Inimkonna õnne võti

Kus leidub inimkonna õnne võti
ja kuhu kaotas selle muistne põlv?
Ja mis see on, et meie veel ei õpi
siin selgeks, kuidas laheneks see sõlm!

See sõlm on troon ja kes küll sellel istub
ning küsimus, kel kuulub keskne paik
me südameis, kus mitmeid tuuli ristub
ja kus suur igatsus ei jää veel vait.

Kord istus sellel kuldsel troonil Jumal,
kes igal ajal käske anda võis,
me Temast kanname vaid nõrka kuma -
maas, tallatud on õnne kaunis õis.

Kord ühel päeval, kiusatusetunnil
sealt keskmest tõukas Looja loodud põrm.
Ta asetäitjaks "mina" end nüüd sunnib
ja lõppenud on lapse-suhe õrn.

Ja kohus tabas omaksvõetud rada:
kus keskmeks "mina", seal on lõpuks surm.
Kus soov on olla Jumalata, vaba,
seal hing on orjuses ja ikka kurb.

Jah- siin on inimkonna õnne võti:
Kas küllalt puhtaks võib veel saada troon,
mil sajandeid ta mina-kultust õpib
ja jääva elu selle ohvriks toob.

Kas võib seal veelkord võtta Jumal aset?
Jah - Tema ise valmistanud tee,
mis taeva jälle südamesse laseb,
kui Talle veri selle puhtaks teeb.

1952, Aino Henno
kogumikust "Hõbepasun", kasutatud autori loal.

KOMMENTAARIKS
Mäletate seal kollastes nelja tõsiasja buklettides seda ümmargust joonist toolist ja sellest, kes seal toolil/troonil istub. Seda lugedes oli justkui tunne, et võtad Jeesuse vastu neid tõsiasju korrates ja ongi trooni peal ka õige valitseja.

Paulus ütles, et me nõuaks oma päästet kartuse ja värinaga... Filipi 2:12. Samas kirjas räägib ta ju ka sellest, et vaatamata oma sugupuule, vaatamata oma teenistusele, ei enne ega pärast täielikku pöördumist Kristuse poole, ei ole ta veel midagi saavutanud. Vaid ta sirutub ettepoole ja arvab kõike pühkmeiks Jumala tunnetuse eest. Tunnetuse ehk ligiolu eest, mis ainsana võib sügavamale viia, mis ainsana võib anda rahu rahutu maailma rüpes.

"Mina olen" on sinuga, ütles Jumal ka Moosesele oma kutses. Kes võib siis olla Sinu vastu?! Sul on ülemvõim mistahes konfliktis, mistahes olukorras, Mooses, sest TAEVA JUMAL on SINUGA! Moosese kaudu, tema üleantud elu tagajärjel (vt Võidu hind üleantuse vajadusest) ja Moosese palve peale laienes see ligiolu kogu Iisraelile, päeval pilvesambas ja öösel tulesambas. Ja siis pidi igamees oma elu seadma pilve järgi, mis võis ka olla ebamugav ajuti... Ma olen juba nii väsinud, aga pilv läheb edasi... Ma alles sain silma kinni, kui pilv hakkas jälle liikuma... Ma kogen just nüüd uut jõudu, lähme edasi, no miks see pilv just nüüd seisma jäi...

Aga Jumala plaanid ja teed ja mõtted on ajast aega olnud kõrgemad kui meie omad. Ja meil on antud valik need plaanid vastu võtta ja neid järgida või jalust eest ära minna. Sest muidu viiakse. Jalad ees. GET IN or GET OUT! Tule sisse või mine välja, ära seisa ukse peal ees, takistades teisi, kes sisse minna tahavad! (Mt 23:13) Ole külm või kuum! Aga mitte leige! Astu Jumalaga ühte paati või põlga ta päris ära. Ära ole lihtsalt tolerantne. Selle eest sülitatakse sind igavikus (või ka siin) suust välja niikuinii. Kui Jehoova on Jumal, teeni Teda. Kui mitte, siis teeni baali! Aga ikka innukalt ja kompromissitult.

Haiti maavärinat olla kaks nädalat ette ennustatud. Oh kas tõesti? Kas tõesti on Jumal selle taga? Kas tõesti võib JUMAL midagi sellist saata ühele rahvale?! Kas ta tõesti kellelegi seda ka veel ette ütleb? Sellisest Jumalast pole ju kantslist kuulnudki.... Ja nii edasi. Õnnis on, kes minust ei pahandu, ütleb Jeesus. Õnnis on see, kes, kui Jumal tuleb külastama meie maad, ei ütle, et Oi, ma ei teadnudki, et Jeesus on selline. Mina teadsin, et ma võin elada nagu tahan ja teha, mida tahan ja kui ma siis pühapäeva hommikul KÕIK andeks palun, siis ongi KÕIK korras. SELLIST Jeesust ma küll ei tahtnud ega teadnud oodata...

Armsad, meil pole eriti valikut, kuigi väga tahaksime oma postmodernistlikus rootsi lauas ka valida sellist jumalat, kes meile kõige mugavam on. Õigupoolest oleme seda juba ju teinudki. Ja prohvet on ülalolevas luuletuses seda üle poole sajandi ka ette näinud ja kirja pannud. Meile hoiatuseks.

Nimelt. Meie jumal on MINA, kes istub troonil. See on see jumalus, keda me teenime ja ülistame ja kelle nimel ja kelle hüvanguks me kõik ohvriks toome. Mäng käib ju selle peale, et see "mina" oleks võimalikult kaitstud ja polsterdatud. Et ta kunagi külma ega haiget ei saaks. Palvedki on ju meil sellised, et "aita, et ma häbisse ei jääks". Seda jumalust muide karjuvad meile näkku ka EMTi plakatid juba pikemat aega. Võta pakett ja maksa hind-- kuus kuuskümmend kuus krooni. Paketi nimi on loomulikult "M!NA".

Loomulikult komistame ja kukume. Sellest pole midagi, julgustame oma mina. Kõik eksivad ja vaja vaid ruttu ruttu andeks paluda. Ikka ise, et vaid oma jumal kuuleks, mitte teistele tunnistada, sest see oleks piinlik. Ja siis kirjakohti, neid kõige õigemaid, kõige armsamaid ruttu peale lugeda ja igasugu süüdistusi südames tõrjuda. Kõik on juba andestatud, võta ainult vastu. "Mul pole millestki puudu..."

Kõik olekski nagu õige, aga tegelikult on väga valesti. Nende VILJAST te tunnete nad. Kui vilja ei ole või vili roiskunud on, on midagi väga viltu. Isegi vaatamata sellele, kui oled oma südametunnistuse ja ka terve koguduse südametunnistuse suutnud vaigistada Jumala ees. Koged küll "rahu", kuid aegajalt närib hinge see kurbus ja orjus, mis on patu ja surma vältimatu kaaslane. See rahu on pigem kabelirahu, selline, mis tähistab lahutust ja viljatust, nagu oks, mis viinapuust on ära murtud (Joh 15).

Elu ei ole, jõudu ei ole, elavat Jeesust ei ole. On vaid mingid mõttekonstruktsioonid ehk nikerdatud kujud (baalid) meie mõtetes ja südames. Ja selline usk ei kanna meid isegi mitte igapäevaselt, veel vähem siis, kui Kõigekõrgema kohtumõistmised maad tabavad või siis, kui ta taas tuleb oma auhiilguses. Lõpmatuseni ei õnnestu neil, kes koja rendile on saanud, kõiki käskjalgu ja poegi ära tappa ja ära ajada. Peremees tuleb tagasi ja teeb nii, nagu tahab. Ja ei hooli enam sellest, kuidas MINA tahan.

Sajandeid on õpitud mina-kultust, ütleb prohvet luules. Eriti viimased 3-4 sajandit. Valgustus pimedast keskajast, mõistuse vabanemine ja ülistus. Renessanss.... Oo jaa. Nüüd oleme ju tõeliselt vabad ja uuesti sündinud. Võime teha, mida tahame. Isegi ühiskond võimaldab meid tegeleda kõige muuga, me ei pea küttima ja marju korjama hommikust õhtuni, et hing sees püsiks. Ja raha eest saab kõike. Või peaaegu kõike. see tähendab, et kõike, mida vaja on. Ja mida osta ei saa, seda pole järelikult vajagi. Saab ilma kah hakkama! Vot. --"Mil sajandeid ta mina-kultust õpib ja jääva elu selle ohvriks toob." MOTT.

Ja minul on küll sarnaselt prohvetiga küsimus, et kas sellest hullusest on üldse tagasiteed? Kas see troon võib üldse kunagi veel puhtaks saada?! Aga võib! Sest tee on valmis. Ta nähtamatu rajana kulgeb. Ta ootab, et riskida julgeks. Jumal ise on valmistanud selle tee, mis kulgeb Talle vere kaudu. Pole vahet, kas oled kollast bukletti kunagi papagoina järele öelnud või südamest uskunud. Veatu Lambatalle püha vere puhastav vägi on siin täna igaühe jaoks. Ja Tema võib KÕIK uueks teha.

Võta vaid vastu Jumala Pääste Jeesuse vere läbi ja jää Tema risti alla, Tema altarile nii kauaks, kuni Sa puhtaks saad. Ära vaigista oma südant Jumala ees. Las ta opereerib Sind kirurgina oma laual ja kõrvaldab kõik kasvajad su seest ja väljast, kõik valed ja köidikud, kõik, mis sind on maha rõhunud. Ära rabele laualt enne maha, kui Suur Kirurg on selleks korraks lõpetanud ja haavad õrnalt oma veresidemega sidunud. Siis saad tõusta Tema Vaimus ja väes ning kogeda taastatud lapse-suhet, kuid mitte ainult. Ta on ka sinu hinge kallim, peigmees, kes oma pruuti valmistab. Et igavikus IGAVESTI koos olla...

Taevas meie linna ja maa kohal on hetkel nii lahti. Tõsta vaid silmad ja näe kõiki tunnustähti, mis nii Taevas kui maa peal on. ja kui põlgad ära tasased, hiljukesi voolavad veed, ei mõista sa miskiks pidada Jumala Vaimu voogusid, kui need kord kohale jõuavad. Inimlaps peab end "tavast läbi kaevama" nagu ka üks luulesalm ütleb ja väga hoolega valvama, et hiljaks ei jääks, sest paganate täisarv saab varsti täis ning "Ta enam kaua järel sul ei käi." Viimseil päevil

Ja veel üks prohveteering aastast 1967 praeguse Eesti aja kohta:

ÕHTUNE HÄMARUS
Maailma alused kõiguvad väga
Miski on mäda, nii sügavalt mäda!
Jeesus, su abi on tarvis meil.
Võimsaim võimus siin isegi vaarub,
inimsoo saatus on tõsiselt kaalul.
Leidub tas endas veel pääseteid?

Oo, kui suur arv on neid proovitud juba!
Tuhandeid aastaid on olnud meil luba
katsuda läbi kõik parandusteed.
Kas me siis tõepoolest veel ei väsi,
kas me ei märka, et aitaja käsi
pakub end meile ka täna veel?

Õhtune hämarus piinatud maale
laskub, näe, kohtute taevakaarest.
Õudus pea haarab sind, rahvahulk.
Haara sest käest veel sel armutunnil!
Kas sinu süda sind selleks ei sunni,
tuhm on ka viimane usukuld?

1967, Aino Henno
kogumikust "Hõbepasun"
kasutatud autori loal

"Jumala kohtuotsused on Jumala armu väljendus, et panna piir patu levikule"- D. Jackson