Mina nägin täna, kuidas kogudus elavnes. Seda küll vaid korraks, aga siiski. Niivõrd suur oli erutus, et tõi kaasa spontaanse aplausi, mis meil pole mingi tavapärane nähtus. Põhjust rõõmustamiseks oli ju kuhjaga, nimelt esitas külla tulnud segakoor laulu: "Jõulutaat on meie poole teel"
Sa jäta nüüd nutt ja jonn pole hea.
On sellega rutt, sest teadma sa pead:
Jõulutaat on meie poole teel.
Mis salata, ka koor ise elavnes laulu ajal märgatavalt ja oli kordades rohkem elus kui nende "igavate" ladinakeelsete laulude, a la Kyrie Jesu ajal. Võib-olla oleme leidnud kujundi, mis meie usuelu pöördumatult uuendaks? Võib-olla peaks advendi ajaks ka mustad talaarid asendama punaste rüüdega, oleks sellist rõõmsat elevust rohkem?! Sest olgem ausad, jõulutaat ja taevaisa sümbolitena ju üksteisest väga ei erinegi. Mõlemad tahavad meile kingitusi tuua ja mõlemad tahavad samas, et me kenasti käituksime. Loogiline ju!
Meil on koguduses selline komme, et öeldakse möödunud nädala sünnipäevalapsed kantslist maha ning siis lauldakse laul ja palvetatakse nende eest. Ütleme, et mul oli põhjust sel nädalal seda palvet täpsemalt jälgida;-) ja ma avastasin sealt ühe huvitava lause, mida pastor palvetas. "Issand, aita, et nad ikka käiksid sellel kitsal teel koos sinuga" vms. Et palve eelduseks oli selgelt, et kõik need sünnipäevalapsed on kitsal teel ja kõnnivad seal usinasti. Ja mul tekkis kohe küsimus: Kuidas ta seda teab? Kuidas ta võib seda nii kindlalt eeldada? Kas teostab ta mingisugust vaatlust, et kas ja kuidas igaühe hingeolukord on? Suhtleb ta äkki nende inimetsega? Toimub koguduses hingehoid ja pastoril on enam-vähem ülevaade, kes millega võitleb ja millisel teel asub? Kui mitte, siis on selline eeldus ju kurjast. Oletame, et olen laial teel, aga arvan ennast kitsale teele, sest võtan igal pühapäeval see 3 tundi Narva maanteele kõndida. Siis takistab ju selline palve minu südame läbikatsumist ja julgustab mind jääma oma teele ning viib mind lõpuks hukatusse?!
Tegelikult on aga asjad Jumala vaatevinklist ikkagi hästi. Selline olukord koguduses võimaldab minu südamest välja tuua küünilisust, mis ei oleks muidu, mõnes vaimulikult tugevamas kodus avaldunudki. See võimaldab minus arendada kannatlikkust, püsivust, kaastundmist nõtrustega ja kõike muud, et Jumal saaks mind edasi viia ja õpetada. Õpetada alandlikkust ja süsteemile allumist, ka siis, kui see, mida ma näen, mu enda põhimõtetetega kokku ei lähe. Otsekui olla selles ja samas mitte sellest maailmast.
Aga siiski, mina igatseksin karjaseid, kes karja käekäigu eest hoolt kannaksid; kes "vastsündinute" eest hoolitseksid 24/7, kui nad seda vajavad (või määravad hooldaja); kes kärbiksid "teismeliste" lopsakaid võrseid, mis metsikult kasvavad; kes juhataksid kogenuid ning innustaksid neid edasi, ise ees minnes ja karjale eeskujuks olles. Ma igatseksin uusi "insight"e Jumala sõnast, uusi kirjakohti jutluste aluseks nagu Johannese Ilmutuseraamat, Apostlite teod 3ptk jj või Prohvetid. Need paarkümmend "valvekirjakohta" oma "igihaljaste" näidetega on tõsiselt hambutuks jäänud. Igatseks "ahjusooja saia", elavaid tunnistusi, et me Jumal ka elav on ning tegutseb, kusjuures mitte ainult meie heaolu eest hoolt kandes, vaid tõepoolest ennast meile ilmutades, meid endaga lähendades.
Ja siis ehk, kui Jumala Sõna meid tõsiselt kätte saab, muutub ka mõni piiblikangelane vähemalt sama erutavaks kui jõulutaat, kui mitte enamgi...
Jah, see on tõesti kurb, kuidas meil on tihti põnev kõiges muus, aga Jumala juures igav. Või tegelt, asi lihtsalt selles, et me järelikult ei kohtu Jumalaga...Sest temaga ei saa ju igav olla! :)
VastaKustutaKui ma olen kohtunud Jumalaga, siis ausalt öeldes, kõik need jõuluvanad ja värgid tunduvad suht igavad/poolikud/kaduvad/võltsid, isegi kurvad...Jumala armastus on palju parem, kui üks-kord-aastas-kommi-andev vana.