One thing I require... et ma saaksin jääda Issanda kotta eluaja. Ps 27:4. Läbimurre! Lõpuks ometi! Juhtus see Jon Thurlow ülistuse ajal. Käimas on ju Onething! (www.ihop.org/onething)! Selliseid helduse ja lahkuse märke oli tegelikult juba siin ja seal. Mis sest, et jõululaupäeval kirikusse ei jõudnudki, sest esimene buss liig täis oli ja mind pääle ei võtnud. Mis sest, et "jõulutunne" üldse tulemata jäi.
Remargi korras olgu öeldud, et ma tõsiselt kaalun jõuludesse vähemalt ise üldse pisut teistmoodi suhtuda järgmistel aastatel. Põhjuseks sellele sai üks postitus blogis Midauskuda.blogspot.com, kus üks tõsine eesti noormees on põhjendused väga hästi kokku võtnud. Tõepoolest, tõepoolest, ehk on aeg neid asju ümber hinnata... Ja muidugi on tore, et pered on koos ühise laua taga, et inimesed püüavad sel ajal üksteise vastu lahkemad olla, tegeldes ka heategevusega ning uskmatud korraks kirikusse tulevad, aga ma ise ei pea ju sellest endale mingit pragulist kaevu kaevama. Jesus is the reason for the season?! Lubage kahelda...
Ma mõtlesin sellele, et kas on hea ja õige kirjutada siia vaid võitudest, hakates kirjutama jälle siis, kui asjad paremini lähevad. Võib-olla oleks pidanud just siis kirjutama rohkem, kui kõik nii hästi polnud... Et ei jääks muljet, et mul kõik kuidagi vägagi lihtsalt kätte tuleb. Sest ei tule ju... Pimedate kombel seina kobamist on olnud omajagu.
Eile "sattus" kätte psalm 30. Sa tegid kindlaks mu mäe ja ma mõtlesin, et ma ei kõigu iialgi. Ja siis peitsid sa oma palge ja ma tundsin hirmu. Et muud pole vajagi, Jumal peidab hetkeks oma pale su eest ja sa kaotad justkui jälje. Jah, jäävad küll kirjasõna ja teadmised, aga siiski tundub ajuti, et oled kuidagi maha jäetud, palved ei jõua kusagile ja üldse on kõik kuidagi mõttetu, kui mitte lõpuni, siis vähemalt mingi suurema pildita, lihtsalt igapäevane rutiin veel (pere, sõbrad, kodu jne) , millest rõõmu tunda. Mis iseenesest pole ju halb.
AGA... Jumal on mu südamesse pannud IGAVIKU ning sügavus hüüab sügavusele. Mul on vaja seda suurt pilti. Suurim rumalus, mida võime korda saata, on seda igatsust millegi muuga kui igavikuga täita. Suur pilt on see, mida me süda igatseb. See on teadmine, et lisaks igapäeva rutiinile on midagi enamat, minu elul on mõte ja tähendus hoopis suuremas plaanis ja see on juba imeline. Teadmine, et oled siin ilmas millegi suurema ja imelisema jaoks kui sa ise või su järglased/eellased... Et su elu tipphetkeks, millest masenduses tuge saada, ei ole pelgalt see teadmine, et olid kord kiireim ja tugevaim spermatosoid:-)
Ju Jumal nii meid ette valmistabki... ilmutades ennast ja siis jälle peites, saates kõrbeteel, kasvatades meid tugevaks. Need kõrbeajad on absoluutselt vajalikud, et oskaksime neid teisi aegu ära tunda ja kalliks pidada. Mooses oli 40 aastat kõrbes, Johannes 20. Kui Jumal on sind kutsunud olema hääleks kõrbes, kes valmistab Tema rahvale teed, siis ilma vist ei saagi, Või kui saab, siis ainult väga ühte jalga astudes Jumalaga ja koheselt alluda, kui tema su kurssi muuta tahab. Muidu tõmbub ta taas eemale ja otsi siis, kust ja kuidas tahad, võid vaid linnavalvurite saagiks langeda, kui ülemlaulu metafoore kasutada.
Ma tavatsesin võtta seda trafaretina, kui keegi ütles, et isegi kui ta Jumalat ei näe, siis ta teab, et Jumal on "nii lahke" (so kind). Tunnistan, et väga raske oli seda südamest kaasa uskuda, kui sa ei mõista, mis toimub, miks toimub ja miks just nii toimub... Aga sel hetkel, kui Ta pisut jälle ennast avab, saad aru, et see täpselt nii ongi. Ta oli kogu aeg sinuga ja ootas, millal sa teda tähele hakkad panema. Ja see kõik oli ootamist väärt. Ja enamgi veel.Tunne, et oled ärkvel kasinatele öötundidele vaatamata, teadmine, et oled armastusväärne ning suudad ka ise armastada, kasutades ressursse enda seest, mille olemasolust sul aimugi polnud...
Lõpetuseks mõte Oswald Chambersilt tänasest kalendrist. Jumala armu kogemist täna takistavad meie eilsed patud ja prohmakad. Jumal meenutab meile meie minevikku, et me ei leiaks pinnapealset turvalisust käesolevast hetkest. Olgu meie kindlus tulevikuks selles, et Iisraeli Jumal läheb meie ees ning suudab destruktiivse ängistuse mineviku suhtes muuta konstruktiivseks mõtestatuseks tulevikuks. Jäta parandamatu minevik Tema rüppe ning astu vastupandamatusse tulevikku koos Temaga!
Vastupandamatut uut 2012. aastat!
"Make us a people of one thing, one thing".. see viisijupp Prayer Roomist on armsaks saanud :)
VastaKustutaJa veel : "The way of God is wilderness, it's always been the wilderness. The way of God is weakness, it's voluntary weakness."
Aitäh. Sa kosutasid selle postitusega mu kõrbeaega.