Jõululaupäev

On jõululaupäeva hommik ja mingit jõulutunnet (veel) ei ole. Samas pole olnud ühtegi aastat, kus kuusk juba nii varakult (II advent) ehitud sai ning päkapikumäng käis ka täie hooga. Enne ei saanud undki, kui meelehea sussi sisse peidetud sai. Kusjuures põnn on telgitagustest teadlik ja mängib kaasa, eriti siis, kui keegi küsib: No kas sul päkapikud ikka käivad?!

Nii et kes jõulujuttu tahab, vaadaku eelmisi aastaid;-) Ja ehk aitab algav teekond lumisesse metsakülla koos teenistusega külakirikus ka lõpuks selle "tunde" kätte saada, mis justkui see kõige tähtsam asi oleks...

Aga... Mina tegelen iseendas ikka veel selle eelmises postis mainitud jutlusega ning püüan leida teed tagasi. Miks see mulle nii hinge läks, oli ehk see, et ta paljastas selle praeguse aja evangeeliumi, tehes seda hoopis uuest küljest. Ja nimelt, et MINU sees on miski/keski, kellele selline odava, lodeva armu evangeelium MEELDIB. Mulle tegelikult MEELDIB, kui mulle soolapuhujad kõrva sosistavad, et ära sa, kallis, küll millegipärast muretse, Jumal on kõik juba ära teinud, sul pole vaja muud, kui oodata, kuidas lihakänkrad sulle kandikul ette tassitakse.

Võisin resoneeruda sellegagai, mis Sliker ütles, et ta on iseeneses väga tuim. Et ta võib Jumalale tundetu olla väga pikka aega, enne kui ta isegi arugi saab, et miskit kadunud on. Niisiis see, et oled Jumalale avatud ja kuuled Ta häält ja järgid teda... see pole mingi garanatii, et see seisund kestma jääb. Ega polegi jäänud ju, minu puhul vähemalt mitte. Ja väliselt võib "tiksuda" ikka VÄGA pikka aega, enne kui keegi märkab. Ja ei pruugigi, kui "ustavalt" kirikupinki nühkima jääd. Elurõõm on lihtsalt kadunud. Rahu--no seda väikest asja ikka saab... Vähemalt endale sisendada saab, et kõik on häste...

Kui suur see probleem siis on? Meie ikka tavatseme mõelda, et probleemi polegi--Jumal ju kõik ette ära teinud. Aga probleem on suur-isegi prohvet diskvalifitseeritakse. Kui ta ikka oli prohvet juba sel ajal. Võib olla oli ta lihtsalt üks tundlikemaid inimesi oma ajas. Aga temagi tundlikkus ei ole piisav... Vaja on lõõmavat sütt altarilt, mis limaskestadega kokkupuutes mitte ehk kõige meeldivama kogemuse ei tekitanud. Valus on mõnikord Jumala ligiolus, eriti kui tema meie oksi ja võrseid kärbib. Viinapuu pidavat olema selline puu, millest hoolsa kärpimiseta üldse asja ei saagi. Miks me siis iseennast kärpida ei lase ja muudkui julgustame mistahes lopsakaid viljata lehti?!

Kultuur on lihtsalt selline, järjest enam ja enam (ka võlts)positiivsusele kalduv. Ka prohvet  tunnetas seda, et teda ümbritseb kultuur, mis Jumalast kinnihaaramist mitte kuidagi ei toeta, pigem vastupidi. Ka meie elame ajas, kus humanistlik enesearmastus on riietatud vaimulikku keelde ja väga lihtne on seda segamini ajada õige asjaga. Lakmustestiks saab siingi vaid see, kas sa KUULED Jumala häält, kas Ta JUHIB Sind? Kas ta KÄRBIB Su lopsakaid võrseid, mis ainult5 toitaineid kulutavad või oled jäetud kuhugile "tiksuma". Ja tiksumise all ei mõtle ma seda, kui Sul pole ülesandeid kirikus, väline sebimine on täiesti kõrvaline siinjuures, see ei anna midagi juurde.

Ainuke lohutus ja turvalisus, mida Jumal meile pakub, on see, et TEMA ON. MINA OLEN on mu  nimi, nagu ta Moosesele ütles. Seesama MINA OLEN on lubanud Sind mitte maha jätta, mistahes olukordadest ma läbi pean minema. Aga ta pole lubanud mind nendest surmavarjuorgudest säästa ega garanteerinud, et iga olukord lõppeks mulle võidukalt inimeste mõõdupuu järgi. Usukangelased Heebrea 11 võtsid rõõmuga vastu oma vara riisumise, teades, et neil on jäävam vara taevas; teades, et MINA OLEN on nendega ka raskustes. Ja tema küsib minult, et kas ma olen siis olemas valmistatud ja kinnitatud, kui Jumal mind nendes olukordades kohtab. Vastuseks saan öelda vaid ebakindla "kes teab?"

Lodev arm ja valeturvalisus tekitab unisust, tekitab uimasust ja lõpuks masendust. Õige tunnetus ja kindlus Jumalas tekitavad igatsust veel enam tungida Jumalasse, veel enam teada saada Temast ja Tema ülestõusmise väest. Siis, kui me seda teeksime, ei oleks meil enam igav ja Jumal saaks oma plaane lõpuks ometi ellu hakata viima-nii meie sees kui meie ümber.

Olen viimastel päevadel lugenud Jesajat ja Jeremijat. Väga tihti kordub etteheide: miks pole keegi minuga osaduses olnud? Miks keegi ei vasta, kui ma hüüan? Miks keegi ei kuule? Miks? Miks? Miks? Ja isegi kui me natukenegi kuuleme, miks me ei vasta? Me arvame, et kui me TEAME Jumalast ja seda mentaalselt jaatame, et siis sellest piisab. Paraku ei piisa. Kohut hakatakse meie üle mõistma hoopis teiste parameetrite järgi, vaata nt Jakoobuse kirja või Peetruse kirju. See on see sama prekontemplatiivne tase, millest me teame, aga ei tee oma teadmiste järgi. See on mõtisklus ilma enesesse keskenemise ja meeleparanduseta.
Miks me rahulikult niimoodi edasi saame "tiksuda", on see, et me ei ole suutnud mõista, mis tegelikult toimuma hakkab (we haven't connected with the scope of what's coming). Me ei mõista, et Jumal on igavene ja täiesti teistsugune. Me ei mõista, et selleks, et Jumal saaks oma tahtmise läbi suruda inimlaste keskel, piisaks ka ainult sellest, et ta on see, kes ta on--igavene. Inimesed haihtuvad kui rohu õieke, varem või hiljem.

Õige turvalisus tekitab püha agressiooni, tekitab neid, kes ründavad taevariiki ja kisuvad ta endale. Mõelgem täna, seal Petlemma sõime ees kummardades, et nii, nagu ta lubas tulla maailma, ta tuli. Ja nii nagu ta lubas tulla tagasi, ta ka tuleb. Kas oleme selleks valmis, kas oskame oodata nii, nagu Tema seda meilt ootab? Kas oskame olla eralduda ümbritsevast ning olla eraldatud st pühad Jumalale? Ootamine võib olla raske töö ja võitlus. Võitlus iseenda, oma kultuuri ja ümbritsevaga. Vaid õigesti oodates on meil võimalus pääseda.

Õnnistatud jõulupühi!