Hingamine

Hingamine on vist see, kui suudad kulgeda koos Jumalaga, kuulda ta häält ja tunda tema südant inimeste suhtes. Ning seda siis nii palju, kui suudad, välja jagad. Kui näiteks palvetad haige inimese eest või võitled vaeslaste või lesknaiste õiguste eest, teadmata, mida sellest arvatakse. Või kuulutad tänaval suitsetavale inimesele, et Jeesus on tõeline, isegi kui ta arvab, et miks ta seda "kamarajura" kirikusse kuulama peaks tulema. Teed kõiki neid asju, riskides ise lolliks jääda. Ja samas viid kõik need inimesed pisaratega koos Jumala ette ning palud, et Jumal oma käsivart ilmutaks. Neile, meile, kõigile. Ja siis valgubki Jeesuse ohvrirahu tasa "väsind hinge leele", nagu poetess ütleb. "Ja mu igatsus nüüd mahub kitsalegi teele".

Kui mõelda veel pisut eelmisele postitusele, et miks maailm asju palju vaimsemalt lahendab kui tihtipeale kogudus, siis ilmselt on siin vahe ka eesmärgil. Maailmas peab tegudel olema tulemus. Tegevus ja tegutsemine peavad olema eesmärgistatud. Me tahame konkreetset resultaati või kui seda ei saa, siis vähemalt tahame kogeda, et oleme kuhugi suunas teel. Kogudus oma letargias aga on kõik jätnud "Jumala hooleks". Küllap Temal on eesmärk, küllap Temal on meetod (tee, viis seda läbi viia) ja küllap Tema seda ka teeb. Küllap tal on ja küllap ta teeb, aga... kas ta mitte seda meiega koostöös ei taha teha?!

Ja siit tuleb ju väga selgelt ka välja, miks maailma inimene ei näe kogudust atraktiivsena. Pigem on see väljaspool olijatele paik, mis on täis inimesi, kes on liiga nõdrad isegi mõistma, kuhu nad teel on. Mõni teine kriitik täheldab sedagi, et iga kristlane saab sellest erinevalt aru, kuhu ta teel on. Ja taas on kriitikul õigus. Mida see aga meile kogudusena tähendab... ju vist ikka seda, et pole visiooni. Me pole Jumalalt küsinud või vähemalt siis mitte saanud, et ta kõik need vahvad eesmärgid, meetodid ja tegevuskavad ka meile teada annaks, et me koos eesmärgini liikuda saaksime. Ja kui me ei tea sihtkohta, siis kuidas on üldse võimalik reisiks valmistuda?! Seda ju ometi ei tee giid ega grupijuht meie eest ära... Oma kohver tuleb ikka endal pakkida.

Hingamine on ka selles mõttes paradoks, et see saab juhtuda vaid "noateral" kõndides. Ohud on mõlemal pool tera. Ja ei aita siin ka see pragmaatiline lähenemine, et aga paneme noa lauale lapiti ja kõnnime siis selle tera peal või kõrval või nii edasi... Vaid Jumala armu silme ees hoides saame edasi. Samas ei ole see mingi lodevusele ärgitav õpetus. Meeleparanduse meelsus peab jääma, mis aga ei tähenda lõputut urgitsemist oma vigade kallal. Tasakaal ja õige õpetus--kuidas nendeni jõuda? Pühapäeval ütles mu vestluskaaslane kuldsed sõnad: Ega me ei saagi muud teha, kui õpetada inimesi Jumalaga otse suhtlema. Kõik üle selle on liiast.

Kui asjad on "kinni" või nö "pauke" tuleb "uksest ja aknast", siis on targem maha istuda ja küsida, et "näita Jumal, mis suhtes Sa mu tähelepanu ootad". Ei saa, ei või, ei tohi edasi minna teadmises, et "saatan ründab" ja "mina usun, et mul on kõik hästi". Sest meie Jumal on armukade Jumal ja ta käib meil järel, kuni me tema omaks saame...  Ja kui me ikka ei kuula, oleme kui Jesaja aegsed juudid, kelle suhtes on Jumal nõutu: ^{Js 1:5}Kuhu tuleks teid veel lüüa teie tõrksuse jätkudes? Pea on üleni haige ja süda täiesti jõuetu. 6 Jalatallast pealaeni ei ole midagi tervet: aina vermed, muhud ja rasked haavad, mida ei ole puhastatud ega seotud ega õliga leevendatud.

Seda esiteks. Teiseks, kui ikka oma "usus" nii kindel oled, lõpevad rünnakud ükskord (enamjaolt) tõesti, aga sa oled siis ilma ka juhatusest. Oled jäänud pimedusega lööduna ekslema kõrbesse ja soodesse.... kõik on justkui hästi, nii keskeltläbi, aga tegelikult ei ole ikka ka. Ja kuni Jumal oma valgusega taas ei tule, arvad, et ju lihtsalt on selline aeg... Ja see on Jumala väga suur arm, kui ta üldse sind sellest surmaunest äratab. Ja pole absoluutselt vahet, kui auline või auväärne sa teiste silmis oled. Loeb ainult see, mida Jeesus ütleb, kui ta tagasi tuleb. Võib-olla juba 21.mail 2011.

Tänaseks siis 10 päeva veel selle kuupäevani. Kõik võib olla, kõik võib tulla. Minu jaoks on siin küsimuseks, et suur kannatusaeg ei ole veel ju ikkagi tulnud, vähemalt mitte sellises mastaabis ja üleilmselt. Elu on kasvõi meie maal enamikule inimestest suht mugav; kordades mugavam kui krooniaja lõpus näiteks; kordades mugavam kui nii mõnelgi soojemal maal. Ka ei ole me näinud seda suurt ärkamist ega koguduse valmistamist, mis lõpuaegadele on lubatud. Teisalt aga, mine tea, ehk on inimeste vastupanu nii suur, et rohkemat enam ei saagi teha. Ja peab lihtsalt tõdema, et meie südame kanguse tõttu ei ole Jeesus siin maal saanud teha midagi enamat, kui ta teinud on.

Aga täna on veel armuaeg ja kutse hingamisse tulla püsib--kuni veel öeldakse "täna" (vt ^{Hb 4:1} ja järgnevad). See "päris asi" on kitsal teel, seda leida on päris suur ettevõtmine ja kindlasti ei ole ta see, mida peavool "usus" kuulutab. Igaüks peab ise oma tee leidma. Leidma üles Jeesuse, isegi kui eelnevalt pole aru saadud, et ta kadunud on, nagu Forrest Gump kunagi nutikalt märkis. Et siis mis muud kui Hingamist!