asjaajaja ja jaamajama...

olen omadele võõraks jäänud
võõrastele omaseks ei saanud
õnneks ees on veel ehk mõned käänud
olen andnud veelgi enam saanud


tõrjutuna tõrjutute hulgas
tuletõrjuja kes küsib tuld
liige pole kuid ma olen hulgas
mis võib ometigi võtta tuld


mitte keegi välja mind ei arva
arvan ära vahel arvan sisse
kullakallis kes sa kullakarva
arvan sind me ajaarvamisse

(Andrus Norak)
******

ajan asja
ajan asja ära
siis ma olen
ilma asjata
asjata on olla
väga paha
oma asja
tagasi ma tahan
asja teen
ehk asjatan
õnneks mitte asjata
nüüd on asi
mitte kasin
asi mis on
minu sees
asi
iseeneses
(Andrus Norak)

Kurb on ajuti... ja siis aitavad mälestuste read... ja on ka süü ning kahjutunne... et ehk jäi midagi tegemata... aga see selleks... Igal juhul selliste kurbuste hetkedel ma lähen ja loen teda, kohe mõnuga... ning siis ajuti tundub, et ta räägib minuga... üle ajasilla... Võtke või see kirjatükk:

"Olen oma sõltuvustega liiga kauaks jäänud prekontemplatiivsele tasandile. Aeg on sõltuvusi vahetada. See on see tasand mida võiks nimetada ka teoreetiliseks tasandiks ja just seal oleks õige ja kohane teha strukturaalseid otsuseid. Aga me ei tee ja nii lähebki et me jõuame faasi kus teoreetiline probleem muutub füüsiliseks probleemiks. Ja kui sa seal ka jääd mentaalselt prekontemplatiivseks siis o...ngi kõik. Aeg tiksub otsa. Kontemplatsioonihetk ongi see hetk kus sa otsuse teed ja muudad struktuuri. Sest vanamoodi elamise hind on liiga kõrgeks kohunud. Nii lihtne see ongi. Ja kunagi ei ole hilja väikesteks headeks algusteks. Vaid siis vahest kui juba hilja on. Aga algus annab ikka hääd ja tuttavat tunnet. Isegi siis kui hilja on. Püüdminegi on väärtus omaette."

Prekontemplatiivne tase.... see on see, et sa tead, et midagi on valesti. Sa tead, et pead hakkama sellega tegelema, tead, et pead või vähemalt võiksid sellega tulla Jumala ette, kuid ei tee seda. Kuni tekivad füüsilised vaevused. Ja sealgi võib jääda "mentaalselt prekontemplatiivseks". Kontemplatsioon ehk mõtisklemine ehk palve on see hetk, kus midagi muutuda võib.

Täna oli meil metos suur ja uhke seminar, kõlav päälkiri ja kõik muud uhked asjad, mis sinna juurde  kuuluvad... hakitud kirjakohtadega tõlkevihik ja usa tädid/onud paganrahvastele valgust toomas... et kõik teaks ja aru saaks, kuidas asjad TEGELIKULT on. Aga on need samad asjad tavaliselt nii, et vuristatakse kirjakoht ette ja öeldakse, et näed, siin ongi. Miks sa ei usu?!  Ja käiatakse näiteid, mis aastakümneid ajahambale vastu on pidanud...

ja siis on seal veel saalitäis ootusärevaid inimesi, pooled neist meto pastorid,  kes teavad, et täielikust õnnest on puudu vaid samm, see sama väike seminar ja sealt edasi on kõik vaid vormistamise küsimus... aga paraku tuleb kahe päeva möödudes taas kogeda, et näed, tulemata jäi... ja ju siis järgmine usa tädi/onu õnne meie õuele toob... kusjuures. Asi pole selles, et usa tädi/onu ei pingutaks. Vastupidi! Julgustused põhinevad isegi  meie esiisade vägitegudel, mis meile justkui pärandina aegade lõpuni taevaukse avavad. See on umbes nagu see, kui prohvetid oleksid Saalomoni ja Rehobeami tegusid ja iseloomu tunnustanud tema vanaisa Taaveti tegude eest. Aga polnud ju nii. Nemad vastutasid ikka oma tegude eest ja otsus oli karm prohveti sõnade kaudu, mis Saalomoni ajal Jerobeamile öeldi: (1Kn 11:31) "Võta enesele kümme tükki, sest nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma kisun kuningriigi Saalomoni käest ja annan kümme suguharu sinule." Ning Rehobeami ajal täide viidi.

Et mis ma öelda tahan. Ei, ma ei arva sugugi, et needsamused seminarid ära tuleks keelata. Vastupidi. Aga ellkõige peaksime ehk igaüks sealt prekontemplatiivselt tasemelt sinna kontemplatiivsele jõudma ja mõningaid strukturaalseid muutusi sisse viima. Isiklikult ja ihuüksinda, alasti Jumala ees. Et siis pärast seda kokku tulla ja küsida, mida Vaim kogudusele ütleb... Aga sinnamaani, tundub, on meil veel pikk tee. Sest nagu ütleb Jesaja: Js 57:10 "Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud: "Lootuseta!" Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud." Ju meil senikaua ei olegi väljavaateid. Kuni me ei suuda oma viljatust ära tunda...
liige pole kuid ma olen hulgas mis võib ometigi võtta tuld...

Ja lõppeks veel üks lulla:

kunagi ei ole hilja
külida teistsugust vilja
kõige enam armastada...

kes sa patuunes magad
ärka üles armasta
keda vähegi sa saad

peale hakka oma ihust
oma varbast kõhust pihust
ja kui saad ka ligimest

seda kes on sulle ligi
armasta ja kalliks pea
mis siis sest et pole hea


katku tema pahed vead
sinu arm ja sinu hea
mine siis ja sammud sea

sinna kui Samaaria mees
kust sa leiad hädalisi
mine hoia nende ligi

imeasi – sellel teel
sind üks tuttav ootab eel
http://andrus.wordpress.com/2010/01/31/lulla/