinud, kuidas jüngerluse aluseks on vaadelda kedagi ilusat ja Temast sügavalt rõõmu tunda, mis tõstatab võtmeküsimuse: kuidas me Teda näeme? Jumal tuli nähtavalt Siinai mäelt alla ja Paulus nägi Jeesust Damaskuse teel. Ometi olid need väga ebatavalised sündmused. Issand ilmutab end ikka veel dramaatilistel viisidel, kuid see, kuidas meid on kutsutud nägema, peab ilmselgelt olema eluviis.

Me avastame ülejärgmises osas, kuidas Piibel käsib meil vaadelda Jumala auhiilgust, kuid kõigepealt peame rajama veel ühe aluse. Peame nägema, et vaatlemine ei piirdu individuaalse kogemuse ja ainulaadsete hetkedega lunastusloos. Juba algusest peale on silmitsemine olnud korporatiivse kogukonna piibellik mudel ja see on see, mida me järgmiseks peame avastama.

[1] Inglise keeles kasutatakse siin, nagu ka pealkirjas ja edaspidi sõna „delight,“ mis tähendab lisaks rõõmule veel naudingut, vaimustust, head meelt, õndsuslikku tunnet ja ülisuurt meeldivust. Tõlkija märkus.

^{^[2]}²2. Moosese 14:8; 5. Moosese 30:9; Psalm 147:11; 149:4; Jesaja 62:4–5; Sefanja 3:17; Johannese 15:11.

^{^[3]}Jon Bloom, „Piibli kõige korduvam käsk“, https://www.desiringgod.org/articles/the-most-repeated-command-in-the-bible /külastatud 27. oktoobril 2020.

^{^[4]}David F. Wells, Losing Our Virtue (Grand Rapids: Eerdmans, 1998), 203–204.

^{^[5]}Eugene Peterson, "Spirituality for all the Wrong Reasons", Christianity Today , märts 2005, 45.

^{^[6]}Eugene Peterson, „Vaimsus kõigil valedel põhjustel“, 45.

^{^[7]}G.K. Beale, Meist saab see, mida kummardame: Piibli ebajumalakummardamise teoloogia (Downers Grove: InterVarsity Press, 2008 ) , 218–219 .

^{^[8]}John Piper, Olgu rahvad rõõmsad! Jumala ülimuslikkus misjonis (Grand Rapids: Baker, 1993/2003), 17.

^{^[9]}NT Wright, Päev, mil revolutsioon algas (New York: HarperCollins, 2016), 74.

^{^[10]}1. Ajaraamat 16:29; Psalm 29:2; 95:6; 96:9; 99:5, 9; Jesaja 42:10; Jeremija 31:7.

^{^[11]}James K. A Smith on „Desiring the Kingdom“ (Kuningriigi ihaldamine) kirjutanud põhjalikult konsumerismist kui jumalateenistusest ja suhetest jüngriks olemisega.

^{^[12]}James K. A Smith, Desiring the Kingdom (Cultural Liturgies) (Grand Rapids: Baker, 2009), 19–23.

^{^[13]}Näiteks vt Filiplastele 2:5–8.

^{^[14]}4. Moosese 14:8; 5. Moosese 30:9; Psalm 147:11; 149:4; Jesaja 62:4, 5; Sefanja 3:17; Johannese 15:11.

Jüngerlus algab vaatlemisest

neljapäev, 23. november 2023