Selle praeguse ärkamise ootamise retoorikat kuulates ja selle üle mõtiskledes tuleb paratamatult meelde iirlane Samuel Beckett ja tema näitemäng. Et muudkui ootame ja ootame, aga see, keda ei tule, on Godot, ehk teisisõnu ärkamine. Miks siis küll mitte? Igatsus on ju nii ehe ja palved nii siirad? Ja kui palumisest pole abi, siis kiidame ja täname, et on juba tulnud. Aga ikka ei ole. Ega tule. Miks Jumal seda meile siis keelab, kui teiselpool maakera voolab juba uus vein?! Ja janused saavad joodetud...
Eile sirvisin alliansslehelt jutlusi ja silma jäi lõik aasta tagasi jutlustatust. "Ära kunagi palveta Jumala poole nii: Jumal, ole hea, tee seda nii ja nii ja nii ja niimoodi ja niimooodi. Kas Jumal siis pöördub ja ütleb: Millised fantastilised ideed….. inglid, kas te kuulsite seda?
Miks siis üldse palvetada? Miks on palve oluline? Mõte on selles, et me võime lubada Jumala sisse või jätta Jumala välja."
Täpsemalt ei saakski enam väljenduda. Me ilmselt oleme pisut rafineeritumad, et lausa nii palvetada, nagu seal skemaatiliselt välja on toodud, aga vahet pole. Mil iganes me põlgame ära Jumala plaani, kui Tema tahab meid kuidagi kellegi läbi juhtida ja arvame, et meie teame paremini, kuidas ja kelle kaudu me midagi vastu võtame, siis tegelikult palvetamegi just nii, et "hea Jumal, tee seda nii ja nii ja nii." Ja arvame, et oleme Jumala tahtes, kui seda hästi alandlikult palume. Meie tahe sündigu, mitte Sinu oma! Kahjuks või õnneks see ei tööta.
Juudi rahvas on Piiblis meile antud hoiatuseks. Ka nemad tahtsid, et Jumal vastaks NENDE arusaamadele ja mõttekonstruktsioonidele ja tooks sellise Messia, nagu nemad olid ette kujutanud. Kui Jeesus nende keskel ihulikult elas, siis ei tundnud nad teda ära: No polnud ikka päris see... Ja seega ootavadki nad ikka veel oma Messiat, väga alandlikult Jumalat teenides, Sabatit ja kõiki muid kombeid pidades... Aga sellest pole mingit kasu ja lõpuks tuleb neil ikkagi alistuda Inimese Poja ette. Tõelist päästet kogevad nad siis, kui kogu maailm saab päästetud ja nemad muutuvad seetõttu kiivaks. Ehk kadedaks ja tahavad seda ka endale, mis teistel on.
Samuti on ka nüüd. Kes "meeleparandusristimist" vastu ei võta, jääbki oma Messiat ootama. Kuni igavikus avastab, et on hoopis valel poolel oma võitluse lõpetanud. Iisraeli paadumus oli Jumala tahe, et "paganate täisarv sisse saaks". Milline on meie õigustus oma paadumusele? Meil pole mitte ainult "Mooses ja Prohvetid", vaid ka Uus Testament. Kohtupäeval pidi Soodomal ja Gomorral olema kergem põli, kui neil linnadel, kus Jeesus ja Johannes kuulutasid. Mis saab aga Tallinnast, kus lisaks Jeesuse ja Johannese kuulutusele püüab meid igal sammul juhendada Püha Vaim?! Ja ikka arvame, et me oleme targemad ja ootame, et Jumal kuidagi "otse" meie probleemid lahendab.
Apostlite tegudes on lõik laevahukust. See on Pauluse merereisi osa, kui ta vangina püüdis Rooma jõuda. Ühel hetkel ütles Paulus pealikule väga selgelt, mida tuleks teha, et laev ei hukkuks. Aga pealik otsustas võtta kapteni ja tüürimehe sõnu enam kuulda, kui Paulust. Ja kuna ka välised märgid tõotasid tuua ebamugavust (sadam oli sobimatu), siis otsustati välja purjetada oma tarkuses. Ja oh imet, nad said KOHESELT väga "kinnitatud". Ap 27:13 Kui siis nõrk lõunatuul hakkas puhuma, arvasid nad end eesmärgile jõudvat, hiivasid ankru ja loovisid piki Kreeta rannikut.
Koheselt hakkas puhuma nõrk lõunatuul ja tundus, et näe, tegime õigesti, mida see vana vang ka üldse asjast teab. Samas looviti piki Kreeta rannikut, mis on ju teadagi saar, nii et väga kaua selle ümber sõites ei jõua nagunii sihile.
Ja ega reaalsuski lase end kaua oodata. Ap 27:14 Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks. Ja siis algas tõsine ja pikk võitlus ellujäämise pärast. Küll siis ilmselt mõeldi, et see talvitumiseks sobimatu sadam oleks kordades lihtsam olnud hallata.
Aga midagi ei ole teha. Me oleme väärt oma juhte, ka vaimulikke, ja me sõltume nendest. Kui vaadata, kuidas Jeremija enne Paabeli vangipõlve kuulutab, siis ta teeb täpselt nii, nagu kuningas ütleb. Kui kuningas ei luba vürstidele tõtt edastada, siis ta valetab. Ja jääb Jumala ees ometi õigeks, sest vastutus on sellel, kes juhib. Ja väga suur vastutus. Ja vahet pole, kas ta ise endale sellest aru annab või mitte. Jumal on see, kes ükskord aru pärib.
Olgu Issand meile armuline ja tõstku üles see udu, mis meie linna kohal ja mõtetes on.
"uduseist mõistetest vabanend paikades, võrratuid imesid näha saame!" Selguse pasunast
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar