Et mida siis teha, kui midagi teha ei ole? Ühest küljest soovitab mu lähim palvepartner vait olla, st kirjutamisest hoiduda ja oodata, kuni midagi tuleb. Teisalt on ikka VÄGA suur kiusatus ise end püsti ajada, nö kuuereväär porist puhtaks pühkida ja teha nägu, et kõik on kõige paremas korras. Seda enam, et vilumuse taha saaks palju ära peita. Aga see oleks seesama pakasuhha, mille vastu ma siin kogu aeg võitlen. Nii et pole tõsiseltvõetav variant.
Selgituseks, et mingeid torme mu elus hetkel pole, kui korteriühistu tormid veeklaasis välja arvata. Aga need on pigem vana Dvigateli raudvara sisetülid, kuhu ma juhuse tahtel pisut selgust pidin tooma. Ja tuli eduelamus. Nii et neidki on. Aga see pole see pole see...
Mind ikkagi häirib. Nt see, et kui ma pühapäeval kirikusse lähen, siis kuulutatakse seal poolikut evangeeliumi. Ja seda isegi siis, kui võetakse jutluse aluseks Psalm 16. Jõudes kohani, "isegi öösiti manitsevad mind mu neerud" minnakse sellest sujuvalt üle. Kõikide muude väidete kohta osatakse midagi kommenteerida, aga sellist asja ju pole olemas, et neerud või süda vms mind manitseda võiks... See vist ongi see, mille kohta Johannes oma viimase raamatu lõpus refereerib, et kui keegi selle raamatu sõnust midagi ära võtab, võtab Jumal ära tema osa elupuust.
Siis täna, olles ühel EU finantseeritud hariduskonverentsil tabasin end mõttelt, et miski on sügavalt mäda, kui ilmalik maailm räägib rohkem usust, motivatsioonist jne, kui meie seda teeme. Midagi peab olema korrast ära, kui ilmalikul hariduskonverentsil istudes saad rohkem toidetud ja täidetud kui pühapäeva hommikul kirikus. Ka vaadeldakse seal usku kui millegi alust. "Usun - Tean - Teen" on see protsess, mida püütakse kirjeldada. Ja see "tean" tähistab juba ilmselt ka mingit sellist veendumust, mis tõesti minust justkui osaks on saanud, mitte lihtsalt infomüra, et "jah, olen kuulnud".
Veel. Eelmisel nädalal O. Chambersit lugedes http://www.myutmost.org/, jäi sealt hoiatusena kõlama "amateur providence". Tõlkida võiks seda kui "kodukootud jumalus" või "amatöörlik ettehooldus/hoolitsus". Mõte on seal selles, et me tihti võtame teiste inimeste eludes selle rolli ja vastutuse "jumalat mängida" ning seetõttu saame suureks takistuseks Jumala tööle. Ka sellel on omad tagajärjed. Aga las Chambers räägib ise 24. märtsi kande kaudu: Over and over again, we become amateur providences, we come in and prevent God; and say - "This and that must not be." Instead of proving friends of the Bridegroom, we put our sympathy in the way, and the soul will one day say - "That one was a thief, he stole my affections from Jesus, and I lost my vision of Him."
Karm, oi kui karm. Aga kui palju on sellist kaasatundmist, mis lähtub meie isiklikest sümpaatiatest ja arusaamadest, mitte Jumala tahtest ja plaanidest nii meie kui nende eludes, kellega me kokku puutume. Ja elame nende elusid ja otsustame nende eest. Hiljuti paluti eestpalvet ühe mehe eest, kes oli tulnud nii sügavalt patutundmisele, et ei suutnud enam näha väljapääsu. Temast hoolivate inimeste suurim mure oli aga, et ta sellest ruttu välja tuleks ja enam ei kannataks.
Mitte see, et ta Jumalaga oma asjad korda saaks, et tal säiliks see tundlikkus ja ta saaks selle tundlikkusega edasi elada, seega ka pattudest hoiduda. Pigem oli eesmärgiks talle kinnitada, et "Jumal nagunii andestab" ja "võta see usu kaudu vastu". OK, toimis. Seekord veel. Aga mida teeb vaene mees siis, kui järjekordne kiusatus ta ellu tuleb? Kas siis need inimeste head soovid teda tormides kanda suudavad?! Kahtlen selles sügavalt, aga selgitada ma seda kellelegi ka ei suuda.
Ja mida siis ikkagi teha? Eesmärke seada, planeerida, visioone tuletada... Need on kõik need tuuleta luuletamise teemad. Ettevalmistus, kui peaks tulema tuul ja lohe taas õhku tõuseb. Mis on see, mida ma PÄRISELT tahan, mis on see, mida ma TÕELISELT igatsen. Visioneerimise gurud ütlevad, et ole ebarealistlik, pane kirja oma metsikuimad unistused. Ja siis tee plaane nende elluviimiseks. Et nagu väike revisjon. Väike samm õiges suunas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar