Tänased mõtted

Midagi peab olema korrast ära, kui ma tulen kirikust tagasi vihasemana, kui ma sinna läksin (mitte et ma minnes üldse vihane oleksin olnud). Midagi peab olema viltu, kui ma tunnen, et see vähegi, mis mul oli, on minult röövitud... Vajunud kuhugi lõputusse sohu, mis oma põhjatusega sinust kõik elumahlad võtab.

Ma tegelen iseenda juures ehk enim hetkel motivatsioonitusega. See tähendab seda, et kui ma loen Sõna ja palvetan, siis näen, et Jumal on ligi ja suhtleb ning kutsub sügavamale, kuid kui siis lähen osadusse, siis julgustatakse mind ja kõiki kaasvõitlejaid risti vastupidi...pole sul vaja mingit osadust ega sügavust, see, et kord Jeesuse vastu võtsid, ongi su osadus ja garantii, et Jeesust tunned. See tähendab muuhulgas ka, et oled meelt parandanud (sest ainult meelt parandanud said/saavad Jeesust ju vastu võtta) ja sinu päralt on imeline igavik. Nüüd tuleb vaid seda hiilgavat sõnumit kõigile kuulutada, nii lähedal kui kaugel. Et tulge ka meie armsasse kirikusse, armsat muusikat kuulama, võtke ka Jeesus vastu ja saate ka taevasse!

Aga mis siis, kui mu südames on hoopiski ahastus? Mis siis, kui ma ei taha ega suuda ühtki inimest sinna kirikusse meelitada, sest see mis toimub, on kõle ja tühi?  Neid muserdunud nägusid on mu ümber seal pühapäeval niigi. Pastor räägib suurimast rõõmusõnumist ja rahvas vajub järjest suurema koorma alla. No mis teha, kui pole osanud oma südant nii hästi vaigistada, kui liideršipil see õnnestunud on. Mis teha, kui hing igatseb kohtumist igavikuga, mitte lihtsalt kinnitust, et su maine mammonajaht on ette ära juba õnnistatud ja Jumal tahab sulle veel enam ja enam anda, usu vaid.

Möödunud nädalal sai pärast teenistust kohvilauas vesteldud ühe armsa inimesega. Tegelikult on meie kohvikus igavikulistel teemadel vestlused üldse haruldased, nii et selles mõttes oli väga tore koosolemine. Aga selgus siis, et vend on lõpuaja asju uurinud juba aastakümneid ja tal on üks tuttav, kes on neid asju veel enamgi uurinud ja nüüd on kõik selge. Ja kõige selgem asi on see, et "igaüks, kes appi hüüab Jeesuse nime, saab päästetud". Küsisin siis, et ok, kui olengi korra elus Jeesust appi hüüdnud, aga siis käin küll kirikus, kuid muidu ega see värk mind eriti huvita, et mis siis? Et mis siis, kui ma saan päästetud, aga pean terve igaviku olema osaline selles, mis mulle pinget ei paku? Kas see pole mitte pisut nagu põrgu? Kõik see ülistus ja Jumala kiitus, kui ma siiamaani seda eriti väärtustanud pole? Kas ma ei hakka taga igatsema oma IPadi, twitterit, Facebooki, delfit ja kogu seda manti, mis mul Jumala abiga on õnnestunud kokku kraapida?  Selle peale arvati, et küll Jumal kuidagi selle ülistuse kah mulle siis söödavaks teeb. Et usaldagu ma Jumalat selles osas. Sellistel inimestel pidi lihtsalt tasu väiksem olema kui teistel. Kui aga küsisin, et kes need viis rumalat neitsit on, kes maha jäävad, siis seda kirjakohta polevat küll karta vaja... see on hoopis ühe teise aja kohta, nimelt selle aja kohta, kui kogudus juba taevas on.

Nõutuks teeb mind selline asi. Ja  lahendust nagu polegi. Soovitus, et "ära siis mine sinna" ei ole nagu asjakohane. Kodust ei minda niimoodi. Ja nii kaua, kuni rahulolematus inimestes pole kasvanud teatud piirini ja kuni nad ei hakka seda väljendama, ei muutu midagi. Või saab juhtkond ilmiutuse Jeesusest, Tema ilust ja hiilgusest, vägevusest ja malbusest ning juhib koguduse meeleparandusse, ise ees minnes, mitte vaid laenatud jutlustega inimesi enda ees lükates.

Lõpetuseks üks tsitaat, mis omistatud John Calvinile "every man who indulges in security, after extinguishing all fear of divine judgment, virtually denies that there is a God." Selle valgel end läbi katsudes ei ole enam neid polstreid, mis meid kaitsevad. Calvin kutsuks meid ateistideks, ükskõik, kui palju või kui südamest me korra Jeesust appi oleksime kutsunud.

Jeremija näeb lõpuaja põlvkondi, kelle lapsed on ärganud Jumalale. Need tulevad ja kurdavad, et nende esivanematel oli pärisosaks ainult vale, tühised ebajumalad ja nende hulgas ei olnud ühtegi, kellest oleks olnud kasu" (Jer 16:19). Ma südamest loodan, et meie lapsed ehk on osa nendest, kes teiste rahvaste hulgas Tõelise Jumala ära tunnevad.