Ja kui sa ükskord pöördud...

Lk 22:32 "Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!"

Kui vaadata tõeliselt suuri juhte Piiblis, kelle elust me teame pisut rohkem kui teistest, siis tundub, et neil on üks ühine nimetaja. Võtan aluseks Moosese, Pauluse ja Peetruse. Nimelt, nende kutse teenistusse tuli justkui kahes jaos. Näiteid on veelgi (nt ka Taavet pidi kõrbes oma kuningaametis pikki aastaid valmistuma), kuid keskendume neile kolmele. Püüan seda fenomeni lahata selle blogi metafooride kaudu.

Kui Jumal meid kutsub, osadusse kõigepealt ja seejärel oma teenistusse, siis lööb rasv altari peal heleda leegiga põlema (vt Põlevast ohvrist). Kogeme väga suurt armu ühelt poolt, et Jumal on meid vastu võtnud ja teisalt kogeme vabadust ja põleme Issandale soovist seda vabadust kõigiga jagada. Meis on uus elu ja see küünal ei jää vaka alla.

Aga ühel päeval on see "rasv" ära põlenud ja altaril peaks põlema hakkama ohver ise. Ja siis vaatad enda ümber ringi ja mõtled, et no milleks, ma olen juba küllalt kasvanud ja näed, saan paremini hakkama, kui nii mõnigi teine pingis istuja. Juurde on tulnud ka vaimulikku tarkust, eriti piiblilugude näol ja tundub, et tunned seda Jumala asja päris lähedalt. Vähemalt tead väga palju Jumala kohta ja see justkui annab kindluse, et tunned ka Jumalat sama hästi.

Ka Peetrus arvas end pärast kolme aastat Jeesusega teadvat kõike ja tundvat Jumalat süvitsi. Issand, ära Sina minu jalgu pese! Issand, ärgu seda juhtugu, et Sina surma lähed! Issand, mina Sind küll ei salga, kui ka teised laiali jooksevad!" . Mõnikord manitseb Jeesus teda seepeale pikameelselt. Teine kord vastab päris otse: Tagane minust, saatan, sest sa mõtled inimese kombel ja ei saa aru Jumala teedest.

Paulus oli innukas Jumala sulane. Ta teadis ka oma arust Jumala tahet. Tal olid ka kõik sünnipärased eeldused olla edukas ja viljakas (Fi 3.ptk). Ja ometi on tema vili roiskunud sinnamaani, kuni Issand teda teist korda kutsub ja talle oma valgust näitab.

Mooses teadis juba varasest noorusest, et Jumal kutsub teda teenistusse. Noore mehena hakkas ta innukalt seda kutset täitma. Ja kukkus kapitaalselt läbi.

Mooses, kui aidata püüdsid su rahvast
hüljanud olles palee ja ta au
pidid küll loobuma juhtida tahtmast
kui olid ajanud avavao.

Nii suur kutse ja tee nii kinni!
Rahvas, su rahvas ei mõista sind
Kõrbesse põgened, karjaga ringi
liigud võõrsil, et pääseks hing.*

Et tundub, et selline muster on pigem reegel kui erand. Inimene tuleb Jumala juurde. Ta on innukas ja avatud, kuid ühel hetkel tahab Jumal teda viia sügavamale ja mõistus tõrgub, ka koguduse praktika ei toeta seda sügavamat üleandmist (vt Võidu hind) ja siis on kaks võimalikku edasiarenduse varianti. Moosese tee ja Pauluse tee.

Moosese tee on see, et inimene taandub. Vahet ei ole, kas ta jääb kirikusse nö "vegeteerima" või läheb "päriselt" maailma tagasi, st ei käi enam kirikus, osaduses, võib olla hakkab elama lõdvemate standardite järele vms. Ta on jumalariigi tööst väljas ja Jumal on küll ligi, eriti raskustes, aga tee on mähkunud pimedusse, Sõna jm on kinni. Kas oled füüsiliselt kirikus või mitte, oled igal juhul läinud tagasi oma igapäevatöö juurde (nagu Peetruski kalameheks) ja elad oma elu. Minevik on kallis ja imeline, aga pöördumatult läbi. Või nii vähemalt tundub.

Pauluse tee on see, et kuigi see esialgne innukus on kadunud, on sinu ümber olnud heatahtlikud inimesed, kes on näinud sinus potentsiaali ja sa oled eneselegi märkamatult juhiks saanud. Sulle on käed peale pandud, sulle on antud ülesanded ja täidad neid nii hästi halvasti kui oskad. Aga tee on sama raske või raskemgi, sest seesama esialgne elu on ka sinus kaduma läinud ja ajuti tundub, et sööd lausa liiva. Aga ma pean olema tasemel. Jumal on mind siia ametisse kutsunud ja ma ei tohi Teda alt vedada. Ma ei tohi tunnistada oma pankrotti. Ma pean maksku mis maksab edasi minema. Hambad ristis lähengi. Aeg ajalt puhub värske tuul ja ma saan hingata. Aga see vaibub ruttu ja lämbe äikeseeelne sumbunud ja lämmatav õhk ei taha eriti lahtuda. Olen läbipõlemise äärel, kuid usaldan ikka Jumalat oma teel.

Kusagil ehk sellel teel olen teinud kompromisse. Kusagil olen olude sunnil näidanud end pühamana kui ma tegelikult olen. Aga olukord nõudis ju karmi kätt, muidu oleks Jumala töö hoopis ohus olnud minu haldusalas... Ma ei mõista, miks Jumal juba ärkamist ei too ja miks ta juba ei vabasta mind ja minu kogudust, kuigi me teda nii ustavalt teeninud oleme ja iseenda ja oma pere ja kõik muu ohvriks oleme toonud. Miks keegi mind üldse veel "ründab" (mingi Naatsareti vaene puusepp, pole tal ei suguvõsa ega kooliharidust), kui mina olen olnud kui Jumala asemik siin kõik need aastad. (vt Vägvisare).

Ja nii Moosese kui Pauluse oma tee lõpus seisab Jumal oma põletava valguse ja selge häälega. Paulus nägi seda valgust ja see tegi ta esiti pimedaks. Edasi sai ta minna alles siis, kui oli alandunud Jumala lahenduse alla lasta enda eest paluda ühel õppimata ja lihtsal jüngril.

Mooses nägi põlevat põõsast ja ka tema enesekindlus ja enesepiisavus olid 40 aastaga otsa saanud. Igale Jumala sõnale on argumente lademes: ma ei oska, ma ei saa, ma ei taha. Mina pole see õige inimene, keda Sa, Issand otsid. Olen proovinud ja kõik läks untsu. Võta keegi teine! Jumala vastus on aga üllatav (nagu Jumal isegi): alles NÜÜD, Mooses, oled Sa valmis MIND kuulma ja MINU juhtimisele alluma. Alles NÜÜD saan ma sind TÕELISELT kasutada. Sinu enesepiisava elu varemetel...

Me oleme nii kaua ärkamist oodanud (vt Oodates Godot’d) ja nii kaua siiralt palunud. Keegi olla kunagi defineerinud hullumeelsust kui samade asjade samamoodi tegemist samade inimeste poolt, oodates erinevat tulemust. Ärkamisega tundub olevat sama lugu. Ehk oleks aeg oma viljatu rabelemine jätta ja kogu hingest Jumala poole pöörduda?! (Js 30:15 Sest nõnda ütleb Issand Jumal, Iisraeli Püha: Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud, kuid te pole seda tahtnud). Ehk oleks aeg nõustuda Valdur Rosenvaldi poole sajandi taguse diagnoosiga, et Jumala töö meie maal on suuresti katkenud, sest ei ole üleantud eluga inimesi, kes maksaksid hinna Jumala ligiolu eest (vt Võidu hind).

Jumal tahab meile ärkamist anda, kuid ta ei SAA seda teha enne, kui oleme oma pankrotti mõistnud ja seda tunnistanud. Nii endale kui teistele, ka Jumalale. Kui me seda vabatahtlikult ei tee, on ta oma armus ja halastuses sunnitud meilt eemaldama kõik "kargud", mis meile lootust annavad. Meie ilusad "lusthooned" (Js 32:13), meie ilusad teenistused, meie ilus ja enesepiisav usuelu, kus millestki puudust pole. Tragöödia Haiitil on vaid sünnitusvalude hakatus. Analoogilised katastroofid on ootamas teisigi rahvaid, kes Jumala heas põlves ära põlgavad.

"Kaua sa lonkad kahe karguga?!" küsis Issand eile minult ja küsib seda ka Sinult ning igalt inimeselt, kes on täna Issanda viinamäel. Kui Jehoova on Jumal, teenige teda, kui mitte, siis lõpetage oma jama ja ärge häbistage mind. Kui see kõne on liiga kõva, siis julgustab Jeesus meid tänagi nii kui oma esimesi jüngreid: Kas ka teie tahate ära minna?! Tookord vastas Peetrus, et kuhu meil minna on, Sinul on igavese elu sõnad! Kuid ei see lause ega mitte miski muu ei päästnud teda sellest teise pöördumise vajadusest ja oma pankroti tunnistamisest.

Ja alles siis saab Jumal hakata tegema OMA tööd meie elus, meie koguduses, meie linnas, meie maal. Sellist tööd, mida me pole endale ettegi suutnud kujutada. Jalutud käivad, pimedad näevad, vaestele kuulutatakse evangeeliumi... Ja õnnis on, kes Jeesusest ei pahandu...

Kui oma kogemustest rääkida, siis ma olen oma kõrberännakutel olnud nii Pauluse kui Moosese teel. Pauluse tee on lämmatava religioossuse tee, mis kõik elumahlad välja imeb, samas väljastpoolt on karikas puhas ja sein lubjatud. Moosese tee on pretensioonitum, elad nii nagu elad, kuid tunned häbi oma "langemisest". Samas ei kahetse ma midagi. Oma enesepiisavuse varemete tunnistamine on mulle näidanud Issanda suurt armu ja armastust. Tema polnud mind iialgi maha jätnud ja armastas mind kogu aeg tingimusteta. Olles näinud oma hinge põhja sügavusi ja alastust, suudan ma vaadata ka teiste hinge ja mitte kohkuda. See kogemus on pannud mind mõistma, et armusaanud patune on lihtsalt armu saanud ja Jumala igatsuseks on kõigile samamoodi armu anda.

Kõrbetee on vajalik ja möödapääsmatu, et Issand saaks meid ühel päeval TÕELISELT kasutada.

Mooses sai aastakümnete järel
kuulda Jumala selget häält
Küpsena polnud ta enam väle
võitlema ise ja omal käel

Sügavalt kaevates talle ilmus
taeva Jumala tõeline palg
Enam ta Tema teelt ei irund
enam ei eksinud kuuleka jalg.*

Mine kõrbesse, inimlaps, võta oma hing alasti Issanda ees ja las tema katab selle oma vere, oma armu, oma puhta valge rüüga. Sinu omaõigus on kui roojane riie ja mida enam sellest kinni hoiad, seda kauem pead ootama Jumala tõelist lahendust. Võib-olla peab Issand isegi enne kõik füüsilised toed Su elust kõrvaldama, nagu juhtus Iisraeliga. Tempel hävis, auhiilgus lahkus (ning ei tulnudki tagasi), maa ja linn jäid varemeisse, rahvas viidi 70 aastaks asumisele.

Jeremija Jr 31:3 "Issand ilmutas ennast mulle kaugelt: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga." Alles siis, kui rahavs oli vangi viidud ja jääk tagasi tulnud, oli võimalik kangekaelseile kuulutada selliseid armu sõnu. Oh et me ometi õpiksime midagi lugudest, mis on meile hoiatuseks jäetud! Jumala kohtuotsused on Tema armu väljendus, et ilmamaa elanikud õigust õpiksid. Targem oleks aga juba täna kuulda, mida Vaim kogudustele ütleb. Täna, kui meil on veel kodu. Täna, kui meil on veel kodumaa.

Sinu Riik Tulgu! Minu riik mingu! (kui muidu ei saa) Rist kõige peale! (Edekabel 2009)

*Luuleread A. Henno luuletusest "Öö järel tuleb päev" 1955 (kogumik "Hõbepasun").