Usuelu surmav mürk

Enesega rahulolu on usuelu surmav mürk. Aamen. Aamen. Aamen.

Istun unisena arvuti taga ega tea, millest selgitusi alustada. Just sellise sõnumiga äratati mind täna, keset kõige magusamat und. Issand, anna tarkust Sind peegeldada nõnda, nagu Sina väärt oled.

Me oleme langenud inimesed ja otsime teed koju. Me otsime rahu, aktsepteeringut inimeste poolt (sõbrad, pere, töökaaslased). Otsime seda, et meile armsad inimesed meid armastaksid ja meid tähele paneksid. Ja see kõik on hea ja armas. Ja siis kuuleme räägitavat Jumalast, et ka tema kutsub meid koju ja tahab anda meile "kõike ülirohkesti". Ja me lisame ka Jumala oma püüdluste saavutamisse. Ja elame usus, et nii see peakski kõik nüüd toimima. Nüüd, kus mul on veel Jumal ka, ei ole mul enam millestki puudus. "Olen nagu Taavet, tema ju laulis ka 23. laulu!" "Jeesus on tulnud, et meid aidata", kuulsin hiljuti kantslist. Miski ei ole kaugemal evangeeliumi tõest. See on "teine evangeelium", mille vastu Paulus väga kuri on. Gl 1:8 See on hingevaenlase vale, millega inimpõlvi uinutatud on.

Jumalast armastatud inimlaps, Sina, kelle kohta Su peigmees ütleb ülemlaulus kauneimaid sõnu, tea, et Jumal armastab Sind. Ta armastab Sind sellisena, nagu Sa oled. Iga sentimeeter, iga kilo, iga kühm, iga lohk, iga liigutus, iga mõte. Kõik on Talle kallis ja imeline ja seda isegi siis, kui Sina Temast veel midagi ei tea ja Teda oma elus tähelegi ei pane. Kusjuures siin ei ole vahet, kas Sa "patuse palve" oled juba ära jõudnud lugeda või mitte. Ja ta otsib Sind ega jäta järele enne, kui Ta Sind leidnud on.

Pastor Mehis Metsala ütleb pea aastataguses jutluses Aare saviastjates, et "kristluse kõige suurem ime on see, et Jumal on meist üldse huvitatud." Tema, kes on loonud Taeva ja maa, võtab aega, et otsida osadust inimlapsega. Ja mitte kuidagi leigelt ja muuseas, vaid tehes seda innukalt ja järelejätmatult. "Mis on inimlaps, et Sa tema peale mõtled," küsib ka Taavet. Ps 8:4

Olgem ausad, see aukartus on meil tänapäeval kadunud. "Jeesus tuli ju selleks, et meid aidata!" Me näeme Jumalat kui vahendit oma eesmärkide täitmisel ja mitte vastupidi, nagu olema peaks. Nimelt, Tema on Looja, meie oleme saviastjad. Ja Tema on meisse pannud oma aarde, selle kallihinnalise varanduse, pannud oma Vaimu sinna ebakindlatesse saviastjatesse ja tahab nende astjate kaudu oma nime ja oma armastust maailmale jagada.

Teine mõte, mis seal jutluses mind sügavalt puudutanud on, on see, et me tahame Jumala mõjuväljast tegelikult kogu aeg eemale. Tihti on nii, et meil on suured mured ja raskused ja siis me pöördume Jumala poole, tõsiselt ja siiralt, sest me oleme oma mõistuses ja tarkuses kõik oma ressursid ammendanud. Ja Jumal tuleb armust appi, lahendab olukorrad, tõstab meid üles porist. Me tõuseme püsti, klopime tolmu riietelt ja ütleme: "Aitäh, Issand! Aga edasi lähen ma ise!" Nüüd olen ma jälle tugev ja võin omal jalal astuda. Taevane Isa vaatab Sulle nukralt järele ja ütleb, "Nägemist! Järgmise ämbrini!" Ja nii me siis elamegi sellist "kriisiusku" ja vahepeal arvame, et kõik on kõige paremas korras, sest "südames on rahu".

Jutluses on selle mõtte illustratsiooniks toodud kuningas Taavet, kes oli kõik saavutanud, mis ta Sõdiva Kuningana võis endale igatseda. Ja just siis tegi ta ränka pattu Jumala ees. Ta mitte ainult ei himustanud teise mehe naist, vaid lasi mehe isegi tappa, et oma kuritegu varjata. See sündis siis, kui Taavet koges: "Nüüd on kõik hästi! MINA valitsen!" Nii ka meie. Me tahame valitseda. Tahame ise olla oma kuningad. Tahame, et meie ressursid oleksid alati piisavad. Võtame appi isegi 23. laulu ja ütleme, "Mul pole millestki puudus!" Ehk teisisõnu ehk tegelikult ütleme: "Tänu Jumalale, olen jõudnud kohta, kus mul Jumalat enam vaja ei ole. Nüüd ma saan ise hakkama."

Kui võtta jälle taas aluseks Ülemlaul ja see suhe, mis on kahe armastatu vahel, siis me näeme, et nad ei saa iialgi üksteisest küllalt. See on nagu kahe armastava inimese suhe, kus koos veedetud aeg muutub järjest kallimaks ja mida rohkem aega veedad, seda rohkem tahad selle inimesega koos olla. Jah, see on nagu kahe armastava inimese suhe, ainult et palju sügavam, palju puhtam ja selline suhe, mis iialgi ei valmista pettumust.

Ja sellises suhtes olles ei tule iialgi küsimust, et "aitäh, aga edasi saan ma ise!" Ei saa! Mitte kunagi enam ei saa ISE, kui oled kord kogenud tema "suu suudlusi", tundnud ta õlide hõrku aroomi, leidnud tõelise rahu tema embuses kesk möllavaid torme ja tuuli. Siis ei ole enam küsimust mitte üheski muus ahvatluses, mida teised "kosilased" pakuvad. Võideõli on Su nimi! Su armastus on parem kui vein! Su armastus on parem kui elu! Ma igatsen Sind, mu armsaim! Iga hetk, iga minut! Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus!

Kuidas seda osadust saada? Kuidas sinna jõuda? Tuleb jääda sellesse esiti ebamugavana tunduvasse mõjusfääri, kui Jumal kord Sinu südameni on jõudnud, kas pärast Sinupoolset pingsat otsimist (kui oled tunnistanud oma pankrotti, kas või ajutiselt) või mõne hetkelise (ebamugava) ilmutuse ajel, mis jõuab Sinuni Jumala Sõna või mõne õe või venna kaudu. Tuleb seda ebamugavust mitte ignoreerida ega polsterdada end isetehtud mõtetega (mul pole millestki puudu, mina ju usun juba!), vaid lasta Jumala Sõnal enda südames teha seda, milleks ta on välja läkitanud. Kui Sõna ei saa purustada Su omaõiget südant, kui astud vihaselt vastu kõigele ja kõigile, kes püüavad Su eneseusku kõigutada (vt Vägvisare ), siis seesama sõna paadutab sind ja järgmine kord ei ole tundlik olemine enam isegi nii lihtne, kui eelmine kord ja nõuab veel sügavamat alandust.

Intiimne osadus Jeesusega sünnib vaid sügavates raskustes ja omaõige ning enesele lootva elu varemetel. Vahet pole, kas Jumal on sinna võetud lisadekoratsiooniks või mitte. Ja kui on kogetud pisutki vabadust, siis ei tohi minna uuesti oma teedele jalutama, vaid tuleb Jumalast nii kaua kinni hoida, kuni oled Teda tõeliselt kogenud -- nagu Jaakob, kes võitles Jumalaga kogu öö, et Issand teda õnnistaks. Jaakob kaotas isegi oma sirge kõnnaku, kuid sai kätte Jumala õnnistuse.

Jällegi on oluline kogeda janu ja seda pidevalt. Ära rahuldu sellega, mille kätte oled saanud. See, mida oled kogenud, on vaid pinnavirvendus. Jumala varaaidad on MÕÕTMATUD. Isegi Jumala vaatevinklist. Kas usume sellesse? Kas usume, et põllusse peidetud varandus on väärt KÕIKE, mis meil siiamaani on või mida arvame endal olevat?! Kas usume, et taevariik on pärli sarnane, mida igatsedes kaupmees KÕIK oma vara ära müüs?! Või usume, et pääste, mille Jumal valmistas kalleima hinnaga, ei maksa meile midagi ja me võtame selle vaid vastu ja paneme selle kujukese teiste kujukeste kõrvale riiulisse ja teame, et kui on ikka väga häda, küll ta siis aitab kah.

Jumal kutsub Sind täna osadusse, kus on elu. Jumal pakub Sulle oma ligiolu ja armastust. Sellist, mis muudab kõik muu tühiseks. Sellist, mis paneb Su igatsuse mahtuma "kitsalegi teele"(A. Henno "Ohvrirahu"), nii et kõik Su koormad võiksid mahtuda risti alla. Ja Sa võid sealt tõusta ja tormata oma peigmehe embusse, kes igatseb ja ootab Sind. Sa oled Tema jaoks "kardetavalt imeliselt loodud". Ps 139:14

Armastava pere liikmena ei ole ükski koorem enam raske ega ükski raskus ületamatu. Sa ei vaja enam muid karke oma ellu. Jumal võib saada Sulle kõigeks kõiges. Ja küll Tema hoolitseb siis ka kõige muu eest. Oma armu rikkust mööda. See kõik on Sulle täna kättesaadav. Anna end vaid Temale ja Ta näitab ennast Sulle sellisena, nagu Tema on.