...täna 20 aastat tagasi. Nojah, mitte küll ehk sellel iseseisvuse väljakuulutamise hetkel kell 23.02 enam, aga päeval küll. Hommik leidis meie noortegrupi Viljandi Noortevangla ukse tagant, kuhu meid ei tahetud sisse lasta, sest ikkagi tankid Tallinnas ja nii edasi. Siis aga saabus sinna kui imeväel üks grupp Kanada kristlasi, kellel oli mingi kõrgemat sorti kirjalik luba ja nii meidki nende katte varjus sisse lasti.
Ja nendest aegadest sai siis eriti välismaal hoogsalt tunnistada, kuidas noortegrupi liikmete vanemad ühtäkki pöördusid ja oma lastelt eestpalveid palusid meie maa ja rahva pärast. Seda nädalapikkust lauspalvetamist meenutas kantslist ka meie kirikupea eelmisel pühapäeval ning kutsus rahvast üles olema eestpalvetajateks ning katma meie maad palvetega. Ma ei saanud küll päris täpselt aru, mis selle üleskutse mõte oli, miks lauskate ja miks just nüüd? Sest kas pole meil mitte kuskil kukla taga mõlkumas, et Küll me ennast tubli rahvana kokku võtame, kui järjekordne hädaoht ähvardab.
Me oleme ju tublid! See sõnum jooksis punase niidina presidendi kõnest läbi täna õhtul. Me peaksime uhked olema! Meil on nüüd lõpuks vabadus!!! Ja kindlasti ongi, aga vabadus milleks? Kas oleme seda andi osanud kasutada nii, nagu meie kõigi andide Andja seda omas mõttes määranud on?!
Täna näiteks on meil sõna- nii kirjaliku kui suulise-vabadus. Ja ringi liikudes ründavad mind igal tänavanurgal need roosa-valgekirju posterid-"Naine, KUS KUMM ON?" Ja vaata, et sa seda ikka kaasas kannad ja imestatakse, et kummaline on see, et vaid! 18% eesti naisi peab vajalikuks seda kaasas kanda. Sest lõppude lõpuks, kumm on ikkagi AINUS asi, mis sind aidsi ja muude haiguste eest kaitsta võib.
20 aastat on ühtlasi nii lühike kui ka pikk aeg. Karl Reits prohveteeris kunagi I iseseisvusaja lõpus, et tuleb okupatsioon ja siis uus vabadus, mis samuti väga lühiajaline on. Ja lühiajaline just eelkõige seetõttu, et me, kristlased, seda kuidagi jumalariigi hüvanguks ära ei oska kasutada. Mina usun siiralt, et see, mis sünnib meie ümber (inimeste mõtted, sõnad, teod, hoiakud, arusaamad jne), on koguduse moraalse ja vaimse kõhetumise tulemus. Meile demonstreeritakse väga suurte roosade tähtedega igal päeval, et sool on tuimaks läinud. See on Jumala arm, kui ta laseb meil väljaspool näha, mis meie endi sees toimub. Ja olgu meil siis tarkust mõista ja meelt parandada, mitte teiste üle kohut mõistma tormata.
1,5 aastat varem enne seda saatuslikku päeva, mida täna tähistame, kutsus Jumal meid kogudusena Joeli raamatu kaudu eestpalvele, et võiksime alanduses Jumala ees Tema palet otsida. Kogunesime siis terve kogudusena järelpalvetele ja palvegruppidesse 1,5 aastat... ehk üks paarkümmend inimest. Jumal andis võimsasti oma palve ja anumise vaimu ja imed sündisid ja neid, kes uskusid, lisati meile ikka juurde. Selle praegusel ajal võiks öelda, suhteliselt radikaalse muutuse aluseks sai üks visioon, mille nägin 08. märtsi hommikul 1990. aastal. Aga ma sellest olen ju pikalt juba kirjutanud (http://lepitusamet.blogspot.com/2009/12/ajaloo-oppetunnid.html).
Kirjutanud olen ka sellest, et ilmselt järgmisel korral, kui mingi sarnane lugu juhtub ja meie lühikest vabadust piirama tullakse, arvatakse, et ju sarnasest nädalasest palveahastusest piisab. Aga ei pruugi ju. Kuna visioonis nähtud pastor on nüüdsest manalamees, siis tahtmatult tekib küsimus... kas vaimumaailmas on me laev juba uppunud?! Mul ei ole vastust, aga ma olen tunnetanud, kuidas Jumal kutsub osadusse, järjest sügavamale. Ja seda vaatamata sellele, et ma ise ei oska neist võimalustest ehk täiel määral kinnigi haarata.
See möödundpühapäevane oli üle hulga aja üks tõsiseid väljakutseid esitav jutlus. Samas on ehk suhteliselt mõttetu ärgitada inimesi palvele, ise selleks eeskuju näitamata ja inimesi palvele koondamata. Ühispalve. Ühispalve juhtide eestvedamisel ennekõike või siis mööndusena vähemalt nende vaikival heakskiidul, on see, mida Jumal ootab ajal, mil inimesed on nii segaduses, et peavad oma ainsaks ja suurimaks kaitsjaks õhupallisarnast kummijupatsit! Ühispalve on see, mis Jumala mitmesuguse tarkuse kogudusse tagasi tooks ja avaks väravad, et Aukuningas saaks sisse tulla.
Ma ei tea, miks palveteenistus meie koguduses keelatud on. Mõtlen sellist teenistust, kus lausa keskendutaksegi palvele, kus palve pole pelgalt mingi tüütu lisakohustus, mille paari minutiga lõpus ja alguses korda saab ajada. Tsiteeriti mulle tookord arupärimise peale mäejuttu---et igaüks peab palveks minema oma kambrisse ja ukse sulgema... et koos nagu hästi ei sobigi... Olevat juhatuse otsus, teadis vanempastor ütelda. Aga eks me kõik vastutame oma valikute eest ja saame kord kätte, mida me ihus olles teinud oleme.
Ja ma ei suuda mõista tegelikult ka oma rolli selles ajahetkes siin ja praegu. Kas pressida edasi, tekitades vendadele kimbatust või taanduda ja oodata, mil Jumal ise tuleb. Või põgeneda, emigreeruda, mida iganes... Minna justkui ei saa ja jääda ka nagu ei tahaks. Ja geograafia on nagunii selles võtmes tühine. Jumala rahu on hingeseisund ja seda eriti rännakul olles, mitte mingi füüsiline paik kusagil künkal, kus Issanda auhiilgus olnud on. Ja selles mõttes vastutan samuti mina oma hinge eest. Lõpuni.
Aga head aastapäeva, armas Eesti, neil hetkedel, kui see päev juba loojunud on. Ja olgu meil tarkust kummardada Teda, kes rahvastele rajad ja piirid on seadnud. Teda, kes on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid (Apt 17:26). Kes teab,VÕIB OLLA TA HALASTAB, kui meie KOGU südamest teda otsima hakkame... Kui hakkame...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar