Täna tuli mulle jätkuvalt meelde, et olin kunagi lugenud Peetruse teisest pöördumisest ka Oswald Chambersi raamatust "Kirkuse kütkes"... aga millise kuupäeva alt?! Nüüd on ka kuupäevad olemas... 4. ja 5. jaanuar. Tahaksin siia trükkida raamatust lõike lõikude otsa, kuid see poleks aus. Võin vaid lisada inglisekeelsed viited January 4th. ja January 5th.
Aga Peetruse elu sisaldabki võiduka ja viljaka teenistuse võtit. Peetrus tuli alguses Jeesuse juurde ja pühendus talle 100%, kuid see oli nö "loomulik pühendumine", mis aga ei tee kedagi veel jüngriks, sest loomulik pühendumine salgab Jeesuse alati maha, ühel või teisel viisil. Chambers nimetab seda esimest pühendumist väliseks pühendumiseks. Tibeeria järve ääres palub Jeesus Peetruselt aga sisemist märterlust, vaatamata sellele, et nende kahe kutse vahel salgas Peetrus teda vannete ja needmistega.
Täpselt nagu Moosese puhul, saab see teine kutse toimuda alles siis, kui inimene on jõudnud oma mina ja enesepiisavuse lõppu. Alles siis, kui need on täielikult otsa saanud ja Peetrusel ei ole enam midagi sellist, millele ta tahaks toetuda. Nojah, justkui varem oleks tal seda olnud?! Ei olnud tal iseendas ju kunagi mitte midagi toetumisväärset. Ta ainult väga pikka aega (ka igapäevaselt Jeesusega kõndides) ei teadnud seda...
Alles siis, kui ta ise ka tunnetas oma nõtrust, võis ta näha ja mõista ennast nii, nagu Jeesus teda mõistis. Haavatud, murtud ja langenud inimlapsena, kes on vaatamata sellele Jumalalt armu saanud ja kellega Issand osadust otsib ja peale kõige selle veel ka oma riigis kasutada tahab. Mitte õige pisut kuskil ääremail, vaid lausa sellele kaljule rajada oma koguduse. "Sina oled Kaljo ja sellele kaljule rajan ma oma koguduse!" on keegi seda tabavalt maakeeli parafraseerinud.
Ma kardan, et meid on igasugu kristlikud eneseabiõpikud täielikult ära rikkunud. Kujutagem ette olukorda, kus meile on antud aulised prohveteeringud ja siis ühtäkki kogeme, et lootus on otsa saanud. Jeesus, kellest me nii palju lootsime, on surnud. Mida siis teha? Kas ootame Jumala lahendust ja ülestõusmise väge, või hakkame ise sebima, teades, et kui meie ei tee, siis ei tee keegi. Ja meil on ometi kohustus ja vastutus ja mis kõik veel...
Ehk teisisõnu, ka Peetrus oleks võinud pärast Jeesuse salgamist ja ristisurma porist püsti tõusta, pühkida suurema muda oma kuuereväärilt ja ütleda: no mis see siis nii väga oli?! Kõik ju eksivad. No läks pisut viltu. Aga ega Jumal mind vähem sellepärast ei armasta! Palun andeks ja lähen edasi, mul ikkagi vaja oma kaljule kogudus rajada. Ehk see oleks olnud variseri tee, kus ta oleks iseendas (ja Jumalat karguna kasutades) leidnud seda jõudu, mida Jesaja nii väga põlgab. Js 57:10 Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud: "Lootuseta!" Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud.
Peetrus aga ei hakka oma sisemust vaigistama, vaid ta laseb oma patul purustada oma südame, kuid mitte oma lootust evangeeliumile. Ta laseb Jumala Vaimul end uurida ja näidata, et ta on valu teel ja hakkab janunema igavese tee järele. Chambers ütleb: Kui Jumal toob su ellu ootamiseaja, siis ära täida seda askeldamisega, lihtsalt oota. Ehk nagu ütleb Jesaja Js 30:15 Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud...
Chambers taas: Ära kunagi jookse minema enne, kui Jumal annab sulle oma suunaviida. Mooses pidi seda suunaviita ootama 40 aastat, Ristija Johannes 20 aastat. Peetrus sai oodata mõne päeva, sest Jumal tahtis välja valada oma Vaimu. Aeg oli otsa saanud ja kõik käis kiirendusega. Ka tänasel päeval tahab Jumal oma Vaimu välja valada ja otsib tühje astjaid. Neid, kes on iseendast tühjaks saanud ja näevad end nii, nagu Jeesus neid näeb... nõrkade ja täielikult küündimatutena ilma Jumalata. Selleks aga on meil vaja vabaneda nendest karkudest, mis meid takistavad olemast Jumalale avatud. Igasugune inimlik nö kristlik abi on kurjast (a la "ära lase vaenlasel ennast süüdistada, Jumal on juba kõik andestanud"), sest selline "abi" paneb meid vaid intellektuaalselt jaatama Jumala armastust meie suhtes ning ei lase tegelikult Jumala Vaimu meie ellu sisse.
Ja me jääme seeläbi ilma osadusest ja Jumala ligiolust ja tõelistest lahendustest ning rahuldumegi vaid õnnistustega, mis aeg ajalt meie ellu "murravad". Ja arvame, et oleme väga "õnnistatud", nii siin kui sealpool igavikku. Tegelikult ei ole me Teda aga tundnudki ja me ei mõista Jumala südamelööke. Oleme võimetud tõlgendama aja märke ja võimetud mõistma Jumala tegutsemisi ja plaane meie rahva suhtes. Loeme Piiblist vaid neid kirjakohti, mis meile meeldivad, rebime need kontekstist välja ja kasutame neid "nagu kõrvad sügelevad." Ka see on lõpuaja märk, vt 2Tm 4:3
Me ei kuule Jumala häält kõuepilves, mis ütleb meile, et kui Moosese 5. raamatu needused on maad tabanud, tuleb rahvana meelt parandada, sest muidu peab Jumal meile füüsilise hävituse kaudu õpetama sõnakuulelikkust. Vaata, täna on hästi soodus aeg! 2Kr 6:2 Täna on veel armuaeg. Hb 4:7 Parandagem meelt, et Ta ei peaks tulema ja lööma maad needusega. Ml 3:24
Selleks aga, et olla Jumalaga "ühes paadis" ja mõista Tema valu päästmata hingede pärast ja nutta koos Jeesusega Jeruusalemma saatuse pärast, et ta pole oma visitatsiooniaega ära tundnud, on vaja jõuda oma varudega lõpule ja mõista, nagu Chambers soovitab, et "kõik meie tõotused ja otsused lõpevad salgamisega, sest meil ei ole jõudu neid täita. Kui iseenese varudega lõpule jõuame, mitte ainult kujuteldavalt, vaid täielikult, siis suudame võtta vastu Püha Vaimu." Alles siis saab Jeesus hakata meid juhtima, ei mitte enne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar