Perekond

Üks perekond me oleme
me üheks saime Jeesuses
Ja eesmärk on meil ühine 
ja südame teeb rõõmsaks see, 
et kodu taevastes. 

See on üks vana aja laul, mis mulle meenus, kui sel nädalal Piiblit lugedes mõtisklesin, mis siis ikkagi on see kõige tähtsam. Perekond... Jumala südame igatsus...  Teate küll, kõik need kohad, kus manitsetakse hellad olema üksteise vastu vennaarmastuse poolest jne. Selline praktiline elu kõigis oma nüanssides. Sest kui sa ikka venda enda kõrval armastada ei suuda, siis ega sa Jumalat kah ei armasta, mõtle sa omas mõttes ennast kui tahes hääks.

See UT peremudel pole mitte pelgalt see, et "kannatame ta ära see paar tundi pühapäeva hommikul.", vaid selline vastastikune hoolimine ja lugupidamine, mis kogu maailmale imetluseks on (Jh 13). Huvitav, kui me seda aspekti enam tähele ei pane, kas maksab siis Jumala silmis midagi ka meie isiklik päästetaotlus a la "mina olen patuse palve ära palunud, vähemalt mina saan taevasse...". Kontekstist väljarebitud kirjakohad tõepoolest meile ju kinnitavad, et nii nagu suuga tunnistad ja südames pisut peale usud, siis oledki igavesti õnnis, keegi sind sealt Jumala peopesast enam välja ei rebi.

Ei, tegelikult ma ei taha kuidagi hirmutamisega armastama sundida. A la "lähed põrgusse, kui ei armasta"--mis ometi ju nii ongi Johannnese I kirja järgi. Sest ka see ei töötaks niikuinii. Pigem ehk julgustaks lugema kirjasõna sellest vinklist, kuidas see lihaks saanud armastus meie sees toimima peaks. Ja kui ei toimi, siis teeksime omad järeldused, ehk nagu paarkümmend aastat tagasi öeldi: katsuksime end Sõna valgel läbi.

Ma olen mõelnud, et mis see ikkagi on, miks me oma poegadele nii palju andestada suudame ja nende nõtrusi kanname, samas meestega kooselu ei klapi kohe kuidagi (viitan siin statistikale, kus pooled suhted purunevad). Mul on naaber, kes ootab oma kolmandat last... kolmandalt mehelt. Ja pole ta mingi väga suur  erand. Selle, mis Jumal on kokku pannud, lahutame me ilma vaevata järgmisel hetkel lahti, kui suhe mingit pidi pettumust peaks valmistama.

"Maailm ongi selline", ütlete. Aga kuhu neil pöörduda on? Kes neile seda kõikeandestavat, kõikemõistvat armastust modelleeriks? Kogudus? Koguduses paraku kehtib ikka veel Pauluse hoiatus Gl 5:15: "Kui te aga üksteisega purelete ja kisklete, siis vaadake, et te üksteist hoopis alla ei neela!" Ehk siis mööndus sellele, mis just eelmises salmis on öeldud: ¹⁴Sest kogu Seadus sisaldub täielikult ühes lauses: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!"

Jah, loomulikult võime öelda, et me pole enam seaduse all, aga Kristus on ju Seaduse täitnud. Ja Tema eesmärk on see seadus täita ka meie igaühe sees, et Jumala riik oleks seespidi iga inimese sees. Kui see aga meie seest ei avaldu, ei manifesteeru, seesama ligimesearmastus kõrgeimal tasemel, siis oleks ikka ehk paslik küsida, kas Kristus üldse me südametes elab. Või oleme need, kellele kunagi öeldakse, taganege minust.

Ilma Jumalata sellist armastust produtseerida ei saa, ka siis, kui kogu ihu põletada annaksime või kogu vara ära jagaksime. Jumala Vaim peaks tulema ja meie südameid puudutama, et näeksime, kui kaugel oleme olnud Temast ja Tema plaanidest, kui väga muretsenud oma heaolu ning kui vähe teiste oma eest.

Perekond. Ideaalses perekonnas ei tõrjuta liikmeid, kõik lapsed on ühtmoodi armsad ja kallid, neid juhitakse ja suunatakse nende vajadustest lähtuvalt, neilt nõutakse vastavalt nende võimetele. Seal ei ole haiglast rivaliteeti ega ärapanemist, onupojapoliitikat ega lemmiklapsi. Lastele on selgeks tehtud nende vastutus: nende õigused ja kohustused ja neilt nõutakse selle kohta ka aru. Kellelgi ei lasta domineerida teiste üle, lasteaia paralleeli sisse tuues--suuremad poisid ei tohi väiksematele liiva silma pilduda. Vähemalt ei saaks nad seda teha teadmata, et see vale on ja hiljem selle eest vastust andmata.

Ideaalperes toimib printsiibina andestus, mis tähendab seda, et andestus on täielik ja tingimusteta. Et inimene, kelle vastu eksiti, võib ja suudab täiesti uue lehekülje pöörata, ei hakka eksinut lõpmatuseni "udjama". Täielikust andestusest räägib ka see, kui kõik selle olukorraga seotud vihajuured on südamest hävitataud ja mitte ükski neist vargsi üles ei kasva. Salata püüdev armastus aga on vaid näo ees kena ja malbe... seljataga teeb ta aga kuulmatuid asju.

Ma tean, et Eestimaal on paik, kus selline perekond peaaegu toimib. Kogemata sinna kooslusesse eksinule paistab nende omavaheline armastuseside kaugelt silma. Inimesed selles koosluses pole mitte "kohalejõudnud", vaid pigem "otsijad"--need, kes on mõistnud, et olgugi, et tundub, et palju on juba kätte saadud, suuremad rikkused on veel hoomamata. Et oleme veel alguste alguses. Lisaboonusena toob selline suhtumine olukorra, kus Jumala asjad ei ole enam igavad. Jumal oma mõõtmatu tarkuse, armastuse, pühaduse ja suurusega on saanud meile vaid väga vähe ilmutada. Ja vaid näljane, otsiv süda saab rohkemat vastu võtta.

Kohale jõudnuna, sellistena, kes me usume, et patuse palvet lugenuna on meil kõik juba käes, võime varsti igavuse kätte ära kooleda... pole ju jäänud muud meile, kui seda sama kutset selles samas vormis 52 nädalat aastas neile kuulutada, kes sellest suurest võimalusest midagi ei tea/pea. Ja kurvalt võime möönda siis, et neil on maailmas huvitavam. Ja endale uhkelt vastu rindu taguda, et vaata, kui suure rõõmu meie Jumala igavuse vastu oleme ohverdanud. Ja tunda rõõmu, et see igavlemine saab ühel päeval tasutud. Kui me taevas oleme...

Ehk oleks aeg meil igas paigas üle Eestimaa tõsta käed üles ja möönda, et me ei suuda midagi iseenesest ja kui Jumal appi ei tule, oleme kadunud. Ehk siis annab Jumal liimi, mis meie nurgelisuse ühiseks perekonnaks võib liita. Aitab ehk meie omatehtud sulepatjadest ja karkudest. Kaasa me neid ju viia ei saa. Vaid see, mis südames, tuleb igavikku koos meiega...