Mul isiklikult on selline vaikne aeg. Seda vaatamata purskavatele vulkaanidele ja maailmalõpu ähvardustele. On lihtsalt selline aeg, kus miski nagu väga korda ei lähe. Ning ei saa, ei taha, ei tohi end seepeale üles haipida, et jääks mulje, nagu kõik on ikka endiselt hoopis teistmoodi. St "Innukas", kui laenata ühe pühapäevase jutluse retoorikat. Jutlustaja ootas nimelt tervelt koguduselt välist innukust, st et nad teda kuulaksid, ees innukad ja põnevil näod, ise tooli ääre peal istudes ettepoole nõjatudes igat sõna ahmides--ja seda vaatamata sellele, et ahmida oli sealt õige vähe kui üldse midagi. Aga ju see on siis oluline, et inimesed vähemalt välja paistaksid, nagu nad kõvasti osa saaksid toimuvast.
Mul on vaikne aeg. Vaja on üha enam keskeneda ja enesesse vaadata, et kuhu ja mismoodi edasi. Vaja on leida üles need paigad südames, mis on vahepeal vaigistatud saanud, vaatamata sellele, et just neis paigus võis kõige paremini Jumalaga osaduses olla. Vaja on leida üles see sisemine pauer, mis seejärel väljaspoole võiks voolata, mitte väljastpoolt, kogemustele toetudes oma sisemust püüda ehitada.
Mul on vaikne aeg. Tundub, et kõik mis öelda oli, on ära öeldud. Juba mõnda aega ei olnud ehk öeldus midagi uut, muutusid vaid väljendid ja kõnekujundid. Aga milleks siis rääkida ja kirjutada, kui midagi (uut) öelda ei ole? Ehk polegi vaja, sest raamatute kirjutamisele ei tule niikuinii lõppu ja suur agarus väsitab ihu ära... Kg 12:12.
Mu on vaikne aeg. Sest antud tegevus ei ole toonud soovitud vilja. Vaja on korrigeerida kurssi, mõista praegusi koordinaate ning seada sihte oodatava eesmärgi suunas. Kõige selle juures oodata edasisi märguandeid. Minu jaoks jääb küsimuseks see, et kui ei leia mõttekaaslasi, üht ühtmoodi asjadest aru saavat gruppi, keda vastastikku viljastada, siis kas areng on üldse võimalik? Kas saab ka päris üksi või kahekesi, isegi kui väga tihedalt kohtuda elukorraldus ei võimalda? Kas peaks kapselduma ja vaid iseenese eest hoolt kandma või pigem ikka püüda end kogudusega jagada. Aga kui kogudus seda ei oota ega vaja?! Kui kogudusele eesotsas juhtidega piisab juba sellest, kuhu jõutud on ja nüüd oodatakse vaid, et Jumal ka oma heakskiidu pitseri sellele alla lööb... ja meile inimesi saadaks, kellele siis oma rahulolemist õpetada?!
Mul on vaikne aeg, sest ma ei taha kellegi üle kohut mõista, ehk nagu tabavalt väljendas hiljuti Sirbis (vist?) nähtud pealkiri: "Viimsepäevakohtu eelõhtul ei ole omakohtul mõtet". Jah, just nimelt. Ega ole tõesti. Ja igaüks vastutab vaid oma tegude ja ütluste eest. Isegi kui need hoolikalt ilustatud on olnud. Vahet pole, välja tuleb minu motiivi pouhtus ja see, kas ma olen olnud tähelepanelik sellele, kuidas Püha Vaim mind juhtida on tahtnud.
Mul on vaikne aeg...
...kallis aeg! Sügavus hüüab sügavusele, Ps 42.
VastaKustutaOlin koolis, käis üks pidev traali vaali, ringi tõmblemine ja kui see ükskord otsa sai, siis hakkasin nutma. Vaikus oli nii kallis! Märgata, mis oluline ja olla Isa ligiolus, selleks on vaja alati aega ilma segajateta. Maarja aeg, mida Marta ei mõistnud. Kui väline innukus ja tormamine on otsas, siis jõuad varjatud aarete sügavuisse, rahupaika, pühamaisse paika. Ja ainult see, kes kogeb sama kui Sina võib ühineda koos Sinuga...
Ma pigem näen selles postituses tugevat pettumust, sellest, et see arusaam ja viis kuidas arvati et asjad peaksid lahti minema(vaimulikult) - ei toonudki soovitud tulemust. Vaatamata sellele, et on palju rabeldud ja püüeldud.
VastaKustutaNüüd ollakse tupikus ega omata vähimatki ettekujutust sellest, milline on siis see õige ja toimiv tunnetus, mis viib soovitud tulemuseni.
See on teistmoodi vaikus. Vaikus, mis on tingitud tühjustundest, ja teadmatusest...kuidas edasi minna.