Tappev rutiin

Ma ei talu rutiini. Mäletan, et veel keeleõpetajana tegutsedes oli huvitav õpetada vaid senikaua, kuni endale see sama õpik enam vähem selgeks sai. Kuidagi on juhtunud nii, et iga 4-5 aasta tagant olen teinud ka karjääripöördeid, veetes vahepealse(d) aasta(d) kodumaast kaugel. Teisalt jälle on inimesi, kes taluvad rutiini suurepäraselt... 25 aastat liinitööd ja milline õndsus... mõtted on ju vabad. Siiski öeldakse, et rutiin tapab. Vist on üks amet ja eluala, kus see on tõsi mitte ainult subjektiivsel tasemel ja isikliku ebameeldivustundena, vaid täiesti objektiivselt ja sõna otseses mõttes.

Lugesin täna õhtul Jeremijat ja 25. peatükis teeb ta kokkuvõtte, et ta on 23 aastat muudkui rääkinud ja rääkinud neile seda sõnumit, mis on Jumalalt tulnud, aga nad ei ole kuulanud. Milline rutiinitaluvus ühelt poolt.

Me näeme ju, et ega see sõnum väga palju ei varieerunud. Põhipunktides selline:
1. Te olete paadutanud oma südame ega ole kuulnud Jumala häält
2. Te olete pöördunud ebajumalate poole (otsinud oma elule tähendust millestki muust kui Jumalast).
3. Karistuseks laastatakse maa ja teid viiakse vangi.

Karjastele on sõnum spetsiifilisem:
1.  Te ei ole karja eest hoolt kandnud, karjad on pillutatud
2. Te ravite haavu kerglaselt, julgustades inimesi jääma oma patusse
3. Te tapate prohveteid ja ei lase Jumala Sõna endale lähedale.

Ja ongi kõik. Kakskümmend kolm aastat rääkida samadele inimestele sama juttu, saades samasuguse halvakspanu ja vääritimõistmise osaliseks. Kerge see talle ei olnud, nii mõnigi kord murdus Jermija selle koorma all ja needis isegi päeva, mil ta sündis. Jumala vastus prohveti depressioonile oli alati üks: "Kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis sa oled otsekui minu suu!" Kui oled kord Jumala kutsele järgnenud, siis ei saa peatuda poolel teel, oled niigi maailmakõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini, nagu Paulus ütleb. 

Tegelikult hakkasin ma aga hoopis mõtlema neile prohvetitele, kes Jeremija kaasaegseina rahu ja turvalisust kuulutasid. Jumal on nendega väga kuri, ta süüdistab neid selles, et nad räägivad oma südame pettekujutelmi, ei ole olnud osaduses Jumalaga ning juhivad rahvast see tõttu Jumalast hoopis eemale, olgugi, et sõnum on justkui lootusrikas ja Jumala armule apelleeriv. Ka karistus, mis neile prohvetitele varuks on, on karm... surm vanelase käe läbi ja matused võõral maal.

Mind intrigeerib selle kõige juures see, et kuidas sinnamaani jõutakse. Ma loodan, et vähe on neid, kes ühel päeval otsustavad, et "hei, nüüd ma hakkan prohvetiks/jutlustajaks/pastoriks". Või oli mõni ehk sündinud prohveti pojana ja vaatas, et "jõu, päris lahe amet mu papsil, prooviks kah kätt selles?!" Alguses pidi olema ikka mingisugune Jumala kutse, mingi tõmme, miski, mis puudutas hinge ja sundis tegema valikuid Jumala heaks. Kuid millal siis, kus, mis asjaoludel see kõik muutus? Millal tuli tüdimus, tülpimus ja käegalöömine ühelt poolt, kuid enesekindlus ja inimeste toetus teiselt poolt, et tegelikult saab ilma Jumalata ka hakkama, kui nö "trikid selged" - teoloogia omandatud, küsimused lahendatud, nüüd jääb üle seda vaid teistega jagada!

Sest olgem ausad, kui põhitõed on selged, siis ega väga palju eksimisvõimalusi ju pole ka. Postulaat "Jumal on armastus" kehtib ju igas olukorras. Igavese Jumala igavesed atribuudid on muutumatud. Ja ometi, needsamad prohvetid, kelle vastu Jeremija nii kuri on, eksisid nende postulaatide rakendamisel. Jah, Jumal on armastus, kuid see ei tähenda, et juba ette on ka kõik su patud heaks kiidetud. Just Jumala armastus oli see, mis lõpuks rahva Paabelisse vangi viis, et neid seal siis ebajumalateenistusest võõrutada.

Millest tuleb küll selline enesekindlus (vt nt seda, kuidas Pashur Jermijat lööb ja jalapakku aheldab), kui ometi sa ise tead ja tunned, et Jumal sinuga enam ei suhtle?! Kust tuleb siis see enesekindlus kohut mõista nende üle, kelle tundlikkus on säilinud? Kuhu kaob sel hetkel viimanegi jumalakartuse raas, et kui Jumal on tõesti tegev, siis kas ma ei peaks kartma, kui mina tema häält enam ei kuule?! Kas poleks targem sellel hetkel vaikida ja Jumala ees meelt parandada, et Tema saaks mind uuesti tundlikuks teha?

Kui meenutada Sauli ja Taaveti lugu, siis analoogia on ilmne. Kõrvaltvaatajana on väga lihtne osatada, et "Saul! Stop! Aitab! Anna see troon talle ära, jääd ise vähemalt ellu koos oma suguvõsaga ning võid Jumalast taas rõõmu hakata tundma!" Miks sa lähed ikka sügavamale ja sügavamale? Miks sa lähed nõiamoori juurde, kui Jumal sulle enam ei vasta?! Sa ise olid ju need nõiad kord hävitanud, MIDA sa sealt loodad leida?! Aga Saul ei kuule, ei näe, ei mõtle. Tal on troon, mida kaitsta karjapoisi eest. Tal on oma kuningarutiin, mis nõuab järjest suuremaid ohvreid. Kuni lõpuks tema elu hinnaga.

See on tõeliselt tappev rutiin. Kaetud kõrvadega Jumala teenistuses, tehes oma tavapäraseid asju, rääkides tavapäraseid lugusid, lootes tavapäraseid tagajärgi. Eriliselt ohtlik on seda teha ajal, kui Jumal tahab laeva kurssi muuta, kui Tema tahab oma rahvast varustada uuteks väljakutseteks. Kes olen siis mina, kes nagu laps liivakastimängus oma mõlemad sõrmed kõrvadesse toppinuna ja silmad kõvasti kinni pigistanuna ei näe, ei kuule, ei pane tähele. Suudan öelda vaid: nää nänän nään-nä.
Kui Jumalat ei oleks olemas või kui Ta poleks oma Sõna taga, siis poleks ju vahet, mida me seal pühapäeva hommikuti tegemas käime või keda/mida kuulame. Aga kui ta on, siis võtab ta ju vastutusele kõik karjased, kes Tema rahvast on pillutanud; võtab vastutusele kõik palgalised, kes isanda käskjalgu on tapnud; küsib aru kõigilt neilt, kes pole Tema rahvale andnud õigeaegselt õiget rooga, kosutuseks ja jahutuseks.

Kui sa oled täna Issanda teenistuses, siis tee endale ja kõigile neile, keda Sa teenid, üks teene: Küsi endalt, kas sa oled hiljuti kuulnud Issandalt? On Ta Sõna sind läbistanud ja raputanud? Räägid Sa edasi iseenda mõtteid, seda kuivanud ja hallitanud leiba, mis juba aastakümneid ajahambale vastu on pidanud või tood Sa lagedale Issanda varasalvedest uut ja vana? Oled Sa olnud Temaga osaduses nii, et Sa tunned Tema südamelööke. Sest kui seda kõike pole, kasvõi imepisikesel määral, võib juhtuda, et oled tee peal, kust tagasi ei tulla ei saada; tee peal, mille nimeks Tappev Rutiin. Loe Jeremija esimest 25 peatükki, kui mind ei usu...