Põlevast ohvrist

Tänased mõtted on ajendatud eilsest ühispalveteenistusest, kus jutluse aluseks olev kirjakoht oli: "Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!" Lk 12:35. Kuidagi üllatav oli kuulda, et keegi ütleb välja selle, mis tegelikult tunnetuslikult on isegi olemas "Õli apostli" Niilo Ylivainio kirjutistes. Nimelt, et see õli, mida tihtipeale igatsetakse kui midagi, mis on meist väljaspool ja mille Jumal peaks andma, on tegelikult hoopis materjal, mis peab meil endal olema, mille Jumala tuli süütama peab. See õli või küünal peab olema materjal, mis põleb, ööd kui päevad Jumala ees. Siin jätan ma nimelt kõrvale õli sümboli kui võidmise teenimiseks, mis on tõepoolest Jumalalt ja antakse suveräänselt.

Niisiis täna mõtisklen teemal, milline peab see materjal olema, mis altaril põleb? esiteks, see peaks olema kergesti süttiv. Aga tegelikult pole ka sellest lugu, kui see pisut vettinud on. Jumalal pole miski võimatu. Eelija ladus oma ohvri altarile ja kallas veega üle ja siis palus Jumalat baali prohvetite ees, et Jumal oma ohvri süütaks. Ja Ta tegi seda. Tuli süütas nii ohvri kui neelas baali prohvetid. Seega, ka vettinud ohver ei ole Jumala jaoks probleem. Tähtis on ohvri asukoht. See peab jääma ALTARI PEALE. Siduge piduohvrid köitega altari sarvede külge... muidu nad lihtsalt lähevad sealt altarilt ära, sest tuli on teadagi valus ja põletab.

Smith Wigglesworthi kohta on öeldud, et ta teadis, et tuli langeb alati ohvri peale ja ta oli valmis olema selleks elavaks ohvriks igal ajal. Mõtteid ärkamisest . Vaid nii saab Jumal meid kasutada ja ilmutada oma au.

Nüüd ikka veel sellest materjalist. Vettinud ohver pole Jumala jaoks probleem, nagu juba nägime. Aga kuidas on kiviga? Ehitusprahiga? Metallliga, isegi väärismetalliga? Kivi ei põle. Nii palju, kui mina tean. Seega, kui ohvri süda on kivist, siis see ei põle. Kõik muu põleb ära, kõik väline hävib, aga see kivi kukub lõpuks kolksti altarilt maha. Kui sinna peale vett visata, saab sooja auru. Mis ka ehk millekski hea on.

Ehituspraht põleb. Suures osas vähemalt. Eterniit, tõrvapapp, kile. Eterniit teeb seda praksudes ja pildudes ohtlikke tükke laiali. Tõrvapapp ja kile kärssavad niisama, levitades mürke ja lehka atmosfääri. Et mitte see kõige parem suits, mis Jumalale meelt mööda võiks olla.

Väärismetall ei põle. Sulab hoopis. Ja puhastub selle läbi. Aga see pole päris tavaline altarimaterjal, ehk teisisõnu, vaja oleks väga suurt põletusahju kuumust, et kuld sulama ja puhastuma hakkaks. Js 48:10, Hs 22:18jj. Ka kõik kullatud ja karratud südamed peavad väga kaua väga suures kuumuses vastu pidama, et sealt usukuld võiks eralduda. Ja ka siis ei pruugi olla soovitud tulemust: prohvet ütleb, et sulatati küll, aga kurjad ei eraldunud. Jr 6:29

Mis on siis see parim materjal, mis põleb ja mis on Jumalale meelepärane? See on RASV! Ootamatu, kas pole?! Meie jaoks on rasv midagi, mille peale nina kirtsutada, see teeb ju paksuks! Aga ometi põleb just rasv heledaima leegiga ja kui põlevale rasvale veel vett peale valada, on köögitulekahju kindlustatud. Rasv on ju ka küünalde põhiline algmaterjal. Muide, Iisrael ei tohtinud rasva ise süüagi, see pidi kõik Jumalale ohverdatama. 3Ms 3:17

Sikkude ja jäärade rasvast rääkimata, mis tuli ohverdada Jumalale tänuohvriks ja patuohvriks jne, meeldib Jumalale ka meie "rasv". Ehk kõik see, mis meil takistab võidujooksu, takistab olema viljakad, takistab teenimast kogu südamega. Hb 12:1 See on parim "kingitus" Jeesusele, sest tema on kõik selle juba ristipuule viinud ja ootab, et Sina selle nüüd talle ise üle annaksid. Ta ise ei võta, kui Sina ei anna. Konkreetselt ja ükshaaval.

Kus siis võib meilt rasva leida? Prohvetid ütlevad: "aja rasva selle rahva süda, et nad kuuldes ei kuuleks ja nähes ei näeks." Et rasv südame ümber on kõige kindlam altari materjal. Kohe päris kindlasti. sest see takistab osadust Jumalaga. Takistab tema hääle kuulmist. Tema tahte nägemist -- takistab kuuletumist.

Teine suuremat sorti rasv on ihu ümber. Ja see on tavaliselt vale toitumise tulemus. Toidulisandid ja rämpstoit annavad kindlasti oma osa, mis tähendab, et toit ei ole olnud täisväärtuslik ja täis on saanud pea, mitte süda ja "šokolaad" (vaid magus ja meeldiv jutt) on hambad katki teinud, kuid jõudu ikka ei ole. Võidu on sellises olukorras väga raske joosta. Võidupärja pärimisest rääkimata. See on vaimulikus mõttes.

Isiklikult võin tunnistada, et ka füüsilisel rasvumisel võib olla seos südame olukorraga. Kui Jumal ei saa olla Sulle kõigeks selleks, kelleks ta tahab Sulle olla, Su hinge igatsuseks, armastavaks isaks ja Ülemlaulu peigmeheks, kes valmistab oma pruuti oma tagasitulekuks, siis inimene on juba paraku selline, et ta haarab ükskõik mille järele, et seda igatsust täita. Neid õlekõrsi on väga mitmeid, kuid põhjus on sama. Otsitakse turvalisust, otsitakse rahu. Otsitakse eluvett kohtadest, kus seda ei ole. Ja toit on kindlasti üks nendest "lahendustest", mis justkui lohutab meid me üksilduses, pakub troosti ja tuge. Samas, väga paljud söövad meeletult, kuid ei võta juurde. Teised ei söö palju, kuid kosuvad ikkagi. Kolmandad jälle pöörduvad mingite muude "allikate" juurde, mis kokkuvõttes teeb sama välja. See sidumine võib olla mistahes asi, mis pakub meile turvalisust ja millele kulutame olulise osa oma ajast.

Ka minul oli selleks õlekõrreks e Jumala asendajaks toit ja probleem ei hakanud lahenema enne, kui ma tõsiselt tagasi Jumala juurde tulin. Nüüd ei saa ma päris hästi aru, kuidas nii oli võimalik elada ja miks ma varem vabaneda ei tahtnud?! No aga väliselt oli kõik ju enam-vähem korras... Keegi ei saanud arugi, et mul midagi viga oli... Tegelikult said lähemad inimesed aru, et miski on väga mäda, vaid kirikus õnnestus end fassaadi taha peita.

Ja Jumal sai aru ja teadis, ja tegi kõik, et mind sellest olukorrast päästa, nii pea, kui mina Talle selleks võimaluse andsin ja KÕIK Talle usaldasin. Siis süütas ta oma puhastustule minu üle ja põles ära see ballast, mis niikuinii vaid takistuseks oli. Ja põleb edasigi, kui mina alatrilt maha ei rabele. Ja kui rasv põletatud saab, siis võib ohver ise põleda. Rm 12:1 Äraseletatult tähendab see seda, et oled allutanud oma tahte Temale ja elad sõnakuulelikkuses ja sõltuvuses Jumalast.

Lõpetuseks olgu öeldud, et Jeesus Kristus on oma Vere läbi lepitanud meid Jumalaga, kogu Vana Testamendi ohvriteenistuse nõuded täitnud ja seetõttu ei saa me sellele midagi juurde lisada ilma Täiuslikku Ohvrit rikkumata. Et see ohver, millest eelnevalt olen rääkinud, ei ole mitte selleks, et oma päästet kuidagi ise ära teenida. Ei, vaid see on pigem üks kujund elust Jumala ligiolus, kes armastas meid sellistena nagu me olime ja suri meie eest, "kui me veel patused olime" Rm 5:8. Kes armastab meid aga enamgi veel ja ei taha jätta meid sellisteks, nagu oleme, vaid tahab meid päev päevalt muuta oma Poja sarnasemaks, et võiksime kord Talle pulmast Taevas osa saada. Ilm 7:9 Et võiksime siin elus Teda järjest enam ja enam tundma õppida, et suudaksime olla üks nendest, kes ei vihka muud kui pattu ja ei armasta kedagi ega midagi peale Jumala ("Hate nothing but sin, love nothing but God"--John Wesley).