Valmistage Issandale teed

Olen hetkel sellises "murtud meeleolus". Heas mõttes. Meeles mõlgub üks Twitteri säuts: God loves me so much. I, for real, don't even get it". Täna õhtul oli siis see päev, kui Jumal mind jalust rabas, täiesti ootamatult sisse murdis mu tupikmõtete rägastikku.

Hommikune teenistus oli tavapärane. Küsisin selle lõppedes pastoriltki, miks tema arvab, et meie kogudus nii kurb on, isegi kui lõpulauluks on "hõiska, maailm!" Ta arvas, et tuleb rohkem palvetada. Ja inimesed on ise süüdi, mis nad siis tulevad kriitilise hoiakuga jutlust kuulama. Rõhuasetus oli ootamatu ja ma ei osanud selle peale suurt midagi kosta. Kohvilauas juhtus veel nii mõndagi, mis mõtted veel enam segadusse ajas.

Kuna olin öösel väga põgusalt sõba silmale saanud, olin ma ju tegelikult kaalunud kirikusse isegi mitte minekut, kuid kuna olin ostnud netist Robirohu plaadi, lootsin selle kirikust kätte saada ja nautida sealt paari märgilise tähtsusega laulu. Oh imet küll, see oli vahepeal edasi müüdud, seda mulle ega bändile teatamata. Ja sellesse suhtuti kui äärmiselt loomulikku asja. Plaat on nüüdseks käes, aga segadust oli omajagu. Nii et ennast ületades olin siiski kohale läinud, kuid tundus, et kulud ületasid seekord tulusid. Või nii see tundus.

Nii tundus see senikaua, kuni panin mängima IHOPi jutluse, mida ka öösel poolunes kuulata olin proovinud. Ja see jutt rääkis minu vastu, vastates kõigile neile tupikküsimustele, mis mul olid tekkinud. Et umbes nii, et kogu see ahastus, mille olin palves välja valanud, sai ühtäkki vastatud - 3x60min üksikasjalist selgitust, valgustust iga nurga alt. Ehk siis, Jumal teab, millega me võitleme ja Tema näeb, mida me vajame, andes õigel ajal õiget asja.

Mõtteid, mis meelde jäid, on palju, kuid kolmanda jutluse (kansase 10.45 teenistuse) lõpus hakkasin ma nutma. Eriti vist selle koha peal, kus ta küsis, et kas sa tahad olla kaasas Jumalaga, tungides üha lähedamasse osadusse või juhtub sinuga see, et 20 aastat hiljem imestad tagumistes pinkides istudes, et huvitav, millal ja kuidas elu minust mööda läks?

Nuuksusin siis oma toas siin ja palvetasin webstreamiga kaasa, üks kõrv antennina kuulatamas, millal tormab uksest sisse (mitte-nii-väga-väike) väikemees oma vajadustega. See jäigi tulemata. Väikemees nohises hoopis oma toas, joonistades mulle kaarti, kus peal oli keskel suur punane süda, mina ja tema, päike, kuu ja tähed ning Jeesus. Tundus, et just sel hetkel, kui Jumal minu "kätte sai", kandus see automaatselt temale üle ning koondas mõtted vaimulikele asjadele. Ja õhtu lõpuni oli mul musterlaps, kes luges mu soove silmist ja kordas mitmekordselt üle, kui väga ta mind armastab:-)

Ei tahaks väga ümber jutustada, kõik kolm jutlust on loodetavasti varsti saadaval, hetkel on laupäevaõhtune video ning 9-leheküljeline kava. Aga mõned mõtted siiski. Andestust, et seoseta ja inglisekeelsed, need rohkem nagu "teaser-trailer".

David Sliker "Contending for True Comfort in Waiting for Breakthrough".

*Radical today doesn't guarantee us radical tomorrow.

*Short sightedness is a problem -there are messages, shortsighted by nature. They sound right, but produce nothing that is helpful in the long run.

*I have so much capacity for unbelief in me, capacity to draw back from him. There are not only difficulties in me, I'm part of the culture of unclean lips, so much sinful is permitted, promoted, which is actually humanistic self love with spiritual language. 

*How big is the problem? Really big... even the prophet himself is disqualified. (Js 6) My problem... I have no perception.  "Half the time I don't know that I'm growing dull until I've been dull for a long time". 

*True comfort vs false comfort. Our desire is for security. So much so, that it exceeds the boundaries of biblical certainty. Brings us out of mystery, leads to compalcency, false rest, ease. True comfort produces holy agression, zeal. 

*Two camps of people, saying: "God's gonna do it, just relax!" or "God did it. Just relax". I have no interest in that. A glorious end to the conflict is coming. Inbreaking of power is coming. God is asking: Will you be there? Will you wait for the end I'm bringing, engage in the waiting? On my part I can only say  the uncomfortable "who knows?" 

 *We imagine we are prepared because  we heard the message, went to the altar call, did a mental assent. However, does the message overturn your heart 2 weeks from now? Did it change you?

*I want to make a highway to God in my heart. I want a responsible heart, I want to be alarmed. Not to confuse alarm w engagement. Need grace to hear the Lord, respond to it with a yes, and walk out my yes. Engage with transcendence

*we haven't connected with the scope of what's coming... that it still shakes us on Wednesday morning. 

*2 Ti 3, there are perilous times coming. How easy it is to think that if we are informed of the peril, we are prepared for the peril. 

*How much am I a product of a culture that loves itself?! How many messages feed it rather than free me for it?  False sense of value and dignity, the fall twists it. Those messages won't help me in 10 years, don't prepare me to engage with God in trancendence.

*We got a fight to prepare, cultivate, behold the beauty of him. Produces zeal, agression, spiritual violence.

*Will you be ready to engage with God and be more zealous 10 years from now or will you sit in the back pew wondering how on earth did life pass you by??? 

*The Lord is ready to help you, if you take your comfort in Him... 

but those who hope in the LORD 

   will renew their strength. 
They will soar on wings like eagles; 
   they will run and not grow weary, 

   they will walk and not be faint. 

(Isaiah 40:31)