Jumala kutse

Kui Jumal Sind kutsub oma nö "teise kutsega" (vt Ja kui sa ükskord pöördud..., Kui Sa ükskord pöördud... II osa), siis on selle kutse lahutamatuteks osadeks murdumine ja oma nõtruse mõistmine (vt nt minu kogemust Murdumine) ühelt poolt ja teisalt tähelepanelikkus Jumala Vaimu väikseimatelegi puudutuste vastu ja sellele allumine, isegi, kui inimlikult ja mõistusega võttes tegutsed rumalasti (vt nt Kõik ma annan Jeesusele...).

Allud, kuigi inimlikult tundub riskantne ja liiga ebamugav, samas ei taha enam oma sõnakuulmatusele aega kulutada. Niipea, kui seda teed, viiakse Sind sügavamale, näidatakse uus ülesanne, mis võib olla veel "ebamugavam" ja "mõistusevastasem". Kui sellesse püsima jääd, siis avastad mõne aja pärast, et "tema ike on magus" ja "koorem kerge", ehk teisisõnu, see ebamugavus hajub ja asendub igatsusega Teda esindada, mitte oma reputatsiooni ja ei tea veel mille pärast muretseda. Tema annab. Kui annab. Ja kui ei anna, ikka on OK.

Mulle tundub, et me sageli ehitame oma usuelu valedele alustele. See on ohtlik, sest on lõpuajad ja sajud on tulemas ja kui alus ei ole rajatud kaljule, laguneb su uhke häärber liivase pinnase tõttu. Ja langemine on SUUR ja mis peaasi, OOTAMATU! Ma ei teadnudki, et Jeesus on SELLINE! Miks pole keegi mulle Teda sellisena tutvustanud?! Miks minu eest kirikus varjati, et Ta SELLINE on?! Ma tahtsin Teda TÕELISELT järgida, miks seda takistati??? Milline sajandi pettumus! Tahad Sa seda oma lammastele? Tahad Sa ükskord Jumala ees oma tegusid selles vallas selgitada ja oma pärandist loobuda?!

Millised need valed alused on?
Ehitamine ustavusele. Minuga on kõik korras, sest ma käin kirikus korralikult. Las ma selgitan, ma usun, et kirikus käimine on VÄGA oluline. Ma pean sellist suhtumist vaimulikuks snobismiks ja väga ohtlikuks, et ma ei jaksa pühapäeviti käia, aga ma olen vahva grupijuht või piibliõpetaja. Ma edendan nii Jumala riiki. Kuidas sa saad kedagi juhtida, kui sa ei tea, mida Vaim kogudusele ütleb?! Kuidas sa saad juhtida neid inimesi, kui sa ei tea, kuidas neid pühapäeval või teisipäeval juhitakse? Ehk teisisõnu, kui pead end arstiks, siis kuidas saad neid ravida, kui sa ei tea, mida neile muul ajal manustatakse?!

Mina palvetan igal hommikul enne kõiki tegevusi. Või siis ei palveta ja tunnen, et kogu päev on sellega mokas. Aga kui palvetan, kui suudan kuidagi olla "ustav", siis on kogu päev korda läinud... kahjuks vaid oma naba imetledes. MINA olin nii ustav ja nüüd ma olen nii tubli. Siia võib lisada veel muud ustavuse teod, millega me maadleme ja siis väga õnnelikud oleme, kui õnnestub. Ehk siis isetehtud käsuteod, mille läbi ei saa õndsaks ükski liha.

Aga Jumal ei vaja ustavaid, vaid sõnakuulelikke (vt Võidu hind). Neid, kes on valmis ka oma vaimuliku rutiini pühkmeiks pidama (vrdl Fl 3:8), kui Issand neid kutsub oma ülesandega. Jumal ootab, et annaksid Talle oma parima. Kes on öelnud, et see peab olema päeva esimene tund?! Mõned ei ärka üleski selleks ajaks... Aga me teame, et nii peab ja võitleme selle pseudoprobleemiga, kui ei õnnestu "ustav olla" ja hommikul paar tundi varem üles ärgata. Ja hingevaenlane irvitab meie peale, sest niikaua, kui me oma nabaga tegeleme, ei ole meil ju Jumala tõeliste asjadega asja.

Paulus ütleb Filipi kirjakohas : Fl 3:8 Jah, enamgi: ma pean KÕIKE kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust. Ehk teisisõnu, Jumala ligiolu ja TUNNETUS on need rikkused, mille poole püüdlema peame, mitte oma ustavuse tegusid taga ajama. Nii meie ustavus kui usk on tegelikult Jumala annid ja ka siin ei lisa meie oma vaev MITTE MIDAGI juurde.

Teist alust, kui Kristus, ei või keegi rajada. Ja POINT, veelkord, on ju see, et Ta on ELAV isik, mitte eneseabiõpetuste mõttekonstruktsioon, keda võiks igatepidi oma himudes ära kasutada ja siis ilusaid kirjakohti, nagu Psalm 23, krooniks tsiteerida. Ta on elav isik, armukade Jumal, kes otsib osadust ja teeb seda IGA HINNAGA! Talle ei avalda muljet ei meie ajalikud lusthooned (olgu need kirikuhooned või kaubamajad-päikesetemplid) ega meie enda hoolikalt lubjatud südameseinad. See kõik võib hävineda, et nähtavale tuleks see, mis meil PÄRISELT südames on ja millele me toetume.

Keegi ütles hiljuti, et praegune põlvkond näeb Jumalat ükskõikse ja nõrgana. "Ta ei tee head ega kurja". Ta ei anna meile seda ärkamist, mida Ta lubanud on. Ja ta kindlasti ka ei sekku meie igapäevaellu. Ehk nagu üks pastor mind paar kuud tagasi Näoraamatus õpetas: "Jumal sekkub selle kaudu, et sa vastutad oma tegude eest..." Või midagi sarnast... Aga, põhimõtteliselt võime olla kindlad, et ta ei tule meie maad nuhtlema needusega. Sest selleks armastab Ta meid liiga palju. Yeah, right! See on õige, et Ta meid liiga palju armastab, liiga palju selleks, et meid häbisse jätta, Ta tahab sealt meid välja tuua, maksku, mis maksab!

Sefanja raamatus on read: Sf 1:12Ja sel ajal sünnib: ma otsin lampidega Jeruusalemma läbi ja karistan neid, kes tukuvad oma põhjapärmil, kes ütlevad oma südames: "Issand ei tee ei head ega kurja!" Jesaja ütleb omakorda Js 42:14Ma olen kaua vaikinud, olnud tegevuseta, hoidnud ennast tagasi. Aga nüüd ma oigan otsekui sünnitaja, hingeldan ja ahmin õhku ühtaegu.

Jumal on kaua tegevuseta olnud, aga sünnitusvalud on juba alanud... Sõjad ja sõnumid sõjast ning maavärinad. Haiti nõidusest ja ebajumalateenistusest läbi imbunud kristlas- ja ühiskonda on juba tabanud Jumala ajalik kohtumõistmine. Ja Ta peab oma templi ka meie maal puhastama, nii meie ihu templid kui ka Jumala templid siin linnas. Ja Ta teeb seda, ühel või teisel viisil. Ärkamine ei saa tulla mitte kellegi "oma agenda" peale. Jumal ei anna oma kiidetavust nikerdatud kujudele, isegi kui need nikerdused ka vaid meie mõtetes on.

Kus Sa oled täna? Oled oma mõttekonstruktsioonide kammitsais ja ehitad oma ustavusele? Või oled sa kui veritõbine naine 12 aastat igasugu arstide juures oma jõu ja varanduse raisanud ning abi pole saanud?! Jeesus on täna siin, siruta vaid käsi ja puuduta ta kuuepalistust! Pead vaid tahtma terveks saada ja tahtma astuda osadusse, isegi, kui Ta sinust siis kogu maailma naerualuse teeks. 1Kr 1:25, 1Kr 2:14

Me räägime oma ohvrist, mis on tegelikult naeruväärne. See vähene, mida me Jumalale ohverdada saame, pole MITTE MIDAGI väärt Tema ülivõimsa, kõikeületava tunnetuse vastu. Me oma enesepiisavuses lihtsalt ei taju seda. Oh, andku Issand meile mõista Tema armu rikkust ja tunnetuse sügavust. Aamen!