Meetoditest ja muust

Käisin mina ühel koolitusel, kus räägiti sellest, kuidas olla mõjusam ja kuidas sellekohaseid meetodeid paremini kasutada. Tundub, et moes on igasugu "trikitamine" --eks ikka selleks, et inimestele personaalselt läheneda ja neid oma mugavustsoonist välja tuua. Ja mida kõike siis välja ei pakuta... alates pulmamängudest ühiselt värvidega mökerdamiseni ning kõike muud küll ka vahepeal. Ja ikkagi meenuvad mulle mu oma ülikooliaegsed loengud, kus nt Peeter Torop tuli, keeras võtmega ukse lahti, lasi tudengid sisse ning hakkas teemast rääkima nii pea, kui uks tudengite tagant sulgus. Sõnapealt täpselt sealt kohast, kust eelmisel korral pooleli jäi. Ei mingit personaalset lähenemist, ei mingit huvi, kas ja kuidas mul läheb, ei mingit trikitamist. Kuid loeng oli mõjus, seda aurat, mis seal valitses, annab taga igatseda veel ka 20 aastat hiljem.

Igatseb muide, ja isegi päris avalikult, ka üks tolleaegne kaastudeng, praegune õppejõud, kes pealinna ülikoolis ei saa tudengeid kuidagi "Tõde ja õigust" lugema. Põhjus lihtne, nii paksud raamatud lihtsalt ei mahu arvestuspunktide aluseks oleva aja arvestusse. Nujah, meilt ei küsinud ju keegi, et kuidas sa vaeseke küll jõuad, Talveti eksamiks 3 päevaga 3 sajandi kogu maailma ehk väliskirjanduse endale selgeks teha. Ja kes ei suutnud/saanud/suvatsenud, need läksid tootvale tööle. Täna enam mitte. Täna "töötame mahajääjateta", nagu ka üks tolleaegne loosung kõlas.

Teisisõnu, praeguseks on olukord muutunud kliendikeskseks. Klient-tudeng ise otsustab, mismoodi ta õppejõuga käitub ja mida ning kui palju omandab. Ja õppejõud toetagu teda nagu oskab/suudab. Distants on kadunud, seda kindlasti, kuid ilmselt on ka paljud õppejõud midagi ära kaotanud, sest aur läheb/peab minema muudele asjadele... Ja see midagi on see sisemine mina, see isiksus, kes ka kõigist neist omaaegsetest õppejõududest välja kiirgas. Mis sest, et osad neist vaid justkui seisid auditooriumi ees, pilk lakke naelutatud. Tekst, mis sealt tuli, innustas, julgustas, kohustas.

Tänapäeva maailmas, kus pakend on tihtipeale tähtsam kui toode ning kus kõik justkui müüki on pandud, ongi ehk välisele kergem keskenduda. Kergem on meetoditega jätta mulje, et ma hoolin ja tahan muutusi, kui see, et ma oma sisemusega tööd teeksin ja oma sisemist inimest ehitan. Kusagil blogides kolades juhtusin peale Toomas Pauli artiklile Pärast pidusöömaaega

Ta ütleb seal, et "igapäevane leib" Meie Isa palves tähendab hingepidet. Aga... Inimesel puuduvad liigsöömist piiravad instinktid. Piirata saaks miski, mis on veel tugevam. Miks suudavad mõned naised figuuri hoida? Sest seks on tugevam tung ja taltsutab söömise naudingut. Sama rolli täitis soov saada õndsaks. Paraku, religioonid on muutunud halastavaks ega nõua taevasse pääsemiseks ihulikku pingutust. Isegi katoliku kirik ootab paastumist vaid suurel reedel." 

Ja veel: "Antoine de Saint Exupéry väidab oma romaanis „Tsitadell”, et inimesele on eelkõige tähtis jõu-joonte pinge, milles ta asub, ja tema enese sisemine tugevus, mis sellest tuleneb, ning tema enese sammude kaja ja nõlva kalle, millest mägedes tuleb üles ronida. „Ja kui sellel, kes on suutnud üles ronida, läheb korda käte jõul ja põlvede abil ületada kaljutipp, siis ei saa sa väita, et tema rõõm oleks niisamasugune kui paikse inimese keskpärane rõõm, kes ühel puhkepäeval on oma lõdva ihu vedanud laugja künka lamedale laele ja kõhutab seal rohu peal.”.


Lõpetab ta oma essee aga nii: Muidugi on täiuslikkus kättesaamatu. Sellel pole muud tähendust kui olla täheks, mis teed valgustab. See näitab suunda, kuhupoole liikuda. Kuid liikumisel on mõte ainult siis, kui teel pole moonavarusid, mille juurde sa võid istuma jääda. Sest siis sureb jõuväli, mis ainsana sind virgutab, ja sinust saaks nagu laip.


Aga kui mõni ei tee tähest väljagi, siis tähendab see, et ta tahab maha istuda ja tukkuma jääda. Aga kuhu sa istud? Ja kus kohas sa tukud? Saint-Exupéry küll ei tea puhkepaika. Sest kui mõni paik sind vaimustab, siis on see paik, mille sa oled kätte võitnud. Kuid üks asi on lahinguväli, kus sa tõmbad hinge pärast võitu, hoopis midagi muud aga on, kui sa teed sellest kandetooli, kuhu istuma jäädagi. Ja kui pole täiuslikkust, millega sa siis oma saavutusi võrdled, et nendega rahule jääda? Jeesus ütles enda kohta: „Mina olen eluleib.” Aga keda huvitab mingi „eluleib”, kui kõht on muud head-paremat täis? 

Jah, ega tegelikult ei huvitagi ju. Ka vaimulikus elus oleme muutunud klientideks, kes ise endale nö "paketi kokku panevad". Meid huvitab vaid see, et me saaksime paremini toimivateks, kogeksime TT-d (täielikku tervenemist), oleksime edukamad, jõukamad, tervemad. Ehk teisisõnu "paremad kiskjad" ning olles Jeesuselt enesekehtestamise järeltunde võtnud talle siiralt tänulikud, et ta on aidanud meil mitte Tema evangeeliumi järgi elada, nagu kadund Andrus oma blogis kirjutab:  Mina ütleks ühte, seda mis oli ja on evangeelium et - te olete au Issanda risti löönud, see oli Peetri Neljapüha sõnum, ainus õige evangeeliumi sõnum. Enam nii ei kuulutata, sest…. meie põlvele ei saa nii öelda sest nemad pole seda sõna otseses mõttes ju teinud. Aga on küll – iga survang, viktimisatsioon, stigmatiseering, sildistamine on Jeesuse ristilööm. See et sa osaled selle ilma rivaliteetides ja lähed iga päev tööle naelad ja haamer kaasas ja silt INRI kotis. See tähendabki seda. Aga me pageme nii kollektiivse kui ka isikliku  vastutuse  eest ja teeme Jeesusest säärase kes annab meile identiteedi ja enesehinnagu ja läbilöömise ja enesekehtestamise jne jms alal pidevalt igapäiseid järeleaitamistunde ja siis kui saame tublideks kiskjateks ja oleme n.ö. edukad siis oleme me Jeesusele siiralt tänulikud et ta on aidanud meil mitte elada tema Evangeeliumi järele...


Ja Toomas Paulil on õigus. Paastuv või üleüldse vaimulikult edasipürgiv inimene on tänapäeval naeruväärne. Ja pealegi hakkab ka endal peale kaitserefleks:  "kuhu sa, loll, ronid, kui teised kõik kenasti leiba luusse lasevad ja sellega rahul on?!" Ja nii ongi mugavam teistega koos (kunagisele) muutmismäele telke püstitada ja sinna igavest piknikku jääda pidama, vaatamata sellele, et kirgas pilv ja auhiilgus sealt ammu lahkunud on.

Lucy Pevensie (Narnia Kroonikad: Prints Caspian) kohtub viimaks Aslaniga, sest kuningate võitlus kurjusega on äärmiselt ebavõrdne ja lootusetu. Lucy ütleb vabanduseks, et ta oleks juba varemgi tulnud, aga teised ei uskunud Aslanisse. Väärikas lõvi küsib, miks oleks see pidanud teda takistama?! Siis küsib Lucy, kas need kõik, kes surid, oleksid jäänud ellu, kui ta oleks varem tulnud? Sellele vastab Jeesuse prototüüp, et seda ei ole võimalik/vaja teada, aga.. see mis tuleb, on kindel. Abi on teel... Aslan ärkab kui Issanda võimas käsivars ja möirgab. Ning seesama üksainus möire vabastab isegi välja puud letargiast. Ning võit, mis alles hiljuti päris mõtlematu oli, on nüüd üpris vaevata saavutatav.

Lõpetuseks üks luuletus, mis kirjutatud 31. juulil inspireerituna oma õpetajast ja juhatajast.

Sa, sõber, lahkund, viimne teekond käidud
Su hauda valvab pelgalt uduloor
On jutud aetud, siinsed teod on tehtud
Sind ülal tervitamas inglikoor

Nüüd uues maailmas, kus õiglus elab,
sa viibida võid igavikuski.
Ei ole seal ei kurbust ega muret,
see siia maailma kõik maha jäi.

Korallid surevad, mis sest! Eks uus päev neile
küll koidab nagu olnud Looja soov
ja igatsedes maad uut, taevast ootab
ju kogu loodu, et võiks olla loov.

Su teekond käidud, mitmeid eri radu
sel teel, kus käänakuid ja kurve sai
Nii orge, mägesid seal ette tuli
kuid siiski siht üks oli vaid

Nüüd lahkund Sa, me südametes elad
ning mälestus ei kustu, jääv on see.
Me, mahajäänud, taotleme vaid seda
et meilgi avaneks see Elu, Tõde, Tee.