Tänases lastejutluses avas ettekandja väga tabavalt meie kaasaja praktilise usu tagamaad. Lastel paluti nimetada positiivseid iseloomujooni (rõõmus, tore, naljakas, aus, hea) ning siis tehti järeldus: "Eks Jumal ole ju samasugune. Vähemalt aus on ta kindlasti." Ehk eneselegi ootamatult tabas ta ära meie praktilise usu lähtekoha: Jumal on nagu meie ja tahab saada järjest rohkem meie sarnaseks. Mitte vastupidi. Jumal on midagi/kedagi hoopis muud, võrratult suurem ja hoomamatu ja meie ülesanne on muutuda Kristuse sarnaseks, päev päevalt järjest enam.
Ka see ei ole midagi uut. Olen lugematuil kordadel siingi kirjutanud, kuidas esimesi jõule ei tuntud ära, sest Jumal tegutseb varjatult. Ilmselt tänapäeva inimene loeb seda ja mõtleb, et tänapäeval tähistab ju kogu maailm esimesi jõule juba novembrist ja meil on lausa institutsioonid selle jaoks, et meil seda probleemi pole. Aga Jumal on ju ikka Varjatu Jumal ja ta tegutseb täpselt nii, nagu ennemuiste, ilmutades ennast nendele, kellest väliselt seda kõige vähem oodata osatakse.
Meie kogudusse on (taas) jõudnud igatsus ärkamise järele. Kogudust manitseti ärkama ja paluti meeleparandust maailmale. Unustati aga ära see, millele eelmises postituses Puhastumise vajadusest viitasin: Jeruusalemma prohveteist on jumalakartmatus levinud kogu maale. Jer 23:15b. Ehk puhastumine peab algama ülevalt ja see meeleparandus ei tohi olla vaid sõnades ja murdunud hääletoonis. Vaadata tuleb oma hinge kõige sügavamatesse ja kõige pimedamatesse soppidesse ja sealt kõik saast välja tuua. MIKS? Sest muidu teeb uus vein vanad lähkrid katki. Katki lähevad ka need uued inimesed, keda Issand tahab meie juurde saata.
Kadunud poja loo Vanem poeg võib küll tunduda talutava materjalina jutluses, kuid praktilises elus on ta ju võrdsustatud variseride/kirjatundjatega, ehk Jeesus manitseb: Kui teie õigus ei ole palju parem variseride omast, siis te ei pääse taevasse. Kogu lugu. Ja veel manitsetakse, et "variserid" käivad läbi maad ja mered, et leida kasvõi ükski, kes nende usku pöörab ja siis nad teevad temast hullema põrgulapse kui nad ise on. Ehk, ilma väe ja vaimuta evangeelium on vaid õpitud inimeste käsk ja pole vahet, kui suurt gruppi arvuliselt me saame "õpetada", vilja ei saa sellel ju olema.
Sardese kogudus Ilmutuse raamatus oli surnud. Nimi oli küll uhke ja vägev, aga elu ei olnud. Samas tegusid tehti hoolega, kuid need teod ei kõlvanud Jumalale. Manitsus: saa valvsaks, kinnita neid, kes on suremas (surnutega pole enam mõtet aega raisata?!), mõtle sellele, kuidas Sõna vastu võtsid (st kuidas alustasid, mõtle endistele aegadele). Kui mitte, tulen kui varas (st tulen ootamatult ja sa ei tunne mind ära) ja küll sa siis alles imestad... Samas oli ka Sardeses neid, kelle riided olid valged (ehk rüü pestud) ja nemad pääsevad.
Nii et ikkagi, lahendus on sealsamas, et tuleb "pesta oma rüüd". Hoolega ja häbenemata. Muidu jääme jätkuvalt sellesse eksitusse, et meie usus suur ja sügav sisu ongi see, et MINUL isiklikult on kõik hästi. "Tänu Taevaisale. Mul pole millestki puudu". On ju seegi omamoodi piibellik lähenemine (Ps 23). Ja nii me tänamegi lakkamata nii lillekeste, liblikate, öö ja päeva, suve ja talve jne eest ja ei ole tähelegi pannud, et Heebrea kiri tõlgendab tänu või kiitusohvrina "nende huulte vilja, mis tunnistavad tema nime" (selles kirjakohas tähendab see kuulutust Tema vereohvrist), mis tuleb viia "väljapoole leeri". Et ei piisa sellest, et istun aga oma kapslis ja tänan, kui hästi mul kõik on: kolhoos andis küttepuud ja pioneerid ladusid riita.
Manitseti ka taotlema armuande, et koguduses oleks elu. Mina jälle mõtlesin, et oioi, mis siis küll saab, kui Jumal ilmutab need mitte päris "õigetele" inimestele, tänapäeva põlatud lambakarjastele või eksprostituudile, mitte sõpradele ja sugulastele. Siis võiksime ju lõputult paluda ja Jumal oleks juba ammu vastanud, aga me lihtsalt ei näe seda vastust ja igatseme edasi. Sest me ei tea, milline Jumal on, arvame, et tore ja naljakas ja kindlasti aus, ega saa arugi, et tema tegutsemisviis on alati meie omast palju kõrgemal. Ja Tema tahab meid alandada, et me võiksime lõpuks Teda nägema hakata, nõnda nagu Tema on.
Paljude armastus jaheneb lõpuajal. Ja mitte see armas ja kena osaduse tunne ega suur tänumeel kõigi olemasolevate ja tulevaste õnnistuste eest (Pojast ja šedöövritest). Armastus, mida Jeesus mõtles, oli teeskluseta, kahtluseta, selline, mis ei tee ligimesele kurja: Kes mind armastab, peab minu käsusõnu. Nimelt: Armasta oma Jumalat üle kõige ja armasta ligimest nagu iseennast. Kompromissitult, tegemata vahet inimeste vahel ja mõtlemata oma reputatsioonile. Ja need käsud ei ole rasked, kui oleme puhtaks pestud Jumala Veatu Talle Veres ja laseme Jeesusel seda iket kanda. Omast jõust ja omast mõistusest on see koorem aga ületamatu ja me vaid petame iseendid, kui usume, et sellega suurepäraselt toime tuleme.
Õnnis on see, kes minust ei pahandu, ütleb Jeesus Matteuse 11:6 (ka Lk 23:7). Pimedad näevad, jalutud kõnnivad, vaestele kuulutatakse evangeeliumi... Jah! see kõik on tõsi. Mina olen see, kes seda teeb ja need on välised märgid. Aga, enamgi veel, minu tõelised rikkused on varjatud ja neid näevad/kogevad vaid need, kelle südame silmad on avatud. Sest ma olen ka varjatu Jumal ja te peate väga täpselt valvama, iga päev ja iga tund, et teid arvataks väärt seisma Inimese Poja ees, kui Tema tuleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar