neljapäev, 20. oktoober 2011

Late for the sky

Just selline laenatud laulusalmi mõte jäi minu jaoks mingit pidi kõlama pärast seda pikka reisi igatsetud sihtkohta. Selline tunne, et reis on ehk nii poolteist - kaks aastat hiljaks jäänud... Iikabod... kuigi mitte päris... Üksikuid piisku ju langeb, mis sest, et suurem sajupilv on sellest paigast juba (või veel) üle läinud...

Samas mõtlemapanevat oli seal nii mõndagi. Konverentsi avas CR, kes rääkis Jeremijast ja tema sõnumist. Et nuttev prohvet ei nuta mitte sellepärast, et keegi teda ei mõista, vaid hoopis sellepärast, et ta süda on ühendatud oma rahva patu pärast nutva Jumala südamega. Selle Jumala, kes vaimuliku ärkamise laineharjal annab Jeremijale sõnumi tulevasest õnnetusest ning mõistab hukka kõik rahuprohvetid, kes ammutavad oma sõnumeid eelnevast lähiajaloost, kus Jumal oli oma rahvast kaitsnud ning ei võta aega olla osaduses Jumalaga, et teada saada, mis tegelikult Jumala südamel on.

MB enesekindlatest "igal ajal igasse paika" sobivatest sõnumitest ei oska ma ausalt öeldes midagi pidada. Samuti ei ole ma kunagi kogenud, mis asi on "boring prayer meeting". Ma ei arva, et uus antikristuse religioon on uus organiseeritud religioon tavamõistes või et Ilmutuse raamatu Paabeli hoor on ajalooline isik. Sama hästi võib ju olla võimalus, kus uueks religiooniks on hoopis consumerism, mille templeid järjest enam ja uhkemaid igas maailma riigis püsti pannakse. Tõeline maailma religioon, mis riigipiire ei tunne, tõeliselt salakaval oma ahvatlustes ja asendustegevustes. Nominaalsus traditsioonilistes religioonides ning õigelt aluselt vargsi libisemine annab neile asendustegevustele vaid hoogu. Selline pigem varjatud on mu meelest olnud kogu inimkonna tõusude ja languste saaga. Ikka nii, et vaid püha jääk mõistab, mis tegelikult toimub ja ülejäänud lähevad massidena hukatuse suunas teekonnal, mis on sillutatud heade kavatsustega.

SH julge proklamatsioon "There is a judge" (meil on olemas kohtumõistja) ongi tegelikult ju ülim rõõmusõnum kannatavale, rõhutud ja orjuses olevale rahvale, kes igatseb oma köidikutest vabaneda. Kohtumõistja ei jäta ühtki vaenamist tähelepanuta ja annab seeläbi ohvritele tagasi väärikuse--"Sa oled VÄÄRT, et ma Sinu eest kätte maksan". Retributiivne õigus eeldab, et keegi peab maksma, olgu see siis vaenaja ise või Kolgata valude mees... Igal juhul ei jää väänatud õigus püsima... Ja no kui meile selline Jeesus ei meeldi, siis pole midagi teha... Ta lihtsalt ei meeldi meile. Ning teistsugust pole ka kusagilt võtta...

LE lõpujutlus oli kui värske sõõm jahutavat vett janunevale hingele. See on ühe lihtsa mehe lugu, kes otsustas Jumalat oma elus tähele panna ja Vaimu puudutustele avatud olla. Seda lugu kuulates mõistad, et kogu elu on hoopis integreeritumalt kootud ühtseks vaibaks, kui me sellest endale aru anname. Kui oled Jumalaga osaduses, siis avastad, et ei ole pisiasju ega juhuslikke detaile, päevgi peab päevale kõnet, miks ei peaks siis Jumala Vaim, kes mu enda südames elab, minuga suhtlema ja mulle seoseid näitama, kui ma vähegi temaga arvestada viitsiksin. Mulle on oma koguduses kõige kõrgemal tasemel kinnitatud, et "Jumal EI SAA Sind kogu aeg juhtida". Lou jutlusi kuulates tuleb vägisi mõte, et ehk Jumal saab KÕIKE, kui ta vähegi tahab. Ja Jumala tahtlikkuse taha pole vist kunagi ükski asi jäänud. Ta on alati "more than willing", meie ei pruugi seda mitte olla.

Tagasiteel hakkasin lugema lühikokkuvõtet Charles Finney sõnumitest, mille olin raamatupoest ostnud--"How to Experience a Revival"--Lihtsalt järgitav retseptikogu. Algab meeleparanduse ja patutunnistuse vajalikkusega. Ja oh imet küll, patutunnistus ei saa ega tohi olla üldine, vaid Finney soovitab lausa võtta valge paberilehe  ning kõik ükshaaval üles kirjutada--abiks lehekülgede kaupa patukategooriaid, mille valguses end läbi katsuda--ning meeleparanduse pehmendavates tingimustes muutubki inimlaps avatuks Jumalale ja tema plaanidele. Jälle kuidagi tuttavlik lähenemine, mis tuleb välja, et polegi väga originaalne, vaid hoopis aastasadade taguselt kinnitatud tarkus.

Kokkuvõttes, lootsin ehk sinna minna ja "joobuda ta suu suudlustest".  Tegelikult sain hoopis kaineks. Tundus, et Jumal rääkis väga suunatult möödunud kahe aasta olukordadesse ja kinnitas oma tunnetust, millest kinni pidades olin eelnevalt end väga üksildasena tundnud. Tundus, et Ta kutsub mind tagasi avastama muistseid radu ja uurima, mis hea on. Ja kes teab, kui ma sellele kutsele järgin, ehk polegi ma siis hiljaks jäänud, vaid täpselt õigel ajal oma teekonna alguste alguses...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Käsk rõõmustada

     Katkend raamatust:   Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".  Tõlkinud Kõrberoos UY.  Copyright  © 2023, by OneKing...